keskpäevane pesupesemine pepleri ühikas on tekitanud tunde nagu ma oleksin täna terve päeva pesu pesnud. neljandal korral alandlikult majahoidja käest pesumasinaruumi võtit küsides tundsin ennast juba nagu oma inimene.


mida ma ei mõista, on see minu masohhistlik vajadus teha kõike viimasel hetkel. sest oleks ju meeldiv küll, kui ma oleks need kaks lehekülge, mida ma homseks kella 10seks loenguks produtseerima pean, juba, ütleme, hommikul valmis teinud. aga ei. homme hommikul kell 8 ärgata on ju hoopis mõnusam. baktöö kavand on, tänu sellele, et ma pidin reedel juhendajaga deittima, enam-vähem valma. muidu ilmselt nuputaksin selle kallal homme poole ühest poole neljani ja siis tormaksin ummisjalu osakonda, ilma et oleksin jõudnud kirjavigugi kontrollida.


h