ilmselt on püha viha sama hea põhjus kui iga teine pikaleveninud vaikuse lõpetamiseks. pärast nii pikka pausi vaevalt, et keegi seda siin enam loebki, aga kuna tagantjärele plõksimine on ikka see kõige parem plõksimine (ja ilmselgelt plõksimise kõige levinum vorm), siis võib-olla hakkab pärast intsidendikirjeldust parem. või midagi.

kuna nägin, kuidas buss kümme enne kuute mul nina eest ära sõitis ja väljas oli meeldiv novembriilm, otsustasin narva maanteele sõitmiseks tellida takso. sularaha oli vähe, niisiis helistasin tulikasse, kust rõõmsalt teatati, et takso tuleb kümne minuti jooksul. viisteist minutit hiljem nägin läbi tiheneva vihma, kuidas takso mööda veerenni tänavat linna poolt läheneb. minuni jõudes jäi lihtsalt keset teed seisma, vaevumata ümber keerama, et ma saaksin sisse istuda. hüppasin lompidest üle, ronisin taksosse, ütlesin, et tahan narva maantee algusesse. takso pani tuurid sisse ja kihutas järvevanasse. mõtlesin et okei, läheb tartu maantee kaudu, mis on küll veidi pikem tee kui veerennit mööda, aga andestame talle selle. tüüp aga pani enesekindlalt mööda järvevanat pärnu maanteele, kus me loomulikult kohe mitmesse väiksemasse ummikusse sattusime. magdaleena juures oli arve juba suurem kui otse minnes kokku oleks olnud ja põhimõtselt olin kodust ainult kilomeetri kaugusele jõudnud. katus hakkas mul sõitma siis, kui tüüp pärnu maanteelt liivalaiasse pööras, misjärel konstateerisin, et oleme teinud viiekilomeetrise täiesti ebavajaliku ringi ja jõudnud välja täpselt samasse kohta, kuhu otse tulles kilomeetriga oleks saanud. millise asjaolu ma tüübile, kelle nimi (ja ma ka ei usuks, et siuke võimalik on, kui ma poleks seda oma silmaga näinud) oli stenli graaf, välja tõin. stenlil silm ka ei pilkund kui teatas mulle, et veerenni tänav on kinni ja sealt läbi ei saa.

kuna ma olen kahe kuu jooksul juba vähemalt kümmet taksojuhti informeerinud asjaolust, et ühistranspordile on veerenni tänav täiesti lahti, siis oleks ma teda küll vähe juhmiks pidanud, kui ta oleks teatanud, et ta ei teadnud, et tema sealt läbi sõita saab, aga ilmselt siiski andestanud. stenli aga ütles enesekindlalt, et takso pole ühistransport. siinkohal peaks vist mainima, et taksojuhisertifikaadi kõrvale oli tal armatuuril kinnitatud veel teine kaart, millel seisis, et stenli graaf, jurist, liiklusküsimustes. hoolimata tema suurest ekspertiisist antud vallas, meenutasin talle siiski asjaolu, et kui taksol on klient peal, siis liikluseeskirja järgi (paragrahv 2, lõige 57, kui olla täpne) on tegemist ühistranspordiga. tema vastu, et hoopiski mitte ja teised taksojuhid on seal juba trahvi saanud ja mõistku ma nüüd ikka, et ta ei taha oma loaga riskida jne. üritasin temaga veel natuke vaielda antud teemal, aga põhimõtteliselt oli nagu räägiks seinaga. mistõttu muutsin taktikat ja küsisin, et aga kust tema siis tuli, kui ta linna poolt mind peale võtma sõitis. selle peale stenli mökitas natuke ja teatas, et ta ei tulnud, ta oli seal. ma küsin, et kus seal. tema, et seal, noh. siis lõpuks mõtles välja, et ta oli viadukti hulgilaos. mis on saja meetri kaugusel minu kodust. kust ta tuli mind peale võtma üle veerand tunni. millele ma tema tähelepanu enam juhtima ei hakanud, sest see tundus juba täiesti mõttetu. ilmselgelt oli tegemist vankumatu jobuidioodiga.

ilmselt oleks ma sellepeale pidanud antud sõidukist pikemata lahkuma, aga meie vestlus oli mind niivõrd kurnanud, et otsustasin kohale jõudes talt lihtsalt arve võtta ja siis viitsimisel lasta tulika taksol mulle selgitada, kuidas annab veerenni tänavalt narva maanteele 130 krooni eest sõita.

stenli graafi nime guugeldades selgus, et tegemist on endise liiklusuurijaga. või võib-olla ka praegusega, kes muuhulgas on ka taksojuht ja jurist, liiklusküsimustes. ma igatahes polnud väga kaugel sellest, et lahkudes talle möödaminnes vihmavarjuga äsada. vägivald, muidugi, pole lahendus.

h

oleme otsaga jôudnud nauvo saarele turu saarestiku lôunaosas. tee on siiani olnud mägine ja pilvine. täna hommikul ilmus ootamatult lagedale päike, kuna matka pole veel alustanud, siis mägede kohta ei oska öelda. kôrged kivised saared pakuvad igatahes meeliülendavat vaatepilti, kôrgustest üles ja alla vehkimine nii meeliülendav ei ole.

üleeile ôhtuks jôudsime naantalisse, eile naantalist rymänttylä kaudu hankasse, kus sadamas kalju otsas telkisime (nii kui telgi püsti saime, kukkus vihma kallama), hommikul sealt pähklikoorepraamiga tunniajase reisi järel nauvosse. ôhtuks üritame jôuda houtskärisse kaks saart edasi, et siis ülehomme juba ahvenamaale, brändösse pôrutada.

a pôhimôtteliselt soovitaks siiakanti tulla jahiga. sama maaliline, aga vähem mägesid.

h

terve eilse hommikupooliku käsitlesime ôhust pihustamist. mis tundub ikka üks värdjas väljend juba esimesel pealevaatamisel, eksole, aga proovige öelda seda umbes sada korda ja vaadake, mida temast siis arvate. ei pea isegi järjest ütlema, vahele vôite pikkida selliseid sônu nagu 'artikkel', 'direktiiv', 'pädev asutus', 'proportsionaalsus', 'kaasotsustusmenetlus' jne. pôhimôtteliselt sai selle ôhust pihustamisega nalja veel terve päeva, sest seejärel tundus see sobiv lahendus ka igasugustele isikliku elu probleemidele.

schumani metroojaama trepi juures on ônneks tagasi see onu, kes sellel kandle ja ksülofoni hübriidi meenutaval pillil kreeka viise mängib. ei teadnudki teda taga igatseda kuni üks hommik oli seal mingi teine onu, kes tegi miskit klarnetiga. ei jäänud sinna küll kauaks passima, aga minu sealviibitud aja jooksul tema poolt valla päästetud helidest ma küll mingit viisi kokku panna ei suutnud.

a mul nüüd selleks suveks töötamisega kôik (kuigi kôiksugused institutsioonid on mind ülejärgmiseks nädalaks brüsselisse üritanud moosida). augusti lôpus vaatame seda asja uuesti. esmaspäevast ilmselt juba edela-soome saared ja omaenda vana hea kaherattalisega harmoneerumine.

h

brüsseli suveilm on küll allpool igasugust arvestust. eriti võrreldes sellega, mis eestis praegu väidetavalt tooni annab. lõuna ajal tuli söökla akna taga vihma põhimõtteliselt sellise valge seinana ja kell neli oli väljas igatahes rusuvalt hämar.

koosolek oli ka täna selline, mis kerge vaevaga katuse sõitma võttis. töögrupp iseenesest oli nunnu, siuke, kus kõik kõigi poole eesnime pidi pöörduvad, nii et minulgi on meeles, et kreeka delegaadi nimi on odysseias ja tal on kalduvus kergesti ärrituda ja siis segast panna ja siis pärast kui keegi ei ole tema jutust aru saanud, siis tõlget süüdistada ja oma jutt sama hoogsalt inglise keeles uuesti maha pidada, misjärel teised talle ütlevad, et jah, odysseias, täpselt sama asi tuli meile eelmine kord ka läbi tõlke. täna oli vahva kuulata, kuidas inglise kapi tädi ka ärritus teda tõlkides ja volüümi ja särtsu lisas.

aga üldiselt on meil nüüd alanud portugali eesistumine ja ma ei tea, kuidas sel poolaastal keegi üldse midagi nõukogu töögruppides aru saama hakkab. eile näiteks oli inglise kabiinis üks väga rase tädi, kes tegi portugali keelest ja teistes suurtes kabiinides, prantsuse ja saksa omas, polnud ühtegi. mistõttu see tädi ei saanud mahti isegi pissile minna. aga ta tegi vähemalt korralikult, üldine praktika näitab, et isegi need inglise tõlgid, kellel portugali keel on, seda ikka eriti ei oska.

küsisin eile ühe sloveenia tõlgi käest, et kuidas järgmine poolaasta. et kas sloveenia eesistujad hakkavad inglise keeles rääkima (nagu paljud soomlased seda tegid) või on vaesed sloveenia tõlgid nende eesistumise lõpuks surnd. too tõlk kehitas õlgu ja ütles, et eks me kuue kuu pärast näema, kas nad hakkavad inglise keeles rääkima ja aasta pärast, et kas meist müni veel elus on.

eesti eesistumisaeg saabub vist õnneks alles 2018.

h

tegelikult on muidugi vahepeal olnud hetki, mis on pastaka järgi haarama pannud. kõige rohkem siiski eilne päev, mis osutus sellesmõttes muidugi ikalduseks, et sain füüsilisi ja vaimseid vigastusi. samas õnnestus leida strasbourgist, väikselt prantsusmaalt täiesti super söögikoht nimega l'appart a tarte, mis ongi sisustatud nagu korter. meie laua kõrval oli näiteks vinge vanakooli gaasipliit, mille kohal rippusid potid-pannid ja vanaema juurest tuttav linane ruuduline käterätik.

a päev algas põhimõtteliselt sellega, et toateenindus viskas mind nii jõuliselt uksest välja, et nüüd on põlv sinine ja marraskil. kuna olin olnud eelmisel päeval ööplenaaris ja jõudnud seetõttu töölt koju veidi enne ühte, siis ei olnud ma veel sugugi mingisuguseski sportlikus vormis selleks ajaks kui nad kannatamatult uksele prõmmima hakkasid. suutsin neid veenda veel viis minutit ootama ja sellele järgnenud rabelemise käigus takerdusin põrandale langenud tekinurga taha ja käisin suurejooneliselt maoli. tuba oli ka seekord nii kompaktne, et hea, et ma kempsuukse vastu silma siniseks ei kukkunud.

vaimne vigastus saabus umbes kaksteist tundi hiljem. tol ainsamalt korral kui mul õnnestus mirjamiga kohtuda mainis ta küll midagi selle kohta, kuidas jaanipäeva paiku neil on seal üks õhtu kui kõik linna bändid tänavale ronivad ja üldse on suur ja vahva pidu, aga mul oli see ausaltöelda täiesti meelest läinud. kuni ükshetk hakkas õuest mingit hullu trummipõrinat kostuma. pärast selgus, et kõrvaltänavasse oli ennast üles seadnud mingi viieaastaste rajurokibänd. kõik olid sellised umbes meetrised, juuksed geeliga püsti aetud ja raiusid täiest jõust oma vastavaid instrumente, et ennast üle bändikaaslaste kuuldavaks teha. hiljem sööma minnes selgus, et tõesti, iga nurga taga on bänd ja kellel bändi ei ole, on lihtsalt oma makikõlarid akna peale tõstnud. kinnitust sai ka tõsiasi, et prantsuse noorte muusika of choice on hevimetal või tekno. ja kui kell 12 lõpuks õhtu peaesineja kusagil nurga taga peale läks, siis sai küll saatusele rusikat vibutatud, et seekord hotell vanalinnas on. sest siukest hülgeruigamist pole ikka tükk aega kuulnud. mörin lõppes kell pool kaks, jauramine kestis edasi, kell kaks käivitusid kiirabi ja politseisireenid. ilmselt hakkas mass niipalju hajuma, et maaslamajad ilmusid nende alt välja.

h

hmm, arlanda lennujaama sas-i lounge'i internet teatab mulle praegu, et ei saa mind mu oma kodulehele lasta sest:

URL: hanna81.planet.ee/
Category: Pornography

no rootslased on ju tuntud piprad, aga ikkagi, mismõttes?

h

brüsselis on terve nädala valitsenud selline rusuv vines palavus. metroos õhk täiesti seisab ja mingi ime läbi pole ma veel konditsioneeritud hoonete vahel tiirutades kopsupõletikku saanud. pikkade varrukatega riietusesemed on olnud täiesti üleliigsed, ka hommikul kell 8 ja õhtul kell 11.

läbi lahtise akna tuleb tuppa igasuguseid hääli ja helisid. hotelli hoovis lobisevad inimesed, prantsuse ja flaami ja ameerika keeles. aegajalt sõidavad sireenitavad operatiivautod mööda. laialdasest isiklikust kogemusest tundsin mööda tänavat kaugenevas klõbinas ära järelveetava kohvri hääle. hotell asub kahe kohaliku tähtsusega tänava ristil ja kui foorituli juhtub punane olema, siis jõuab minuni igasugust ootuspärast ja ootamatut muusikavalikut. just nüüd, kui whitney houston südanlõhestavalt laulis, kuidas ta mind igavesti armastab, üritasin biovoolude abil tuld vahetuma sundida.

aga täna kinos jõudsin väga lähedale kahe inimese verisele mõrvamisele. 'catch and release' filmi ajal istusid minu taga kaks täiesti süüdimatut tütarlast, kes terve filmi ajal naerda röökisid ja täiel häälel omavahel seletasid. ma ei saanudki aru, et miks nad ei olnud vaatama läinud beani-filmi või midagi sellist, sest siukeste slapstick-kohtade ajal elasid nad väga filmile kaasa, itsitades ja erinevad p- ja m-tähega prantsuskeelseid roppusi hüüdes, aga siis kui film nagu vähe tõsisemaks läks, kaotasid nad selle vastu täiesti huvi ja rääkisid omavahel omaenda naljakaid jutte edasi. mistõttu ma ei teagi, kas see film mulle meeldis või mitte, sest ma ei saanud absoluutselt süveneda või kaasa mõelda või mingit tervikpilti asjast omandada. vaimusilma ette kerkis kujutlus, kuidas ma tütarlapsi aeglaselt ja valusalt erinevate tömpide torkeriistadega piinan ja ma arvan, kõik need ülejäänud kümme inimest saalis oleks pealt vaadanud, plaksutanud ja siis võib-olla minuga liitunud. üsna filmi lõpus ei pidanud üks meesterahvas enam vastu ja röögatas nende peale umbes viis rida eestpoolt, millepeale tütarlapsed reageerisid umbes nii, et kamoon, nii on jumalasta normaalne kinos käituda.

h