kogu kola on nüüd lõpuks ometi tartusse jõudnud. enam pole tunnet nagu oleksin ma oma kodus külas. nüüd on ainult see lahtipakkimise rõõm, mis alati mu südamesse rohkem tuksid toob. terve üks nurk on meeletu kotihunnik. eks ma ise tean ju küll, et liiga palju on asju, aga ühel või teisel hetkel kuluvad nad kõik ära. vanemad juba tõstatasidki probleemi, et kuhu see kola kõik siis läheb, kui ma soome tõmban. ei mõtle selle peale veel. kindlasti üke hea moodus kõik ära sõnuda.


aga varsti saabub kadri. kell kuus. ja homme algab kool. jee. h