kuigi ma olen tegelikult ise ka juba niipalju tark, siis pileteid broneerides küsisin igaksjuhuks ka agendilt üle, et kui minnes on amsterdamis kahe lennu vahe 45 minutit ja tulles 50, siis milline on tõenäosus jätkulennust maha jääda. ta kinnitas mu arvamust, et selline võimalus on üsna hea. aga kuna realiteedi maksimaalsel kokkulangevusel planeerituga oleks graafik olnud üsna täiuslik, siis otsustasin antud võimaluse liigitada kategooriasse "reisi potentsiaalne lisaatraktsioon" ja siiski edasi pressida. omandasime praktilise kogemuse, et 45 minutit on täpselt paras, et jõuda schipolis terminalist d terminali b, sealjuures läbides passi- ja turvakontrolli ning lipsata väravast väljuva bussi tagumistest ustest enne nende sulgumist sisse. samal ajal kui buss mööda põlle vuras, arutlesime veel omavahel, et ei tea, kas meie kohvrid ka sama operatiivsed ja osavad on kui meie, aga lennuki juures bussist väljudes avanes järgnev südantliigutav vaade:



mõtlesime, et kui me nüüd neid marseille'is pagasilindilt ei leia, siis saame vähemalt detailselt kirjeldada, kus me neid viimati nägime.

piloot, kes teatas, et marseille'is on sooja 9 kraadi, oli ilmselgelt pessimist, sest sadamabulevardil kohvikus istudes kiskus dressipluusis ikkagi palavaks. enne lennujaama bestwesternisse tagasi sõitmist jalutasime veidi ringi kitsastel hämaratel tänavatel, mis olid natuke räpased ja inimtühjad nagu natüürmort, aga sinise taeva tustal ikkagi mõneti muinasjutulised.



järgmisel hommikul edasi sellesse linna, mille nime me lõpuni hääldada ei osanud ja tol hetkel kujutasime veel ette et see on ajattshio.



kohapeal tuli korduvalt nentida, et faking jaanuar, sest ilm oli rõõmus kevad, 15-16C, mõnikord rohkem. ja ei olnud üldsegi hooaeg (kogu linna lugematutest hotellidest oli lahti ainult kaks) ja me ei kuulnud terve nädala jooksul kordagi mingit muud keelt räägitavat kui prantsuse, aga igal pool olid välikohvikud ja päike lajatas hommikuti valusalt aknast sisse. noh, ja mida nendest palmidest arvata, eriti kui nad on vaheldumisi raagus puude ja jõulukaunistustega?



lennujaam asub neil põhimõtteliselt rannas, nii et kui teisel päeval otsustasime seal tshillida, siis nägime, kuidas fokkerid kõrval maandusid. mitte väga tihti, sest see poleks olnud tshill. ja kui üks asi on selge, siis see, et kõiki maailma saari (abrukast korsikani) ühendab kõikehõlmav manjaanakultuur -- praegu kohe ei saa midagi, sest kõik võtab aega, nii et lähme teeme parem ühed dringid.



kuigi 99% postkaartidest, mida saarelt leida, kujutavad erinevaid maalilisi biitshe, on muljetavaldavam osa siiski see valdav enamus, mis paarsada meetrit merest praktiliselt püstloodis üles tõuseb ja tõuseb ja tõuseb ja tõuseb. kõrgeim tipp, lumine ja puha, peaaegu 3000 meetrit. ja selleks, et saada saare lääneosast napoleoni sünnilinnast (mille hääldust kahtlustasin nüüdseks juba olevat ajakkio) risti läbi saare kirdesse, suuruselt teise linna bastiasse, peab minema praktiliselt sellesama monte d'oro kaudu. 19.sajandi lõpus murdsid mingid imemehed sealt läbi üherealise raudtee (sillad ja tunnelid ja värgid), mida mööda siiani neli korda päevas kahe vaguniga rong paneb (neljapoole tunniga), aga kuna pole hooaeg, siis oli pool raudteed remondis ja meid viis kuni keset mägesid oleva corteni hoopiski buss, mis mööda kõhedalt kitsaid mägiteid hulljulgelt ülespoole rühkis, kuni me ükshetk olime pealpool pilvi.



korsika on ka sajandite jooksul päris mitmetele ette jäänud ja kunagi mitte päris iseseisvaks saanud ja iga kord kui võõrad jorsid rannast peale pressima hakkasid, panid kohalikud, tükkis oma toskaanast tulnud keele ja vankumatu põikpäisusega mägedesse. seal on nad igatahes muljetavaldavat inseneritööd arendanud, sest kui neid väikseid linnu näinud ei oleks, siis ei usukski, et maju on võimalik niimoodi üksteise kohale rippuma ehitada. vankumatu põikpäisus on viinud aga selleni, et suuresti turismist sõltuvast saarest ei ole saanud turistikat -- bastia (ja tema maanukil künka otsas laiutava jumaka bastioni) romantiline räämasus oli kohati isegi mõistatuslikult ehmatav. siis keerad muidugi kusagilt ümber nurga ja hing jääb jällegi kinni.



viimaseks, südantmurdvalt päikseliseks päevaks juhatas lonelyplanet meid omaenda linna (nüüdseks oli meenunud, et tegemist on ju ikkagi prantsuse saarega, nii et ehk hääldub see nimi hoopiski azhakkio?) tagusele, kaktusevõsasse mattunud mööda rannikut sakitavale mäele, kuhu 19.sajandil saabunud inglise suvitajate tarbeks (antud kaktusevõsa oli nende järgi isegi bois des anglaisiks nimetatud) oli matkarada sisse uuristatud ja eelmise suve jooksul isegi korralikult märgistatud. kõrgpunkti jõudes oli nahk küll märg ja hing paelaga kaelas (sandra tegi juba oma mobiiltelefoni 'cloverfieldi' stiilis videosid -- 'kui te selle telefoni leiate, siis ilmselt olen ma juba surnud...'), aga avanev vaade heastas kõik. laskumine oli järsk ja kaval, pärast all rannakividel peesitades oli tunda, kuidas põlved värisevad.



kuigi kolm lendu üksteise otsa on ikkagi liiga palju ja air france/klm oma lennuplaaniga liberaalselt ümber käimisega ka reisipaketti veidi närvikõdi tõi (marseille'is lennukit oodates kuulsime, kuidas kõrvalväravas kuulutati välja tagasilend saarele ja lõpuks sai selgeks, et nimi, mis kirjutatakse ajaccio, hääldub azhaksio -- no kui nad seda iksi sinna tahtsid, miks nad seda sinna siis lihtsalt ei pannud?), on korsika siiski esimene käidud koht, kuhu tahaks kindlasti tagasi (muidu, ükskõik kui vinge ka on olnud, tundub ikka, et maailmas on ju veel nii palju täitsa nägemata paiku) -- nii üllatusi täis saarel jäi veel väga palju ennenägematut pakkuda.

h

olen oma kahekuulist puhkust endalegi üllatuseks niivõrd tõsiselt võtnud, et põhimõtteliselt ei teegi midagi. mis siis nähtavasti hõlmab ka antud veebiväljaannet. mis on normaalne, arvestades, et kuivõrd põnev oleks blog sellest, kuidas ma mitte midagi ei tee. kogu see suurepärane olesklemine on muidugi teinud oodatud imetegusid minu unerezhiimiga, mistõttu on normaalne, et kui teised inimesed majas ringi kobistama hakkavad, panen mina arvutikaane kinni ja tulen uuesti teadvusele varasel pärastlõunal. lootust muidugi on. järgmine nädal näiteks väike kõrvalepõige korsikale, mida oleks ju nukker maha magada.

aga tänane reportaazh jõuab teieni hoopiski laulasmaa spaast. tänaõhtune nending on see, et eesti meest ei suuda ikka keegi tema spiidodest lahutada. supelungi alguses oli basseinla meeldivalt tühi, aga pikapeale läks inimkontsentratsioon siiski liiga suureks ja kuna kostüümid ei jätnud kujutlusvõimele kaugeltki mitte kõike seda, mida nad tegelikult talle hädasti jätma oleks pidanud, oli terve mõistuse huvides siiski parem lahkuda.

mudimis- ja mukkimisprotseduurid homme.

h

jalutasime kadriga öösel ühe ajal stockmanni juurest olümpsi poole. vaatame, vastu tuleb mees kuusega. lähemale jõudes selgub, et ei olegi mees, hoopis politseinik on. tassib kuuse stockmanni ees olevasse kuuseaedikusse. ilmselt on kuusevarga teolt tabanud. jõudsime järeldusele, et kuusevaras on kommunist -- tähistab nääre.

homme tartu, ülehomme viljandi... tööd mitte teha on imeline. poolteist kuud veel ees.

h

pärast meeldivat pooltundi mustamäe polikliinikus perearsti ukse taga koos erinevate karguga vanameestega otsustasin vanade aegade mälestuseks number 36 bussiga koju sõita (vanadel aegadel sai sellega hästi kodust ära). peale nõmme raudteeülesõitu olevast peatusest nimega "roheline" astus pika bussi peale paar klassitäit erinevas vanuses lapsi, kellest osad bussijuhi paar peatust hiljem praktiliselt närvivapustuse äärele viisid, sest vajutasid kogu aeg uste avamise nuppu, nii et uksed käisid umbes kuus korda kinni-lahti.

kui me lõpuks minema saime, jätkus sõitu ainult umbes sajaks meetriks, sest võsast kargas järsku välja umbes 10 piletikontrolli. buss tegi viisakalt uksed jälle lahti, aga umbes miljoni tihedalt paigutatud lapse nägemine heidutas neid ja pärast väikest omavahelist arupidamist näitas neoonrohelises vestis kambajuht, et buss pangu nüüd jälle uksed kinni ja sõitku edasi.

h

hotelliomanik tegi eile õhtul ettepaneku, et võib mulle ise lennujaamataksot mängida. hommikul tema iidses volvos mööda brüsseli päikselisi tänavaid (ja loomulikult olid tänavad siis täna lõpuks päikselised, pärast nädalapikkust erineva tihedusastmega vihmasadu) vurades tuli maha pidada tavapärane sunnitud sotsiaalne vestlus, mille käigus selgus, et veacheslav on tegelt moldovast ja teeb parajasti doktorikraadi rahvusvahelistes suhetes ja töötas 15 aastat moldova välisministeeriumis, aga siis tuli tulema, sest seal teevad karjääri ainult kommunistid ja nende sabarakud. votnii.

lennujaamas tegi sas mulle ettepaneku, et kuna nad on lennuki mõneti üle buukinud, siis kas ma oleks valmis hoopiski finairiga helsinki kaudu sõitma, selle eest 75 eurot peo peale saama ja pealegi veel pool tundi varem kohal ka olema. sain isegi sildi, kuhu oli uhkelt peale kirjutatud, et ma olen "volunteer". kahjuks helsinkisse sõidust siiski asja ei saanud.

kopenhageni laundzhis kohtasin oma eksjuuksurit (eksjuuksuri ameeriklasest abikaasa kohtas sama juhuslikult umbes samal hetkel oma poolas resideeruvat isameest), kes oli sama nunnu kui alati ja rääkis jälle kõik ära, mis südamel. lubas mulle uue juuksuri numbri anda, aga unustas.

h

küsisime eile kliendi käest, et kas väljend "sõrmejälgi hõivama" (nagu oli läbivalt kirjas arutlusel oleva määruse eelnõu eestikeelses tõlkes) tundub neile normaalne ja kas nad tõesti tahavad, et me päev otsa seda neile kõrva ütleksime. nemad ei saanud üldse aru, et milles probleem. misjärel otsustasime täna lõuna ajal kolleegidega, lingvistide ja keeleuuendajatena, kollektiivselt võtta sõna "hõivama" (mis on ju ilmselgelt üks hoopiski peenem sõna) igal pool "võtma" asemel tarvitusele. või noh, et otsustasime siis selle sõna tarvitusele hõivata. niisiis on sügiseti igal korralikul eesti perel tüütu kohustus maale vanaema juurde kartuleid hõivama minna ja hoogsamatel sünnipäevadel läheb ikka aegajalt viina hõivamiseks.

h

see eelmise nädala terviseteemaline abrakadabra oli ikka suht imetabane. üks hetk on kõik jumalasta fain ja dändi, jalutad mööda linna, küsid mendist oma kuritegude nimekirja, ootad inimesi tuulistel vanalinna tänavanurkadel jne. järgmine hetk kodus ringi lamaskledes tunned, et kurk on kuidagi kummaline ja paar tundi hiljem (voila!) on 38.5 palavik. elu, põhimõtteliselt, katkes pärast seda ja asusin meeleheitlikult vaikselt lamama, sest eile oli vaja lennata ja too ükskord kui ma hullu nohuga strasbourgist tagasi tulin, olin mittu päeva lauskurt ja kui mingi nuuskamiskorraga kõrvad lõpuks lukust lahti tulid, siis sellise raginaga, et viskas mõneks hetkeks horisondi viltu. ja tõlkimise puhul on tegelikult vajalik kuulda, mida saalis räägitakse. kurioosne on see, et nohu ei ole siiamaani saabunud, kuigi kogu aeg on tunne, et ilmselt siis homme hommikuks. täna, olles hommik otsa kapis põhimõtteliselt monoloogi pidanud, oli küll tunne, et hääl ei tule enam mitte kurgust, vaid kusagilt ninatagusest õõnsusest. aga, its ool guud, sest vabakutselisuse rõõm on see, et kui tööle ei lähe, siis palka ei saa.

pärast tööd murdsin ennast raamatupoodi, kus järjekordselt käivitus liiga pikaks sirvima jäämist takistav füsioloogiline kaitsemehhanism. mul nimelt tuleb raamatupoodides alati hull pissihäda. mistõttu olen näiteks külastanud sapporo raudteejaama kõrval asuva kinokuniya raamatukaubamaja peldikut, viru keskuse rahvaraamatu ja parkimismaja vahel olevat sinise valgusega vastavat asutust ja strasbourgi fnaci keldris olevat ilmselgelt paljunäinud vesiklosetti. waterstone'is kahjuks tualetti ei ole, mistõttu haarasin riiulist otsitava teose ja tulin tulema. väljas oli kõik jälle okei.

h