ostsin eile küllamineku tarbeks konsumist veini ja pähklisegu. ja kuna see tundus selline õige kombinatsioon, ostsin ka septembri 'vanity fair'i'. nüüd lähen voodisse ja naudin seda natuke. esteetilisest küljest täiesti ületamatu.


h

toimus niimõndagi, aga põhiliseks mälestuseks tänasest päevast jääb ilmselt siiski kinoskäik. üritasime minna illukasse vanu ja kobedaid vaatama (sest tänase päeva kohal oli raudselt märge 'kinnominek' ja see tundus olemasolevast valikust kõige sobivam meeleolu ja muu sellisega). kino pidi hakkama kell 16.30, kui meie umbes pool tundi varem kohale jõudsime oli uks lukus, mis lukus. istusime mõtlikult natuke aega kino ees kuni järsku ilmus kusagilt välja tädi, kes meie käest sõbralikult küsis, kas me tahame kinno minna. ütles, et näitab sees filmi ja on ainuke inimene majas ja sellepärast paneb igaks juhuks ukse lukku. ja et piletimüüja tädi peaks varsti tulema


piletimüüja tädi saabus kell 16.27. selleks ajaks oli kinno kogunenud peale meie kahe veel üks tütarlaps ja üks vanapaar, kes oli ennast selleks puhuks ilusti üles löönud. viimaseid tabas ilmselt ootamatult see, et pensionäride sooduspileteid müüakse ainult neljapäeviti, 20 krooni asemel oli väljaminek 120 krooni (minu süda igatahes murdus selle peale). aga kõigi käest kooriti 10 krooni rohkem kui ette nähtud, sest piletimüüja tädi arvates oli kell pool seitse ja kehtisid õhtused piletihinnad. mis tähendas, et kogu viiepealine seltskond oli varsti kassa juures tunglemas ja oma kümmet krooni tagasi nõudmas ja tädil ei olnud piisavalt lahtist raha ja varsti tuli filminäitaja tädi ka sinna ja tahtis teada, mis värk on, sest tema tahaks filmi näitama hakata, aga ühtegi vaatajat pole.


lõppkokkuvõttes oli illukas muidugi oma tuntud headuses, seal oli tunduvalt külmem kui õues ja kui linti vahetati, jäi ikka umbes minut vahele. kusagil lõpupoole lagunes korraliku kümakaga ära tool minu istumise all. ja film, ausalt öeldes, ei olnud ka suurem asi. ainuke boonus oli muusika.


õhtul 11 ajal jalutasin külast koju ja jäin natuke asjade üle mõtlema. selle üle, et siin linnas ei ole vist enam palju kohti, millega seoses mul ühtegi mälestust ei ole. see on omamoodi hea, aga omamoodi kurb ka. sest see kõik on juba möödas ja üldse on natuke uskumatu, et see on olnud minu elu. (ja kalev vapper demonstreerib saates 'vein ja seltskond' vana-rooma kempsu...).


h

suurest rõõmust elektri taastumise üle sai magama jällegi nelja paiku (ja vastuse küsimus, kas kahel ühes toas magaval inimesel on üldse võimalik erinevatel aegadel magama minna -- see kellegagi nii koos elamine, et oma tuba ei olegi, on minu noores elus täiesti uus kogemus). hommikul kell 10 helises uksekell (kõiksugu kellad on siin korteris ikka maksimumi peale timmitud, need kaks korda kui telefon helisenud on, oleme ka pärast tükk aega käte värinat kontrollida üritanud) ja kohal oli minu enda poolt eile täpselt selleks kellaks kohale tellitud mees. võiks lausa öelda, et kursavend, kui ta sellest aastast mitte leibu õigusteaduskonna kappi poleks pannud. mehe sihtotstarve oli peegli seinale kinnitamine. kadri magab kõrvatroppidega (praegu ka kusjuures) ja ei kuulnud selle tõttu suurt midagi.


käisin raidile peale nagu uni, et on olemas siuksed plastmassist konksud, mis kolme metallist nõelaga betooni külge taotakse ja mis siis suurepäraselt peegli üleval hoidmiseks sobivad. rait kui tõeline eesti mees tahtis kõige rohkem ikkagi tüübleid seina puurida, oli selleks tarbeks isegi oma ülivõimsa drellpuuri kaasa võtnud (tegi mulle ka kiireid kubatuurivõrdlusi 'tavaliste' drellidega, tema oma oli ikka üle kahe korra võimsam), aga ma arvasin, et kaarinile võib-olla need kruvid seina sees väga ei meeldiks. peale selle polnud rait sellistest konksudest kunagi midagi kuulnud ja kuigi ta mind lahkesti ühest ehituspoest teise vedas, võis tema olekust ilmselgelt välja lugeda, et tema arvates ajab naine täiesti segast. aga, ehitus service'ist konksud siiski leidusid ja mitte väga palju hiljem sai peegel ka seina. viltu.


ülejäänud päeva ainsaks arvestatavaks saavutuseks saab pidada seda, et koondasin blogis lingitud laulude lingid ühele lehele kokku ka. sinna lehele saab paremast servast, 'muu' alamkategooriast. nüüd tahaks natuke värsket õhku ja natuke mõtelda. ma arvan, et ma jalutan mingisse päris toidupoodi. see peaks olema täitsa viisakas matk.


Ultra Bra -- 'Sinä lähdit pois"


h

seoses elektri kaoga tunnetasin märgatavat elukvaliteedi langust. meili lugeda ei saanud, külmkapp sulatas kööginurka ebatsensuurse loigu ja ekspressi pidi küünlavalgel lugema. niisiis olin sunnitud kurvastusega oma kodu vältima. lõpuks istusime kadriga vanalinna söögitoas ja lugesime kollast ajakirjandust, kadri kroonikat ja mina õhtulehte (ma olin kroonikat juba enne lugenud. jah, mina olengi see, kes kroonikat ostab ja sellega toetab naisterahva kui sellise ekspluateermist meedias. viimase statementiga kasutan oma käsutuses olevat meediumi suure hulga oma lugejaskonna diskrimineerimiseks -- nad nimelt ei saa mitte midagi aru. ülejäänud kindlasti mõistavad mu peeneid vihjeid). olime peaaegu valmis ka kinno hilisõhtusele seansile minema. ja kadri kurvastas kangesti, sest ei saanud ligi suurepärasele webct keskkonnale... meie kõigi suureks õnneks tuli elekter siiski tagasi. muidu oleks tänaõhtusest vill@st ka ilma jäänud.


h

igas loengus peab olema vähemalt üks jobu. kui on suurem loeng, siis on neid seal kindlasti mitu, samas võib-olla pole neil seal nii head võimlaust särada. eriti hästi paistavad jobud silma muidugi seminarides, aga kindlasti ka keeletundides.


jobusid iseloomustab eelkõige krooniline verbaalne inkontinentsus. siikohal jagunevad jobud kaheks alamtüübiks. 1) jobud, kes kõike teavad ja seda teiste eest mitte varjata ei taha ja 2) jobud, kes suurt midagi ei tea, aga see-eest väga teada tahavad. esineb loomulikult ka erandlikke vahevariante. üllataval kombel ei ole teist tüüpi jobud enesega vähem rahul olevad kui esimest tüüpi jobud.


normaalsed inimesed tunnevad ennast koos jobudega loengus olles enam-vähem nii nagu kodumaist seebiseriaali vaadates. millegipärast on endal häbi kuigi teine on nõme. kuidagi paha ja ebamugav on olla.


täna istusin meie prantsuse keele tunni jobu kõrval.


h

teatris käisin. ma olen kuulnud, et osadele inimestele see asi ei meeldinud. 'öö on päeva ema' oli selle nimi. mulle küll meeldis. või noh, ma ei tea, kas 'meeldima' on päris kohane sõna. igatahes oli külmalt realistlik. ja pani mind jälle mõtlema aja kui sellise üle. ajaga on mul endal ka äärmiselt vastuoluline suhe -- minu suurim sõber ja vaenlane. aga seda tükki vaadates tegi kõige muu hulgas haiget ka see kui raisus on nii paljud väärtuslikud aastad inimelusid. et ongi nii palju neid, kelle jaoks iga järgnev hommik tähendab aastast aastasse seda, et sama jama algab jälle. ja siis ükspäev saabki see kõik läbi. elama peaks ikkagi sellise miinimumprogrammi järgi, et kunagi ei oleks päris paha.


aga praegu räägin stephane'iga. ja leian igal hetkel, et ta on väga tore. nii et tegemist polnud ikkagi mingi kevadise meeltesegaduse või hormoonide möllamisega. ainult saatus oli meie vastu. kõik toredad inimesed ei saagi eluarmastused olla.


Johnny Hartman - 'I See Your Face Before Me'


h

tänane päev eilse kinnituseks. päike ja mets ja seened. piibe maantee äär aegviidu polügoni juures oli põhimõtteliselt nagu pirita tee laulupeo ajal, kaks autot olid seal lausa üsna südamliku laksu teinud. ja mets oli täis tuhandeid seeni, millest 4/5 olid mulle täiesti tundmatud ja selle tagajärjel minust ka sinna jäid. kogu see värk oli lausa hoomamatult ilus. telefoni oleks pidanud ainult maha jätma. kui see seenemetsas rohkem nagu turvameede ei oleks.


ja õhtul tuli kõige krooniks film, mis vist küll kõige rohkem minu hingele on, 'the bridges of madison county'. ise ei julgegi kätt nii kaugele välja sirutada, et haarata kogu eluks kaasa veel keegi peale iseenda. sellele järeldusele me nagunii eelmisel nädalal ühel õhtul jõudsime, et ilmselt ongi võimatu kedagi armastamast lakata. aja jooksul võib see ainult kaotada oma teravust, aga alati võib piisata vaid päris vähesest, et kõik jälle tagasi tuleks.


Earth, Wind and Fire -- September


h