ilmselt oleks ma pidanud oskama märke lugeda juba siis kui ma ürituse-eelses kohvilauas hambad ühte üsna isuäratava väljanägemisega pallikesse lõin ja oma ehamtuseks avastasin, et see koosnes kokkumätsitud kookoshelvestest. pidasin siiski vapralt vastu, et sokutanud suutäit lähimasse lillepotti laulasmaa spa fuajees.

sest lõunasöögiks mööda suurt restoranitreppi üles ronides eristas isegi minu nohune nina õhus ilmeksimatult tilliaroome ja sellel läbitungivusel oli ka põhjus. spa restoran oli saavutanud täiesti uue taseme minuvastases toitlustuses -- absoluutselt iga toidu sisse oli lahtise käega tilli puistatud. seal oli tilliriis ja tillist nõrtav kanakaste ja lillkapsavorm tilliga. sellest, kui entusiastlikult eestis tilli igale poole pannakse (ja ma tõesti olen üritanud juurutada ennast igal pool mainima, et nad mu toidu peale seda ei kallaks, aga kuna ma ise ei tule kunagi sellepeale, et mingi toit tilli vajaks, siis läheb see mul alati meelest), olen ma aru saanud küll, et eesti rahvas heameelega ainult tillist toitukski. aga see lõuasöök, kus konkreetselt iga amps mul selle kõike muud lämmatava tillimaitse pärast suus ringi käis, oli küll kõrgem pilotaazh isegi siinses restoranikliimas.

pärast lõunasööki terrassil istudes avanes armas vaatepilt sellest, kuidas pintsaklipslased paarikaupa mööda rannaliiva jalutasid. midagi selle pildi juures tundus kohatu, aga kuna mu pea oli eskaleeruvast nohust paks, siis ma ei viitsinud eriti juurelda, mis.

h

kuna homme on kindel kavatsus tõlkida ühte majanduseteemalist seminari ja hoolimata sellest, et ma sain majanduse aluste loengu lõpueksamil legendaarsed 104%, tulin rahvusraamatukokku, et siinsete teoste abiga endale mõningased terminid selgeks teha. sest mina olen majanduse alal selline looduslik anne, niiöelda lihvimata teemant ja samas selline veidi vastumeelne ja teemast mitte eriti huvitatud. (mis tähendab, et ma pean ikka tükk aega mõtlema, enne kui ma julgen arvata, kumb on netto ja kumb on brutto. ja siis on ka tõenäosus, et ma panen mööda).

aga noh, avan mina siin mingi tea kirjastuse kaunis köites kuldtähtedega majandussõnastiku ja avastan, et k-tähe all on esimene sõna "karakteristik". mõtlen natuke, omaette tuntud viisijuppi ümisedes teen kindlaks, et mul tähestik ikka korrektselt meeles on. ja olen siis sunnitud nentima, et "kapital" ei ole enam majandustermin.

h

kontserdikülastavus on viimasel ajal olnud üllatavalt tihe. isegi võttes arvesse, et jazzkaar käimas on. sest esiteks olen ma rohkem tugitoolist või ipodist muusikanautleja kui innukas headbangija kontserdilavade ees (mistõttu jazzkaare kava vaadates välistasin kohe rock cafes toimuvad asjad, kuna see on minuarust väga ebamugav koht muusika nautlemiseks) ja teisest küljest olen ma rohkem nagu heade kavatsuste kui tegudeinimene. aga seekord on täiesti juhuslikult juba kolm kontserti hinge taha saadud.

eelmise pühapäeva liisi koiksoni "väike järv" jõhvis oli nunnu. selja taga istunud väike poiss laulis elisa-laulu ridade lõppe kaasa. ikka et "heaaaaad" ja "reaaaaad". pärast jäi õnneks magama. pärast piia tegi kontserdimajas tuuri ja jõudsime veel hetk enne konsumi sulgemist poodi jogurtit ja veini ostma.

no99's istusime kajaga trepi peal, sest selleks ajaks kui me kohale jõudsime, oli all juba kõik hõivatud. aga kuna sealt trepi pealt ikka lavale liiga hästi ei näe, siis unustas enamik seal istujaid vist, et nad on kontserdil, mitte ei tshilli niisama ja põhimõtteliselt lahendus sellele, kui muusika kõvemini mängima hakkab, on ise kõvemini rääkima hakata. ja nii ma mõistan täiesti jürmo eesperet kui ta ükshetk püsti tõusis ja teatas, et kuna esinejad hästi iseennast enam ei kuule, siis võiks need, kellel on tähtsamaid või huvitavamaid jutte rääkida, seda näiteks ülakorrusel tulettruumi esisel alal teha. kuigi üldiselt tundub ta ikka natuke kurjakuulutav oma pikkade pulkas juuste ja kipras kulmuga. kontsert seeeest oli väga sümpaatne (eriti kui me ennast lõpupoole kokku võtsime ja alumisel tasandil enale pool ruutmeetrit põrandapinda välja võitlesime. tütarlaps, kes seal lauluga tegeles (hea lugeja abiga on selgunud, et tema nimi on kadri voorand), oli igatahes küll muljetavaldav.

ja eile sattusin puhta kogemata ikkagi rock cafesse 'the bad plus' nimelist kollektiivi kuulama. rock cafe muidugi üllatas toolidega, millel istuda ja kuna kontserti andnud poistes oli ka pauerit (trummar dave king on ilmselt kõige paremini võrreldav duracelli jänesega) ja mõnusalt eklektiliselt voolavaid viisijuppe, siis oli jällegi väga hea kogemus.

h

jällegi päev, mil aknast välja vaatamine tekitab tugeva tahtmise "uiiiiii!" hüüatada. niisiis ka suurepärane hetk koukida õuekeldrist välja sõber jalgratas ja vaadata, mis temast talvega järele jäänud on. polnud tal häda midagi, oodatult olid ainult kummid tühjad.

jalgratast käekõrval kummitöökoja poole lükates olin nii ülevas meeleolus, et võtsin nõuks töömeestega lausa nende emakeeles rääkida. hoolimata sellest, et ma oskan vene keeles tegelikult umbes 20 sõna ja ei "rattakumm" ega "pumpama" ei kuulu nende hulka. äärmisel juhul suudan meenutada sõna "õhk", kui see peaks kuidagi relevantseks osutuma, nii et lõppkokkuvõttes nägi minu etteaste välja selline, et lükkasin säravalt naeratades jalgratta neile ukse ette ja ilmekalt kulme kergitades ning esikummile koputades küsisin "moozhna?". ja tegelikult oligi olukord ju suhteliselt üheseltmõistetav. ja tegelikult rääkis kummimees ka täiesti viisakalt eesti keelt. nii et seitse kilomeetrit hiljem ja õrnalt teetolmuga kaetult, siin ma nüüd olen.

h

päev algas põhimõtteliselt sellega, et üks minister nähvas mu peale oma merevaatega kabinetis. kuna ta polnud nagunii mu lemmikminister, siis pole sellest hullu (muidugi, kui nüüd peaks kerkima küsimus, et kes siis on mu lemmikminister, jääksin ma ilmselt väga pikalt mõtlema).

koju jõudes tegin haigele õele pitsat ja siis tegin järjekordse vapra katse rulluiskudel. mul oli vaja kontrollida, kas allectos on ühte raamatut, enne kui ma seda krisostomusest tellima asun, niisiis otsustasin ma ühendada kasuliku... noh, kasulikuga. meeldivat oli selle kõige juures nutuselt vähe. üldse ma ei saa aru, kuidas ma veel kordagi kukkunud ei ole. ja kuigi seljas oli ainult dressikas, hakkas lõppkokkuvõttes jube palav.

nii et ülejäänud päeva olen ma mööda saatnud raamatut lugedes. ja hetk tagasi sain ka hugh laurie esikteosega 'the gun seller' ühelepoole. kuigi minu esimene pidevam kokkupuude briti huumoriga oli ehk 'the darling buds of may', on põhikooli päevil iga päev raudse järjekindlusega kell 17.05 yle ekraanile ilmunud jeeves ja wooster siiski mulle kõige südamelähedasemaks jäänud. ja loomulikult on gun selleris kõvasti rohkem woosterit kui greg house'i, sest hoolimata igasugustest koledatest sekeldustest, millesse endine sõjaväelane thomas lang satub, on ta siiski läbi ja lõhki tüüpiline iseenda ja maailma üle kuiva nalja tegev britt. kusagil film noir'i ja tänapäevase äkshöni vahel platseeruv lugu veereb mööda üsna sirget ja lihtsat rada, aga laurie keelekasutus on tabav (isegi kui ta vahest kaldub täiesti p.g.wodehouse'ilikku paljusõnalisusesse). ja kuna raamat on kirjutatud mina-vormis, siis on vaimusilma ette kerkiv peategelane paratamatult laurie välimusega.

h

kui ma kunagi märtsi lõpus kaubamajast kalmeri käest endale rulluisud ostsin, andis ta mõista, et ta oleks minus äärmiselt pettunud, kui ma märja ilmaga sõidaksin. mistõttu oligi täna õhtul minu elus alles teine kord rulluisutada. mistõttu ma ei saa mööda veerenni tänavat linna poole sõita, sest pärast raudteed tuleb siuke küngas, millest laskumine on veel graniitkiviklibune ja pealegi on selle põhjas kohe jõnks. nii oma puuduliku pidurdamisoskusega peaksin ma seal bussipeatuses uisud tenniste vastu vahetama ja künka põhjas jälle uisud tagasi panema.

niisiis sõitsin siinkandis ringi, ehituspoe juurest ringiga mööda raudtee äärt lõbumajani, sealt üle veerenni ja tallinn-väiksesse. tallinn-väikses tegin väikse peatuse, kinnitasin klambreid ja tõmbasin hinge. buss oli just ära sõitnud. kuulsin juba eemalt lähenemas üsna üsna lärmakat seltskonda ja hetk hiljem väljuski bussipeatuse nurga tagant üsna lõbusas meeleolus trio. üks nendest, umbes neljakümnene päss, pöördus minu poole, küsides vene keeles, kas buss läks ammu. sellele küsimusele sain enamvähem vastatud, aga kui ta esitas järgmise, pidin tunnistama, et ma tegelikult vene keelt absoluutselt ei oska. misjärel küsis ta eesti keeles, et ega ma juhuslikult meest ei taha, sellist joodikut. tänasin soojalt, aga ütlesin ära. seejärel pakkus teine, noorem sell, ennast. loobusin viisakalt temastki ja asusin teele. poisid soovisid edu.

tunne oli väga kevad.

h

muude vahvate sünnipäevakinkide hulgas sain ka see aasta mõned raamatud. mitte küll ehk nii palju kui tavaliselt, aga see oli ka osaliselt minu läbimõeldud kingipoliitika süü. oma kingisoovide dikteerimine võtab ürituselt küll suure jao romantikat, aga on lõppkokkuvõttes ilmselt kõigile osapooltele stressivabam. pealegi on mul nüüd tänu kinkekaartidele võimalus ise endale aja jooksul sobivat kirjandust valida.

aga kaks kingitud raamatut olen jõudnud läbi lugeda. kõigepealt kaarini käest saadud "everything bad is good for you", ühelt poppkultuuri veendunud tarbijalt teisele. meie oleme omavahel rääkinud sellest, et poppkultuur on hea allikas igasuguse kasutu ja vähemkasuti informatsiooni andjana. selle raamatu lähenemine ei ole nii lihtsameelne ja seetõttu on see hoopis vähem cool. sest steve johnson tahab meid poppkultuuri hindama meelitada asjalike argumentidega. rääkides sellest, kuidas telesaated on viimase kolmekümne aastaga arenenud, olles ülesehituselt tunduvalt keerulisemad ja õpetades meid mitut narratiivi korraga jälgima ja videomängud annavad meile paremini struktureeritud mõtlemise. aga kuna näited olid kõige puhul väga elust enesest ja tutvustasid mõningaid asju sellise nurga alt, kust ise poleks osanudki vaadata, oli seda siiski väga huvitav ja mõtlemapanev lugeda.

teine oli bill brysoni kirjutatud "notes from a big country". bryson on kakskümmend aastat inglismaal elanud ameerika kirjanik (peamiselt reisikirjanik nagu ma aru olen saanud), kes mingil hetkel otsustas oma naise ja nelja lapsega tagasi ameerikasse kolida. ja siis palus tema peatoimetajast sõber tal hakata oma inglismaal ilmuvasse ajalehte kirjutama iganädalasi kolumneid elust ameerikas. see raamat koondabki endas 78 sellist kolumnit, kirjutatud 97-98 aastal. väga mugav no-brainer lugemine, iga jutt umbes 4 lehekülge ja mõnusalt humoorikas. pika peale, kui esimene üllatus ja heameel üle läheb, muutub sellele natuke tuimaks (nagu "the daily showlegi" näiteks), aga kohati naersin ikka nii, et pisarad voolasid.

aitäh, sõbrad.

h