olen haige väsinud ja kuri ja kogu aeg on liiga plaju teha. eile hakkas keset palavat koosolekuprotokollimist magu valutama. täna on hommikust saadik valu teinud selg. ilmselt hakkan koost lagunema.


sellistele kirjadele pole ka olnud aega vastata, mis vajaksid mõttetööd ja milles enda õigesti väljendamine tundub kuidagi eriti oluline. eriti pean siinkohal silmas sinu kirja, j. ehk homme öösel...


h

täiesti eraldi kategooria unenägusid on minuarust ärkamisunenäod. need, mis tulevad siis, kui kell heliseb ja sa näed unes, kuidas sa ärkad üles ja mis sa teed. ja siis aktiveerub kordusalarm ja sa saad hetkeks aru, et sa tegelikult ei ärganudki üles, enne kui uude ärkamisunenäkku sukeldud.


huvitav, kas on liiga hilja selleks nädalavahetuseks avalik kaaslasekonkurss välja kuulutada? üritus on ametlik, aga mitte liiga (ise valisin muusika). noh, kes soovib, võib lähipäevadel saata motiveeritud avalduse...


itist ja liisast lahkusin eile öösel ühe ajal. tea, kas neid ka tänases rahuloengus näeb?


lisa, mõni minut hiljem: ...mind ennast seal kahjuks muidugi ei kohta...


John Mayer -- 'No Such Thing'


h

nädalavahetusel aset leidnud vanaema sünnipäev üllatas mind täidetud munade täieliku puudumisega. laiendatud perekond oli siiski omas elemendis. ilmselt on selliseid sündmusi vaja, et me siiski ei unustaks, kes me oleme ja kust me tuleme. ja selle loomuliku ühtekuuluvustunde pärast pean oma perekonda ka väga tähtsaks. aga mina isiklikult eelistan siiski vaiksemat ja rahulikumat, ehk ka veidi mõistlikumat elu.


tänaõhtune põhjala kräu tegi ÜLi koha pealt muidugi südame soojaks, akadeemilise maailma mitte nii jäik nurgake. kuigi mingeid natrsissismiilminguid polnud plaanis, haarasin siiski kaasa paar tantsuplaati (kujunes ka nende esimeseks tuleprooviks stegelikus tantsusituatsioonis). plaadid elasid testi hästi üle. edaspidi ei tahaks siiski teha tavaks ise pidu peole kaasa võtta. pärast jalutasin üle toome, kohtamata peaaegu hingelistki ja kujutasin ette, kuidas kohe kihutab mööda auto, millesse mind möödaminnes haaratakse.


unemagajad, here i come!

h

pärast eilset mitmelt poolt inspireeritud (ja mitmeti mõistetud -- ei, tegemist ei olnud ei spliini ega provoktasiooniga, aitäh, sõbrad!) hingepuistamist, täna mõnel kodusemal teemal.


tahtsin rääkida oma naabritest, aga kiire pilk aknast välja räägib, et nad on kõik magama läinud. välja arvatud üks korter vastasmaja (minu poolt vaadates) paremas ääres. nemad seal on krooniliselt sama unetud kui mina. kolmandal korrusel vasakus ääres elab üks paarike ja sealsele meesterahvale meeldib ka aknast välja vaadata. nemad ei tunnista ka kardinaid, nii nagu kaaringi ja siis mul ongi vahepeal tunne, et me jälgime sealt teineteist. midagi kompromiteerivat siiamaani näinud ei ole. korrus allpool elavat kiilakat onu ei ole ma nüüd mõnda aega näinud. aga aknalaud on tal endiselt paksult mehukatti pudeleid täis.


oma maja inimeste veidrustega on seeeest isiklikumad kokkupuuted. just paar päeva tagasi sain jälle kogeda, kuidas vanad inimesed arvavad, et nad on hirmus kavalad. tulime mingi tädi järel alt uksest sisse, olime just pesu pesemast tulnud ja käed olid puhta pesu kotte täis. tädi ilmselt kahtlustas meid milleski (et me nende suurte täis kilekottidega kedagi röövima läheme) ja küsis enda arvates väga möödaminnes, et mis korterist me muidu oleme. vastasime talle lahkelt ja küsisime seepeale vastu, et mis korterist ta ise on. ilmselgelt tabasime teda selle küsimusega ootamatult. hakkas vahutama midagi sellist, et tema on hoopis korteriühistu esimees ja kadus kiirelt keldrisse. meenus kohe olukord, kui verekeskuse tädid üritasid kadrilt välja peilida, kas ta ikka kindlasti ei ole süstiv narkomaad.


vastaskorteri sallyspectra soenguga vene tädidega on meil ikka aegajalt venekeelseid (hoolimata minu peaaegu täiesti puuduvast keeleoskusest) vestlusi. hiljuti kummutas kadri nende arvamust, et siin korteris elab ju see suur blond tüdruk (et siis mina) ja et me ei käi mitte mainoris, aga Ülikoolis. ja allkorruse onu, kes mõnikord oma naise peale väga koledasti karjub ja kelle koer pidevalt haugub (imetabase järjekindlusega sellise väikse nähvitsa kohta), on ka vist tahtnud mulle külla tulla ja korterinumbrit küsinud.


täiesti seosetult ("olen ju naine?") pean siia nüüd lisama, et minust on saamas kreemihoolik. nad ju kõik lõhnavad niiii hästi. see dove'i kätekreem ja siis see määratlemata kreem, mis oli simlameigieemaldaja tasuta kaasanne, peale oli kirjutatud ainult 'pure energy'. panen seda nüüd igatahes õhtuti oma näo peale ja lähen voodisse, lõhnates nagu lilleke.


h

kui tekib kiire vajadus ennast väiksena tunda, siis võib teha jalutuskäigu õhtusel toomel. baeri tänaval, arvutuskeskuse ja riigikohtu majade vahel moodustavad suured puud nagu silla tee kohal ja majad kõrguvad ka kusagil üleval.


mõtlesin selle peale, et ilmselt ma ei ole viimased kaks ja pool aastat enam uskunud, et ma võiksin kedagi veel tahta. siis kedagi konkreetset, sest see üldine igatsev tahtmine on ju kõigi meie üksildaste kaaslane ööl ja päeval. on küll neid, kes on mulle meeldinud, aga tegelikku vajadust joosta ja haarata pole olnudki. ilmselt ma pole arvanud, et see nii intensiivselt enam võimalik oleks ja kõik muu, kõik vähem, on kuidagi mõttetuna tundunud. oh, oleks ma teadnud...


kassitoomel kohtasin täna siili, meie loomulikud trajektoorid ristusid. kroonuaia tänav on ühelt poolt vaadates hoopis teistsugune kui teiselt poolt. see oli täna täitsa võimas.


h

nonii. t miinus kaks tundi ja juhendajast ikka ei kippu ega kõppu. ei oska isegi eriti puudutatuna tunda ennast sellest. lähen viin nüüd selle käki ära. kui tagasi lükatakse saan jälle piiramatult vapiga deittida. või vähemalt selle poole püüelda. (võib-olla kujutasin endale ette, et temaga eelmisel nädalal kokku sain ja ta nõus juhendama oli... võib-olla kujutasin endale need materjalid ka ette, mis ta mulle lugemiseks andis... hmmm... või-olla kujutasin pettai endale ette...)


h

keskpäevane pesupesemine pepleri ühikas on tekitanud tunde nagu ma oleksin täna terve päeva pesu pesnud. neljandal korral alandlikult majahoidja käest pesumasinaruumi võtit küsides tundsin ennast juba nagu oma inimene.


mida ma ei mõista, on see minu masohhistlik vajadus teha kõike viimasel hetkel. sest oleks ju meeldiv küll, kui ma oleks need kaks lehekülge, mida ma homseks kella 10seks loenguks produtseerima pean, juba, ütleme, hommikul valmis teinud. aga ei. homme hommikul kell 8 ärgata on ju hoopis mõnusam. baktöö kavand on, tänu sellele, et ma pidin reedel juhendajaga deittima, enam-vähem valma. muidu ilmselt nuputaksin selle kallal homme poole ühest poole neljani ja siis tormaksin ummisjalu osakonda, ilma et oleksin jõudnud kirjavigugi kontrollida.


h