seoses elektri kaoga tunnetasin märgatavat elukvaliteedi langust. meili lugeda ei saanud, külmkapp sulatas kööginurka ebatsensuurse loigu ja ekspressi pidi küünlavalgel lugema. niisiis olin sunnitud kurvastusega oma kodu vältima. lõpuks istusime kadriga vanalinna söögitoas ja lugesime kollast ajakirjandust, kadri kroonikat ja mina õhtulehte (ma olin kroonikat juba enne lugenud. jah, mina olengi see, kes kroonikat ostab ja sellega toetab naisterahva kui sellise ekspluateermist meedias. viimase statementiga kasutan oma käsutuses olevat meediumi suure hulga oma lugejaskonna diskrimineerimiseks -- nad nimelt ei saa mitte midagi aru. ülejäänud kindlasti mõistavad mu peeneid vihjeid). olime peaaegu valmis ka kinno hilisõhtusele seansile minema. ja kadri kurvastas kangesti, sest ei saanud ligi suurepärasele webct keskkonnale... meie kõigi suureks õnneks tuli elekter siiski tagasi. muidu oleks tänaõhtusest vill@st ka ilma jäänud.


h

igas loengus peab olema vähemalt üks jobu. kui on suurem loeng, siis on neid seal kindlasti mitu, samas võib-olla pole neil seal nii head võimlaust särada. eriti hästi paistavad jobud silma muidugi seminarides, aga kindlasti ka keeletundides.


jobusid iseloomustab eelkõige krooniline verbaalne inkontinentsus. siikohal jagunevad jobud kaheks alamtüübiks. 1) jobud, kes kõike teavad ja seda teiste eest mitte varjata ei taha ja 2) jobud, kes suurt midagi ei tea, aga see-eest väga teada tahavad. esineb loomulikult ka erandlikke vahevariante. üllataval kombel ei ole teist tüüpi jobud enesega vähem rahul olevad kui esimest tüüpi jobud.


normaalsed inimesed tunnevad ennast koos jobudega loengus olles enam-vähem nii nagu kodumaist seebiseriaali vaadates. millegipärast on endal häbi kuigi teine on nõme. kuidagi paha ja ebamugav on olla.


täna istusin meie prantsuse keele tunni jobu kõrval.


h

teatris käisin. ma olen kuulnud, et osadele inimestele see asi ei meeldinud. 'öö on päeva ema' oli selle nimi. mulle küll meeldis. või noh, ma ei tea, kas 'meeldima' on päris kohane sõna. igatahes oli külmalt realistlik. ja pani mind jälle mõtlema aja kui sellise üle. ajaga on mul endal ka äärmiselt vastuoluline suhe -- minu suurim sõber ja vaenlane. aga seda tükki vaadates tegi kõige muu hulgas haiget ka see kui raisus on nii paljud väärtuslikud aastad inimelusid. et ongi nii palju neid, kelle jaoks iga järgnev hommik tähendab aastast aastasse seda, et sama jama algab jälle. ja siis ükspäev saabki see kõik läbi. elama peaks ikkagi sellise miinimumprogrammi järgi, et kunagi ei oleks päris paha.


aga praegu räägin stephane'iga. ja leian igal hetkel, et ta on väga tore. nii et tegemist polnud ikkagi mingi kevadise meeltesegaduse või hormoonide möllamisega. ainult saatus oli meie vastu. kõik toredad inimesed ei saagi eluarmastused olla.


Johnny Hartman - 'I See Your Face Before Me'


h

tänane päev eilse kinnituseks. päike ja mets ja seened. piibe maantee äär aegviidu polügoni juures oli põhimõtteliselt nagu pirita tee laulupeo ajal, kaks autot olid seal lausa üsna südamliku laksu teinud. ja mets oli täis tuhandeid seeni, millest 4/5 olid mulle täiesti tundmatud ja selle tagajärjel minust ka sinna jäid. kogu see värk oli lausa hoomamatult ilus. telefoni oleks pidanud ainult maha jätma. kui see seenemetsas rohkem nagu turvameede ei oleks.


ja õhtul tuli kõige krooniks film, mis vist küll kõige rohkem minu hingele on, 'the bridges of madison county'. ise ei julgegi kätt nii kaugele välja sirutada, et haarata kogu eluks kaasa veel keegi peale iseenda. sellele järeldusele me nagunii eelmisel nädalal ühel õhtul jõudsime, et ilmselt ongi võimatu kedagi armastamast lakata. aja jooksul võib see ainult kaotada oma teravust, aga alati võib piisata vaid päris vähesest, et kõik jälle tagasi tuleks.


Earth, Wind and Fire -- September


h

jalutasin just koju ja mulle tuli meelde, miks ma, kuigi ma nii väga püüan, ei suuda sügist vihata. sadas vihma, sellist väga õrna, mida ei näe, aga tunneb näol. ja ripsmetesse tekivad teemantid, mis tänavavalgustust igas suunas laiali peegeldavad. jah, pole midagi parata, isegi sügis on ilus. mis sest, et igal aastal on mul tunne nagu sureks tükike minust koos loodusega.


mingi pereheitmise hooaeg on kätte jõudnud, just nagu näitamaks inimestele, et hoolimata kõigist headest püüdlustest, mõnikord pole lihtsalt küllalt. mõnikord pole küllalt armastust ja mõnikord pole armastusest küllalt.


h

äärmise kultuursusega pikitud päev, alates hetkest kui ma hommikul üles ärkasin. draama käigus on vaimupealinnast saanud nimelt näitlejate pesa. nii et asi algas lavakakluse demonstratsioon-esinemisega eüsis ja siis istusin terve pundi lootustandvate noorte tähtedega (kelle aksessuaarideks oli kimp mõõku ja just ühest kaltsukast hangtud meeletute roosade tuttidega toatuhvlid) wildes ja nad panid kelner margo (kes mingi vahepealse aja jooksul on saanud ametikõrgendust alt kohvikust üles, aga paneb ikka sama palju õli juustesse) korduvalt piinlikku olukorda.


vahepealsete eksirännakute käigus kohtasin sellist üsna vilsandise väljanägemisega tättet ja rein oja, kes kaubahallis meile vastu tuli ja üsna nõutult lähima parfümeeriapoe asukohta küsis. siis ronisin väikese vanemuise tagauksest sisse, et tervelt pool tundi rakvere 'jaanituld' vaadata. siis kiire trett mäest alla, et veenduda, et zucchot ikkagi mingi nipiga vaatama ei pääse ja siis jälle üles. kui ma siin veidi varem kurtsin, et kõik mu sõbrad on kusagil mujal, siis nüüd pean nentima, et ega loodus tühja kohta ei salli. sest juba mõni hetk hiljem istusin oma korteris koos marise ja marguse (sõid ja jõid head-paremat kuni viimane pidi vanemuse lavalaudadele esinema minema), liisu ja karliga (tegid enne külla minekut aega parajaks, suutsin tõestada oma ebavõimelisust, lastes karlil selle paari minuti jooksul, mis ta minu jurisdiktsiooni sattus, istuliasendist õnnetul kombel ümber kukkuda. karl muidu 7,5 kuune).


igatahes olen täna käinud päris mitmes kohas, kuhu ma oma varasema nelja tartu-aasta jooksul ei olegi ühel või teisel põhjusel sattunud -- nurga baaris, nii mõneski nn 'sitapoes', väikese vanemuise tagaaias, otsese kavatsusega õunu süüa (see ettevõtmine ebaõnnestus, peamiselt õunte puudumise tõttu)...


tundub, et praeguseks on möll vaibunud. maris läks ennast etendusele sisse progema. liis ja karl tulevad ööseks siia tagasi.

tunnetan vabaduse hõngu oma kuklal. "sind tervitan ma kodumaa päike ja teile õrnad õied...". rohi on siin nii roheline ja taevas sinine ja inimesed ainult naeratavad teineteisele... olen tagasi püsiühenduse maailmas. hmmmmm


ja elioni mees oli nii tore (kuigi mitte eriti ilus) ja abivalmis ja ma võltsisin kaarini allkirja umbes mustmiljon korda. ja kui kadri tagasi tuleb, siis hakkame omavahel ainult msni teel suhtlema nendest siin poolemeetrise vahega seisvatest arvutitest.


h