kui ma kunagi märtsi lõpus kaubamajast kalmeri käest endale rulluisud ostsin, andis ta mõista, et ta oleks minus äärmiselt pettunud, kui ma märja ilmaga sõidaksin. mistõttu oligi täna õhtul minu elus alles teine kord rulluisutada. mistõttu ma ei saa mööda veerenni tänavat linna poole sõita, sest pärast raudteed tuleb siuke küngas, millest laskumine on veel graniitkiviklibune ja pealegi on selle põhjas kohe jõnks. nii oma puuduliku pidurdamisoskusega peaksin ma seal bussipeatuses uisud tenniste vastu vahetama ja künka põhjas jälle uisud tagasi panema.

niisiis sõitsin siinkandis ringi, ehituspoe juurest ringiga mööda raudtee äärt lõbumajani, sealt üle veerenni ja tallinn-väiksesse. tallinn-väikses tegin väikse peatuse, kinnitasin klambreid ja tõmbasin hinge. buss oli just ära sõitnud. kuulsin juba eemalt lähenemas üsna üsna lärmakat seltskonda ja hetk hiljem väljuski bussipeatuse nurga tagant üsna lõbusas meeleolus trio. üks nendest, umbes neljakümnene päss, pöördus minu poole, küsides vene keeles, kas buss läks ammu. sellele küsimusele sain enamvähem vastatud, aga kui ta esitas järgmise, pidin tunnistama, et ma tegelikult vene keelt absoluutselt ei oska. misjärel küsis ta eesti keeles, et ega ma juhuslikult meest ei taha, sellist joodikut. tänasin soojalt, aga ütlesin ära. seejärel pakkus teine, noorem sell, ennast. loobusin viisakalt temastki ja asusin teele. poisid soovisid edu.

tunne oli väga kevad.

h

muude vahvate sünnipäevakinkide hulgas sain ka see aasta mõned raamatud. mitte küll ehk nii palju kui tavaliselt, aga see oli ka osaliselt minu läbimõeldud kingipoliitika süü. oma kingisoovide dikteerimine võtab ürituselt küll suure jao romantikat, aga on lõppkokkuvõttes ilmselt kõigile osapooltele stressivabam. pealegi on mul nüüd tänu kinkekaartidele võimalus ise endale aja jooksul sobivat kirjandust valida.

aga kaks kingitud raamatut olen jõudnud läbi lugeda. kõigepealt kaarini käest saadud "everything bad is good for you", ühelt poppkultuuri veendunud tarbijalt teisele. meie oleme omavahel rääkinud sellest, et poppkultuur on hea allikas igasuguse kasutu ja vähemkasuti informatsiooni andjana. selle raamatu lähenemine ei ole nii lihtsameelne ja seetõttu on see hoopis vähem cool. sest steve johnson tahab meid poppkultuuri hindama meelitada asjalike argumentidega. rääkides sellest, kuidas telesaated on viimase kolmekümne aastaga arenenud, olles ülesehituselt tunduvalt keerulisemad ja õpetades meid mitut narratiivi korraga jälgima ja videomängud annavad meile paremini struktureeritud mõtlemise. aga kuna näited olid kõige puhul väga elust enesest ja tutvustasid mõningaid asju sellise nurga alt, kust ise poleks osanudki vaadata, oli seda siiski väga huvitav ja mõtlemapanev lugeda.

teine oli bill brysoni kirjutatud "notes from a big country". bryson on kakskümmend aastat inglismaal elanud ameerika kirjanik (peamiselt reisikirjanik nagu ma aru olen saanud), kes mingil hetkel otsustas oma naise ja nelja lapsega tagasi ameerikasse kolida. ja siis palus tema peatoimetajast sõber tal hakata oma inglismaal ilmuvasse ajalehte kirjutama iganädalasi kolumneid elust ameerikas. see raamat koondabki endas 78 sellist kolumnit, kirjutatud 97-98 aastal. väga mugav no-brainer lugemine, iga jutt umbes 4 lehekülge ja mõnusalt humoorikas. pika peale, kui esimene üllatus ja heameel üle läheb, muutub sellele natuke tuimaks (nagu "the daily showlegi" näiteks), aga kohati naersin ikka nii, et pisarad voolasid.

aitäh, sõbrad.

h

minu ja pärmitaigna omavahelist läbisaamist võib vist kõige paremini kirjeldada kui sadomaso suhet. võin teda igatepidi abjuusida ja ignoorida, tema näitab ikka ülimat tänulikkust üles. tegin täna taigna valmis ja läksin vilkogu koosolekule. seal läks muidugi seletamiseks ja pärast oli väga vingete piltidega india-reisi teemaline ettekanne, misjärel pidi loomulikult elevanti kanakarrit sööma minema ja nii juhtuski, et kui ma viis tundi hiljem lõpuks koju jõudsin, nägi taigen kausis välja juba üsna selline nagu tal oleks igasugusest kerkimisest täiesti villand. aga natuke karmikäelist sõtkumist ja saiad ahjus kerkisid endiselt nagu fööniks tuhast. ise tund aega magusate aurude sees mütanult ei tahtnud õnneks enam ühtki ampsu võtta, aga köögilaua peal on nüüd suur laar täiesti eeskujuliku välimusega moskvasaiu ja kaneelirulle. even if i do say so myself.

h

nüüd lõpuks, kui tänavad on enamvähem kuivad ja õues on enamvähem soe, hakkab kätte jõudma see aeg aastast, mis mulle kõige rohkem meeldib. see aeg kui kõik on värske ja uus ja alles ees ja õues on nii lõpmata palju õhku, et sa tunned, et iga hetk nüüd võib see sind õhku tõsta ja linna kohale lennutada. ootasin just kaarli puiesteel viimast bussi ja sain vabalt mõtteid mõlgutada. autosid oli vähe, inimesi veel vähem.

sest tegelikult tulin ma ju jällegi teatrist, väikese kõrvalepõikega. ja kõige rohkem mõtlesin ma sellest, et kuidas sai tammsaare teada, sellel ajal, et inimsuhted võivad selliseks minna ja sellised olla. või ainult siis, kui ta ise oli selle läbi elanud. meie elame ilmselt rääkimise ajastul, me räägime kõigest ja kogu aeg ja vabalt ja tihtipeale liiga palju ja asjadest, millest me tegelikult midagi ei tea. aga vähemalt on meil palju rohkem võimalusi mitte olla oma isiklike tragöödiatega üksi. ja teadmine, et see, mis meiega juhtub on tavaline, et seda ja palju hullemat juhtub kõikjal ja kõigiga. et armastus saab otsa või sellest ei piisa või mõnikord on seda nii palju, et see ajab hirmu nahka. et ükskord saabub argipäev ja inimene sinu kõrval ei jaksa sind üha uuesti ja uuesti avastada. et vägivald on mõnikord paratamatu, aga harva lahendus ja teod vastanduvad sõnadele ja hoolimata parimatest kavatsustest läheb mõnikord hoopis teisiti kui sa arvasid. sest kui sinu vanemad elasid sellises ajas, kus neil oli väga harva aega mõelda sellele, mida nad tahtsid ja veel harvem sellele, miks, on tõesti võimalik, et sinu naise aastast aastasse kestev vajadus pideva kinnituse järele, et ta on tahetud ja armastatud võib muutuda lämmatavaks, käsist ja jalust siduvaks ja sa ei suuda leida mingit mõistlikku viisi selle allakäiguspiraali takistamiseks. lisaks teadmine, et kogu teie suhe, jõudude tasakaal ja pühendumus põhineb millelgi nii hapral nagu emotsioon.

kahju, et kõik see, mis etenduse ajal peas tärkab, aga mida ei jõua üha uute ja uute tärkamiste tõttu lõpuni mõelda, muutub hetk hiljem hämuks, mis jätab mulle küll meelde üldise ambiaansi, aga mitte konkreetsed avastused. ja vajalik kaugjuhtimispult, mis laseks pausi peale panna ja tagasi kerida, on puudu.

aga tammsaare, rõõmsa nutu ja nukra naeru meister, on võimas. ja linnateatri etendus, nende võime väga vähesega väga paljut edasi anda, pinev keskendumine/keskendamine ja särisev pinge niisamuti. "tõde ja õigus iv". soovitan.

h

mida kauem vaikida, seda suurem on pinge jälle rääkima hakkamisel midagi fenomenaalset öelda. ja nii võibki häbelikult vaikima jääda. aga kuna tundub, et eilsega sai läbi mingi tsükkel, siis olen otsustanud siiski, maksku, mis maksab, härjal taas sarvist haarata.

nüüd niimoodi tagantjärele vaadates saan aru küll, et ümbritsev universum ja minu oma keha olid siiski otsustanud esimese veerandsaja täitumisest minu jaoks teatava verstaposti teha, ehk üritades sellega juhtida minu tähelepanu teatud vajakajäämistele ja vajadusele nende suhtes midagi ära teha. sest umbes nädal enne sünnipäeva haigestusin ma mingisugusesse tapjaviirusesse, mis alguses viis mult hääle ja seejärel tekitas mulle lõppematu nohu. ja lõpuks oli see mind nii ära kurnanud, et pärast paaritunnilist tegutsemist (näiteks püstiseismist või auto kõrvalistmel istumist) olin täielik küpsis. oli ka teisi märke.

aga tundub, et laupäeval (nädal ja veidi pärast sünnipäeva) kuulutasid nad oma eksperimendi enamvähem lõppenuks. küpsis olen ikka, aga vähemalt kõik muud protsessid (hingamine näiteks) näivad olevat taastunud endises kapasiteedis. ma leian, et neist oli väga meeldiv sünnipäevapeoks see tsirkus ära lõpetada ja lasta mul olukorda nautida.

rahvast oli ootamatult palju (sest kehad ruumis on ikka midagi muud kui nimed paberi peal) ja ma tahtsin kõigiga juttu rääkida ja suhelda, aga lõppkokkuvõttes ei jõudnud vist peaaegu kellegagi, sest nii kui ma olin oma joogitopsi kuskile maha asetanud, saabus uksest keegi uus, keda pidi tervitama minema ja nii ta läks. aga fiiling, mulle tundub, oli siiski hea. ja lilli on siin siiani kõik kohad täis. ja suures ürituse korraldamise hoos olin ma hoopiski ära unustanud, et kingitusi saab ju ka, nii et need olid kõik positiivne üllatus. aitäh, sõbrad, et tulite ja olite ja üksteinekord saab ehk natuke põhjalikumalt vestelda.

õhtul seina pealt väidatud videojupi panin üles sinna. kuna heli oli kohapeal selline nagu ta oli, siis ehk ongi seda niimoodi parem vaadata. ja pilte saab ka vaadata, näiteks sealt ja sealt.
h

otsustasin üle tüki aja jälle üritada koju pääseda. hotellis on muidugi päris mugav, aga mingil hetkel toovad minibaar ja peopesa suurused seebid ikkagi koduigatsuse hinge.

keerasin ettevaatlikult võtit lukuaugus ja minu suureks üllatuseks uks avaneski. kõik oli täpselt samamoodi nagu ta minust jäänud oli (tükk aega asustamata olnud koduga on ju ikka see mure, et ega vandaalid või vargad pole sisse astunud või midagi). niisiis otsustasin minna hotelli oma asjade järele ja ennast jällegi kodus sisse seada.

loodetavasti leiavad kõik külalised ka nüüd jälle tee siia.

h

reedel "meeletu" linnateatris. ma arvan, et üks mu viimase aja lemmikuid. nagu tätte puhul ikka, võnkusime enamik etendust ühes rütmis ja siis mingi hetk jõnksas tema ühes suunas ja mina teises ja võttis natuke aega, et harmoonia tagasi saada. aga muidu väga lahe. ma ei saa küll väita, et ma maailma päris niimoodi näen nagu tema seda tundub nägevat, aga ma saan tema mõttekäikudest aru. seda äraminemise ja üksiolemise vajadust ma mõistan ka. ja see, kuidas simmul kogu etendust pea kohal kandis, oli muljetavaldav.

eile õhtul superkinos nykäneni film. tõlge polnud vist suurem asi, see matti lihtsa inimese nüanss oli täiesti koduma läinud, lohakast, veidi madalalaubalisest slängist ja kohalikust murdest oli saanud korralik kirjakeel. õnneks polnud sellest väga vahet, sest subtiitritele suuremat tähelepanu pöörama ei pidanud. jasper pääkkönen on ka omaette enigma -- kuidas seebiseriaali ilupoisist on saanud muljetavaldav karakternäitleja. film ise oli muidugi mõtlemapanev ja kurb, kuigi kohustuslikud koomilised saundbaidid tulid riburadapidi ära. kõike seda nüüd niimoodi kompaktsena nähes on ainuke võimalik järeldus, et nykänen pidi küll olema kosmiliselt andekas sportlane, kui ta sellise hoolimatusega küünalt kahest otsast põletades ikkagi nii palju saavutada jõudis. arvestades, et suusahüpped on siiski üsna tehniline ala, kus toore jõuga on võimalik ainult iseennast kiiresti lõhkuda, pean ma eeldama, et mattil oli suurepärane intuitsioon, sest ma ei näe eriti, et talle mõistuse ja füüsikaseadustega suurt midagi selgeks teha oli võimalik (aga see iseenesest ei ole midagi uudset, ma kahtlustan sügavalt, et eestis on praegu vähemalt üks selline tippsportlane, kelle puhul sama kehtib). samas on selliste vendadega muidugi see häda, et need ei oska ennast ka sporti tehes kuidagi säästa. ja niimoodi gravitatsioonijõududega mängides nagu suusahüppajad seda teevad, annab selline asi endast ka ilmselt üsna kiiresti tunda.

ja naljakas oli vaadata hüppajana mitte kunagi päris tippu tõusnud mika kojonkoski tegelaskuju, kes oli vist küll nykäneni absoluutne vastand (ja seetõttu on mõistetav ka nykäneni varjamatu põlgus tema vastu, eriti hetkel kui selgus, et naine on pojale kojonkoski eesnime pannud). ja mõelda, kus on mehed nüüd -- matti, kes on pahuksis iseenda, maailma, naise ja alkoholiga ja kojonkoski, kes on kindlasti üks edukamaid suusahüppetreenereid maailmas, olles erinevatel aegadel andnud väga tugeva panuse nii soome, austria kui nüüd norra koondiste edule. veidi aega tagasi tuli mingist yle kanalist kojonkoskist portreesaade -- edukas ja hea pereisa, kelle elu on suurepärasel järjel. ja samas ma pole päris kindel, kas nykänen oleks osanud sellisest elust rõõmu tunda. lõppkokkuvõttes saab ainult öelda, et ükskõik, mis nurga alt nykäneni vaadata, on tegemist fenomeniga. teist sellist ei ole ja jumal tänatud selle eest.

h