hommikul lõin silmad lahti kell 7:52. see äratuskell rändab nüüd ilmselgelt ajaloo prügikasti. ma ei saa üldse aru, mis trikiga ma sellisel jumalast põlatud kellaajal iseenesest üles ärkasin. aga igatahes tähendas see seda, et pidin taksoga kooli sõitma. rõve sügishommkune niiske, külm ja udu. ruulib ka ülikooli see poliitika, kus keelekursustele ei seata osalejatelimiiti. täna oli seal rootsi keele tunnis igatahes umbes 50-60 inimest. istusid põrandal ja seisid ukse juures püsti. jõle.


siis käisin esimest korda seltsis sel hooajal. nägi täitsa samasugune välja. ja siis tahtsin jälle loengusse minna, loomulikult polnud õrna aimugi sellest, et pool tundi enne selle algust laekus listi meil selle ärajäämisest. ühesõnaga, surel skaalal üsna mõttetu päev. oma väikeste rõõmudega. h

nädalavahetus tuli ja läks. tahtsin teha mitmeid asju, mis tegelikult ei olnudki väga olulised, nii et pole hullu, et ei jõudnud. ei ole eriliselt graafikust maas. muuga on nagu on. tuleb võitlustes seljatada iseennast, hommikust õhtuni. eks ma vaikselt harjun, seda ju ennegi tehtud. aga homme peab mingi trikiga kella kaheksaks kooli jõudma. ja kadri läheb juba nädala pärast ära, mõte ikka ei haara seda konseptsiooni veel. h

käisin üle tüki aja jälle loengus. väga kummaline oli. mobiili keerasin õnneks ikka vaikse peale, aga pärast unustasin jälle hääle peale panna. pärast oli kolm vastamata kõnet. tüüpiline. pärast tiirutasme ratastega ringi. nägime väikseid lapsi, loomi ja kalu. täitsa vahva. h

väike õhtune rahutusest tingitud rattaretk. teised läksid ja siis ma ka ei saand kaua kodus passida. lõppkokkuvõttes muidugi viimase peal. kuigi leedureisi järelmõjud ja see rõvedalt pikk haigus on ikka oma töö teinud ja kõik kohad mängleva kergusega läbitud ei saanud.


muidu üritan tunniplaani kokku panna, mis on omaette julm ja pingutustnõudev tegevus. endale tundub, et üldse ei viitsiks enam mingeid aineid võtta, aga kui punkte hakkan kokku lugema siis tuleb miinimum 25. mis tähendaks, et mul jääb ainult viis punkti võtta. aga mida ma seal soomes siis teen?


ja üldse, mida ma teen? h

eile oli tihedalt politoloogidega pikitud päev. riigiteaduste avaaktusest suudeti teha politoloogide oma. kohati mainiti ka haldajate olemasolu. kaklejatüüp minus ütleb, et üks-null meie kasuks, aga tegelikult arvan ma siiski, et vaevalt asjad selle ühendamisega paremaks läksid. eriti kui see on nii poolikult tehtud, et mitte keegi palju midagi aru ei saa. iseenesest on kõik nagu endine, aga nüüd on meie seltsis ka kuuskümmend neli uut tüüpi, kes pole ei liha ega kala ja meid kustutakse üles haldajatega emblema.


üllatuslikul kombel (või kui ma nüüd ausa läbitungiva pilguga oma sisemusse vaatan, siis ehk mitte *täiesti* üllatuslikul) lasen ma ennast ikka veel mõjutada mingitest täiesti mitte minusse puutuvatest asjadest. ilmselt tuleks endale hankida rohkem elu. ei tohiks ju ometi headmeelt tunda teiste, mingite täiesti suvaliste minevikuinimeste ebaõnnestumiste ja -võimelisuste pärast. aga ikka on kuradi hea tunne! h

on üks hirmus populaarne projekt, kus ma kuidagi löögile ei saa. 1000journals. idee on minuarust hirmus vahva ja huvitav. kas peaks õige ise ka proovima midagi sellesarnast teha. palju poleks vaja, aga saaks maailmapilti avardada küll. polekski ju vaja midagi nii suurejoonelist, et maailmale näidata ja puha. võiks asju lahendada ju ainult e-maili teel näiteks. mai tea... h

kogu kola on nüüd lõpuks ometi tartusse jõudnud. enam pole tunnet nagu oleksin ma oma kodus külas. nüüd on ainult see lahtipakkimise rõõm, mis alati mu südamesse rohkem tuksid toob. terve üks nurk on meeletu kotihunnik. eks ma ise tean ju küll, et liiga palju on asju, aga ühel või teisel hetkel kuluvad nad kõik ära. vanemad juba tõstatasidki probleemi, et kuhu see kola kõik siis läheb, kui ma soome tõmban. ei mõtle selle peale veel. kindlasti üke hea moodus kõik ära sõnuda.


aga varsti saabub kadri. kell kuus. ja homme algab kool. jee. h