jalutasime kadriga öösel ühe ajal stockmanni juurest olümpsi poole. vaatame, vastu tuleb mees kuusega. lähemale jõudes selgub, et ei olegi mees, hoopis politseinik on. tassib kuuse stockmanni ees olevasse kuuseaedikusse. ilmselt on kuusevarga teolt tabanud. jõudsime järeldusele, et kuusevaras on kommunist -- tähistab nääre.

homme tartu, ülehomme viljandi... tööd mitte teha on imeline. poolteist kuud veel ees.

h

pärast meeldivat pooltundi mustamäe polikliinikus perearsti ukse taga koos erinevate karguga vanameestega otsustasin vanade aegade mälestuseks number 36 bussiga koju sõita (vanadel aegadel sai sellega hästi kodust ära). peale nõmme raudteeülesõitu olevast peatusest nimega "roheline" astus pika bussi peale paar klassitäit erinevas vanuses lapsi, kellest osad bussijuhi paar peatust hiljem praktiliselt närvivapustuse äärele viisid, sest vajutasid kogu aeg uste avamise nuppu, nii et uksed käisid umbes kuus korda kinni-lahti.

kui me lõpuks minema saime, jätkus sõitu ainult umbes sajaks meetriks, sest võsast kargas järsku välja umbes 10 piletikontrolli. buss tegi viisakalt uksed jälle lahti, aga umbes miljoni tihedalt paigutatud lapse nägemine heidutas neid ja pärast väikest omavahelist arupidamist näitas neoonrohelises vestis kambajuht, et buss pangu nüüd jälle uksed kinni ja sõitku edasi.

h

hotelliomanik tegi eile õhtul ettepaneku, et võib mulle ise lennujaamataksot mängida. hommikul tema iidses volvos mööda brüsseli päikselisi tänavaid (ja loomulikult olid tänavad siis täna lõpuks päikselised, pärast nädalapikkust erineva tihedusastmega vihmasadu) vurades tuli maha pidada tavapärane sunnitud sotsiaalne vestlus, mille käigus selgus, et veacheslav on tegelt moldovast ja teeb parajasti doktorikraadi rahvusvahelistes suhetes ja töötas 15 aastat moldova välisministeeriumis, aga siis tuli tulema, sest seal teevad karjääri ainult kommunistid ja nende sabarakud. votnii.

lennujaamas tegi sas mulle ettepaneku, et kuna nad on lennuki mõneti üle buukinud, siis kas ma oleks valmis hoopiski finairiga helsinki kaudu sõitma, selle eest 75 eurot peo peale saama ja pealegi veel pool tundi varem kohal ka olema. sain isegi sildi, kuhu oli uhkelt peale kirjutatud, et ma olen "volunteer". kahjuks helsinkisse sõidust siiski asja ei saanud.

kopenhageni laundzhis kohtasin oma eksjuuksurit (eksjuuksuri ameeriklasest abikaasa kohtas sama juhuslikult umbes samal hetkel oma poolas resideeruvat isameest), kes oli sama nunnu kui alati ja rääkis jälle kõik ära, mis südamel. lubas mulle uue juuksuri numbri anda, aga unustas.

h

küsisime eile kliendi käest, et kas väljend "sõrmejälgi hõivama" (nagu oli läbivalt kirjas arutlusel oleva määruse eelnõu eestikeelses tõlkes) tundub neile normaalne ja kas nad tõesti tahavad, et me päev otsa seda neile kõrva ütleksime. nemad ei saanud üldse aru, et milles probleem. misjärel otsustasime täna lõuna ajal kolleegidega, lingvistide ja keeleuuendajatena, kollektiivselt võtta sõna "hõivama" (mis on ju ilmselgelt üks hoopiski peenem sõna) igal pool "võtma" asemel tarvitusele. või noh, et otsustasime siis selle sõna tarvitusele hõivata. niisiis on sügiseti igal korralikul eesti perel tüütu kohustus maale vanaema juurde kartuleid hõivama minna ja hoogsamatel sünnipäevadel läheb ikka aegajalt viina hõivamiseks.

h

see eelmise nädala terviseteemaline abrakadabra oli ikka suht imetabane. üks hetk on kõik jumalasta fain ja dändi, jalutad mööda linna, küsid mendist oma kuritegude nimekirja, ootad inimesi tuulistel vanalinna tänavanurkadel jne. järgmine hetk kodus ringi lamaskledes tunned, et kurk on kuidagi kummaline ja paar tundi hiljem (voila!) on 38.5 palavik. elu, põhimõtteliselt, katkes pärast seda ja asusin meeleheitlikult vaikselt lamama, sest eile oli vaja lennata ja too ükskord kui ma hullu nohuga strasbourgist tagasi tulin, olin mittu päeva lauskurt ja kui mingi nuuskamiskorraga kõrvad lõpuks lukust lahti tulid, siis sellise raginaga, et viskas mõneks hetkeks horisondi viltu. ja tõlkimise puhul on tegelikult vajalik kuulda, mida saalis räägitakse. kurioosne on see, et nohu ei ole siiamaani saabunud, kuigi kogu aeg on tunne, et ilmselt siis homme hommikuks. täna, olles hommik otsa kapis põhimõtteliselt monoloogi pidanud, oli küll tunne, et hääl ei tule enam mitte kurgust, vaid kusagilt ninatagusest õõnsusest. aga, its ool guud, sest vabakutselisuse rõõm on see, et kui tööle ei lähe, siis palka ei saa.

pärast tööd murdsin ennast raamatupoodi, kus järjekordselt käivitus liiga pikaks sirvima jäämist takistav füsioloogiline kaitsemehhanism. mul nimelt tuleb raamatupoodides alati hull pissihäda. mistõttu olen näiteks külastanud sapporo raudteejaama kõrval asuva kinokuniya raamatukaubamaja peldikut, viru keskuse rahvaraamatu ja parkimismaja vahel olevat sinise valgusega vastavat asutust ja strasbourgi fnaci keldris olevat ilmselgelt paljunäinud vesiklosetti. waterstone'is kahjuks tualetti ei ole, mistõttu haarasin riiulist otsitava teose ja tulin tulema. väljas oli kõik jälle okei.

h

meil läks täna ilm külmaks ja fraktsioon lõhki. nädal otsa on igal võimalikul juhul olnud jutuks see mida "romanian romas did in rome", mis, kui paremini ei teaks, arvaks, on tõlkide meeleheaks loodud kalambuur. nüüd siis ütles mussolini lapselaps välja selle, mida ilmselt kõik itaallased arvavad (mille peale, ma kahtlustan, ütlesid rumeenia saadikud välja selle, mida kõik mussolinit oma silmaga näinud inimesed paratamatult arvavad -- midagi seoses täiskasvanud meesterahvastele mõeldud mänguasjadega) ja ITS is no more. mis õnneks muidugi ei tähenda, et need lõputu huumori allikad sealt plenaarisaali eesti kabiini eest kusagile kaoks. ilmselt on lihtsalt suunitud poliitilises spektrumis (ja poolringikujulises saalis) jällegi nurisedes pool sentimeetrit vasakule nihkuma.

h

olen oma spontaansetes loomavaatlustes jôudnud tallinna kesklinna linnajaos kohatud jäneste ja rebaste juurest rottideni. need olid muidugi igavesed jurakad rotid, siuksed suuremat sorti kodukassi suurused ja ilmselgelt elukoeskkonnana märgust eelistavad, kellede paari ma täna tööle tulles kanali ääres kohtasin, aga no siiski, rotid? selleni siis olemegi jôudnud?

h