naabrimehel viskas eile öösel vist ikka lõplikult ära, sest hommikuks oli ta ikka üle ootuste nõudlik, lärmakas ja paranoiline. väitis, et pole kaks päeva süüa ega meditsiinilist tähelepanu saanud ja nõudis vaheldumisi tabletti, toaletti, kraadiklaasi (mitte, et tal, kaabakal, oleks hetkekski palavikku olnud kogu meie ühise intensiivis viibimise jooksul) ja peaarsti. lõpuks lükati talle mingi suvaline tütarlaps ette, kes väitis, et tema ongi peaarst ja kõik on kontrolli all. see tagas 15 minutit rahu ja vaikust ja siis hakkas kõik otsast peale nagu poleks vahepealset olnudki. mis öösel toimus, seda ma ei tea, sest mul oli targu ipod kõrvas, et natukenegi magada saaks.

igatahes võib sellel tsirkusel olla niimõndagi pistmist sellega, et mind täna jälle üldpalatisse tagasi kärutati. kuna mu oma arst oli valves ja osales ka paaris naabrimehe rahustamise raundis, tajus ta vist, et intensiivipalat ei ole mitte kõige kosutavam õhkkond ja halastas mupeale.

triumfitunne, oodatult, kesine.

ei hakka siin kordama, mida tegelt tahaks...

h

rahva tungival nõudmisel natuke progressist. või siis selle puudumisest. eile sain vähamelt kolm üllatunud telefonikõnet teemal "kuidas üldse on võimalik pimesooleopiga kolm nädalat haiglas olla?!" on, ja rohkemgi veel. ennustan endale vähemalt veel ühte nädalat.

põhimõtselt, mind ei lohuta enam absoluutselt kuulutus, et ehk lastakse kohevarsti üldpalatisse tagasi. hoolimata sellest et intensiiv on nagu lasteaed, kus iga paari tunni tagant kontrollitakse vererõhku, millega mul kõik need kolm nädalat hetkekski probleeme pole olnud (teine selline asi on pimesoolearm -- nii kui ma teisel päeval püsti sain, pole ta konagi valu teinud, takistanud mul naermast, rätsepistet sisse võtmast või küljeli keeramast) ja naabrimehel on maksatsirroos, surmatahe ja üldse flair for drama, mida ta peaasjalikult öösiti välja elab, ei ole mul tegelikult vahet, millises palatinurgas ma oma karistust kannan.

inimesed, ma tahan koju! ja mul on tunne et see ei saa kunagi juhtuma!

(ilmselt on see flair for drama nakkav...)

h

vähe sellest, et kõikides seriaalides, mida ma siin aja tapmiseks vaadanud olen, on keegi haiglasse sattunud ('eli stone' seriaalis lausa oli pimesoole teema käsitlusel, korduvalt. tuleb välja, et tegeleb seedimiseks heade asjade tootmisega, mitte ei ole lihtsalt kasutu aegreleega pomm -- tore teada saada, kui ise parasjagu voodisse aheldatud oled, sest oled just sellest heast vidinast ilma jäänud; 'life' seriaalis uurisin jällegi, et miuke on ameerika haiglavoodi konstruktsioon -- oli kõvasti rohkem haitekk ja nägi ikka mõneti kasutajasõbralikum välja kui need kaadervärgid siin), täna vaatasin 'north and south' seriaalis surevat tšikki ja mõtlesin, et näe, temal on küll head tugevad veenid...

mis te arvate, kas mul on kopp ees?

h

poolteist nädalat põhimõtselt elust pühitud. tegelt tundub muidugi mõttetu praegu veel halada, arvestades, et ma istun haiglavoodis püsti ja trükin, eksole. aga samas siiski...

peaaegu et imetabane, millega päris kiiresti ära harjub -- külje seest välja tilpneva toruga näiteks, mis pahasid vedelikke minust välja jooksutama on mõeldud. eriti arvestades, et kolmest torust on tänaseks alles ainult üks. millega siiski ei suuda leppida on see, kui juba täiesti ilmselgelt ülesmäge kulgenud progressi katkestab kaks päeva kestev müstiline palavik...

üksikpalati eelised intensiivpalati ees on mõõtmatud -- mitte ainult, et ma pole enam päevade ja ööde kaupa sundasendis oma voodi külge aheldatud, vaid pääsen niimoodi ka liigsuurest avatusest haiglapersonali isikuomapäradele. ütleme nii, et õed ei ole vennad. viis ööpäeva erinevaid kiikse (loomulikult on ka siin olemas oma ratchett, peale selle sai minu lemmikuks tütarlaps, keda ma õde orkutiks kutsuma hakkasin -- võimalik, et tema orkutiobsessioon oligi see, mis mul seal kaks ööd magada ei lasknud)

ühesõnaga. eelmisel esmaspäeval korraldas pimesool kõhuõõnes tulevärgi. poleks muidugi olnud tarvis vaeva näha, arvestades, et olukord muutus kergelt eluohtlikuks. misjärel viis ööpäeva ägisemist ida-tallinna keskhaigla kirurgiaosakonna intensiivis ja pühapäevast alates väge mobiilsem olek üldpalatis. arvestades seda müstilist palavikku (kus on hauss, kui teda kõige rohkem vaja?), lõpp veel ei paista...

teil, loodetavasti, paremini.

h

tuvastasin praegu, et olen eelmisel nädalal tšehhis olles ka mingisugused märksõnad üles täheldanud. pärast seda tuli praha, mis mind oma eurodisnisusega nii endast välja viis, et ei jaksanudki enam olukorrakirjeldustega tegelema hakata. aga niisama raisku lasta neid ju ka ei maksa.

täishäälikutega käivad tšehhid küll äärmiselt kokkuhoidlikult ümber (aga teevad kõik selle kuhjaga tasa oma välisfassaadidega, kus vidinate pealt pole kokku hoitud). mina sõitsin konkurentsitult mõttetuima institutsiooni palvel tööle linna nimega plzen. tegelikult oleks pidanud saama otse lennujaamast tellitud bussiga, aga kuna euroopa kommertslennunduses on väljumis- ja saabumisajad pehmelt öeldes tinglikud, siis oleks pidanud tundide kaupa praha lennujaamas passima, et neli tundi hiljaks jääva brüsseli lennuki pealt inimesed ära oodata. mistõttu otsustasin kasutada ühistransporti. õues valitses täiesti õigustamatu jääaeg (mulle tundus kirjeldamatult ebaaus, et ma istun praktiliselt põhjanabal lennukile, sõidan peaaegu kolm tundi peaaegu otse lõunasse ja lennukist väljudes on ilm kümme kraadi külmem kui seal, kust ma alustasin), mis andis suvalises pimedas praha bussijaamas hiljaks jääva sebebussi ootamisele veel omajagu vürtsi. aga igatahes olin ma lõpuks plzenis vähemalt kaks tundi varem kui tellitud buss.

külma trotsides läksin veel õhtul kohe hotelli kõrvalt algavasse kesk/vanalinna patseerima. igavene jumakas katedraal oli muljetavaldavate valguskahuritega igast küljest välja valgustatud (mis energiakriis?) ja üldse tundus olukord paljulubav. hommikupoolikul päevavalguses asju uuesti üle vaadates selgus, et plzen on pimedas oluliselt võluvam kui valges.

toosama päev algas aga sellega, et plzen murdis mulle hotellituppa sisse. umbes hommikul kell üheksa, ilma igasuguse hoiatuseta. ukse avanemise peale tõusin voodis istuma (arvata võib, et soengustiilis andis tooni trendikas "gorilla-vedas-terve-öö-juukseidpidi-mööda-mistrat" joon), plzen vabandas alandlikult ja asetas suure paberkoti keset toapõrandat. loomulikult oli see täis elumõttetuid klantsvoldikuid ja kaelapaelu. järgmise päeva eksoduse käigus vaatasin, et päris paljud olid kogu selle pahna endale ka kaasa pakkinud. kingitud hobuse suu jne. päris mööda külgi see trauma ka minul siiski maha ei jooksnud -- hammaste pesemise kõrvale üht voldikut sirvides sain teada, et plzeni katedraal on tšehhi kõige kõrgem, 104 meetrit.

üldiselt tekib inimestel selle linna ingliskeelset nime kuuldes kohe õlleassotsiatsioon. täiesti õigustatult. see nimi on pilsen. mulle tundus, et nende kõige hinnatum õllemark on nagu miskit sõrmuste isanda valdkonnast, aga j teatas mulle (veidi patroniseerivalt, mulle tundus), et see on lihtsalt sellepärast, et ma saksa keelest mitte muhvigi ei tea. õllemargi nimi on urquell, väidetavalt saksa keeles 'ürgläte'. mina olin aastavahetusest alates hobikorras täiskarsklusega tegelenud, pealegi pole ma elusees õlut eriti hinnata osanud (välja arvatud ehk mõnikord seda belgia magusat punast kirsivärki nimega kriek, aga seda ka ainult siis kui ma olen leidnud endas piisavalt jõudu seltskonnas olevate meesterahvaste põlglikke näoilmeid ignoreerida), aga kohalikus oldehansas plzeni kulul sööki sisse ajades kukkusin minagi paratamatult selle vaguni pealt maha.

aga sellest polnudki sellesmõttes hullu, et alkohol ju teadagi ühendab inimesi. isegi õlu. kui enne õhtusööki ei tundnud ma kogu linnas mitte ühtegi inimest, siis pärast õhtusööki oli skooriks juba tervelt üks. läksime tegime lähedalasuvas zacki baaris siis veel paar õlut. zacki baar oli jube väike ja kuna seal oli ka kaks päris vingelt muusika taaskäitlemisega tegelvat poissi, siis alguses oli seal ruumi ainult ühel jalal püsti seista. pärastpoole läks mõneti lahedamaks. ka üldine meeleolu -- j tundis meeste kempsust väljudes siirast heameelt selle üle, et kõrvalkabiinis kaks kodanikku niivõrd ennastsalgavalt teineteise õnnelikuks tegemise ette võtnud olid. suitsu tohtis teha toas, kanepit ilmselgelt ukse taga õues, nagu nina südaöö paiku lahkudes tuvastas.

järgmisel õhtul läksin prahasse. see oli isegi viie miinuskraadi juures siuke turistilõks, et rohkem sellest ei räägikski.

mina isiklikult kuulutaksin võitjaks siiski vana bushi papaahha, mis pidevalt paremalt kaadrisse vajus. kuigi aretha mütsi küljes olev šlehv oli ka päris muljet avaldav. see, mis aretha brittide hümniga tegi, mulle niiväga nagu ei meeldinudki. aga, tänase piduliku päeva puhul, juhul kui on huvitatuid, kes selle peale varem komistanud ei ole, septembrikuine jutuajamine barack obama ja josiah bartleti vahel.

muus osas, asjaolu, mis sundis mind lõpuks ometi elioni lisaboksi järele minema (tehnoloogiliste ümberkorralduste käigus andsin originaalboksi kunagi ülemisele korrusele hoiule, aga noh, miski pole ju nii igavene kui algselt ajutisena mõeldu), oli austraalia lahtiste ootamatu algus (see, nagu esimene lumi tallinna lumesahaameti jaoks, tuleb mulle igal aastal üllatusena). eurospordi kommentaatorite rõõmus jutuvada mõjub väga südantsoojendavalt, mads wilanderi puhul aitab kaasa ka see, et ma tean kui hea väljanägemisega meesterahvas selle rootsi aktsendi taga peitub. kui nad nüüd ainult lõpetaksid selle novak djokovici reketivahetuse kallal irisemise -- esimesed kaks raundi "miks-enne-grändslämmi/iga-mängija-mõnikord-tahab-vahetada-aga-väga-raske/tavaliselt-jäätakse-raam-samaks-vahetatakse-ainult-nööre/kõik-vastased-ka-teavad-et-ta-praegu-ebakindel" olid ehk mõistetavad, pärast seda, eriti arvestades, et djokovic ka suhteliselt kindlalt võitmas on parasjagu, tundus juba nagu natuke overkill...

eile öösel teema variatsioonid vanale heale inimeste sünnipäeva puhul poolsurnuks ehmatamise kombele. hoolimata sündmuste käigu spontaansest iseloomust pääsesime vist siiki jällegi nii, et keegi ei ropendanud interkommis (kuigi mina vist siiski ühe korra, kadri juurde jõudes, ütlesin, et "laske sisse, idikad!". aga ma mõtlesin seda ju heatahtlikult. ja no olgem ausad...) -- isegi mitte need inimesed, kes olid veerand tundi varem messengeris teatanud, et nad nüüd lähevad ära magama. pärast minu ja kadri suhteliselt kakofoonilist renditsiooni maailmaklassikast "õnne soovime sullll..." tundus meile küll, et triin tervitas meid paari valitud krõbedama sõnaga, aga kui sünnipäevalaps ise seda eitab, siis kes oleme meie, et vastupidist väita. staatiline müra jne. kindlasti ütles tegelt midagi ilusat.

h