igas loengus peab olema vähemalt üks jobu. kui on suurem loeng, siis on neid seal kindlasti mitu, samas võib-olla pole neil seal nii head võimlaust särada. eriti hästi paistavad jobud silma muidugi seminarides, aga kindlasti ka keeletundides.


jobusid iseloomustab eelkõige krooniline verbaalne inkontinentsus. siikohal jagunevad jobud kaheks alamtüübiks. 1) jobud, kes kõike teavad ja seda teiste eest mitte varjata ei taha ja 2) jobud, kes suurt midagi ei tea, aga see-eest väga teada tahavad. esineb loomulikult ka erandlikke vahevariante. üllataval kombel ei ole teist tüüpi jobud enesega vähem rahul olevad kui esimest tüüpi jobud.


normaalsed inimesed tunnevad ennast koos jobudega loengus olles enam-vähem nii nagu kodumaist seebiseriaali vaadates. millegipärast on endal häbi kuigi teine on nõme. kuidagi paha ja ebamugav on olla.


täna istusin meie prantsuse keele tunni jobu kõrval.


h