viimase kolme päeva jooksul olen saanud aimu sellest, milline võiks tõlgiks õppimine olla. kuidas see ei pea olema rutiinne õppejõudude kiiksude talumine õhutamata kapis, vaid võib olla huvitav ja motiveeritud. sest keegi siin ei ütle sulle, et see amet, mille jaoks sa õpid, võib olla tänuväärne ja huvitav. öeldakse ainult, et selle eest saab palju raha, mis on ju ka omamoodi tänuväärne, aga siiski mitte päris see, mida ma silmas pean. ja kõik mis ma öelda võin, lapsed, on et kui te hakkate ülikooli minema, siis ärge seda tehke eestis. või on see ainult minu halb õnn -- kaks administratiivselt täiesti lootusetut osakonda. palju toredaid inimesi, aga äärmiselt küsitav haridus. ja võib ju öelda, et ise oleme süüdi, et me rohkem ei nõua, aga me ei teagi ju et asju saab teha teistmoodi ja palju paremini, kui me pole neid oma silmaga näinud.

sõitsin just mister mclaughlininga kaks ja pool tundi tartu-tallinn bussis. ja kuigi me ei rääkinudki clintonist ja aznarist, sest tundus, et ta millegipärast pole sellest rääkimisest huvitatud (ja nagu ikka inimestega, kes on väga head selles, mida nad teevad, on ka temal ilmselt natuke raskepärane iseloom), oli siiski äärmiselt informatiivne. sai aimu sellest, kus me omadega parajasti oleme ja kuhu me jõudma peame (eelistatavalt 15.maiks). ja sellest, kuidas asjad mujal maailmas käivad.

h

guugeldasin praegu just meie selle nädala ühte europarlamendist tulnud õppejõudu (sest ta teatas meile täna tunnis, et kui keegi meist suudab ära arvata, kust ta pärit on, siis saab see inimene medali). ma ei saanud küll põrmugi targemaks, kust ta pärit on, küll aga omandasin muid, aukartust äratavaid teadmisi:

Karl McLaughlin has previously worked with some of the most powerful men and women in the world. His impressive list of clientele includes the former and current British Prime Ministers Margaret Thatcher, John Major and Tony Blair as well as the former US President George Bush. He has also liaised between Spanish Prime Minister Jose Maria Aznar and the then US President Bill Clinton. Karl was acting as personal interpreter to the Prime Minister during an official visit to the White House. He has also interpreted during a meeting in New York with former Prime Minister Yitzhak Rabin, just before he was assassinated, ironically by one of his own countrymen. Yitzhak Rabin was discussing the Middle-East peace process with the former Spanish Prime Minister, Felipe Gonzalez, whom Karl worked for between 1987 and 1996. Karl later travelled to Israel to interpret funeral speeches at Rabin?s graveside, in the presence of many world leaders, an experience he openly admits to be the most ?harrowing of his life? as an interpreter.

peale selle, et ülaltoodu on mõneti motiveeriv selle tõlgiameti õppimise juures (püüdes meeleheitlikult unustada, et ma ei ole sündinud inglise keelt kõnelevasse ühiskona ja seetõttu on võimalus, et keegi sellisel tasemel kunagi minu teeneid vajab üsna kaduvväike) jättis selle tsitaadi juures mulle sügavaima mulje see "ironically by one of his own countrymen" osa. võllahuumor pole mulle täiesti vastumeelne kontseptsioon, aga ma ei saa päris hästi aru, mis selles asjaolus iroonilist on. isegi võttes arvesse, et ilmselt oleks iisraeli peaministri puhul olnud pigem oodata, et mõni islamiäärmuslane talle otsa peale teeb.

that being said on niimõnigi inimene, kes ennast praegu süüdi tunneb sellepärast, et ta jinxed the pope

aga tundub, et paavst tegi ainult otsa lahti. huvitav, kas albert peab nüüd bobisõidust loobuma ja naise võtma?

h

tegelikult on olemas ainult üks põhjus, miks tänast siia mitte kirja panna ja see on asjaolu, et intsident oli äärmiselt piinlik. aga kuna ma tean, et piinlik makes good blogging ja peale selle oli olukord ka mõneti naljakas, siis räägin asja ikkagi ära.

pärast pikka ja väsitavat koolipäeva kodule lähenedes avastasin, et seal, kus peaksid olema korterivõtmed (mantli taskus) neid ei ole. kuna tegemist on snepperlukuga, siis oli hetk, mil ma ennast korterist välja lukustan juba ammu soolas, nii et võtsin olukorda rahulikult. ilm oli ilus, võisin natuke väljas passida küll. helistasin lukupoisid kohale ja jäin ootama, et keegi mind trepikoja uksest sisse laseks. selle poole tunni jooksul, mis ma seal passisin, seeris inimesi sisse ja välja kõigist teistest maja trepikodadest, aga minu oma osutus ootamatult ebapopulaarseks. nii et kui lukupoiss maja ette keeras, olin ma ikkagi sunnitud helistama naabritele, tunnistama oma olukorda ja paluma, et nad mind sisse laseks.

lukupoiss oli vähemalt ponks, kuigi mitte eriti jutukas ja näpud olid tal ka lukuõliga elusk ajaks rikutud. nikerdas luku lahti, mina tormasin sisse, et näha, kas ma olen võtmed koju unustanud... ja ei leidnud neid kusagilt. nii et olin sunnitud lukupoisil laskma ka uue lukusüdame installeerida. ta oli nii lahke ja lubas mul ülekandega maksta, sest kui ma oleks läinud pangaautomaadi juurde raha võtma, siis oleksin ma ilmselt pidanud veel tund aega all ukse juures sisse laskmist ootama.

kui lukupoiss ära oli läinud, mõtlesin ma olukorra üle järele ja tegin mõned loogilised järeldused. esiteks, et postkasti võti on ilmselgelt neetud, sest nüüd olin ta spontaanse kadumise vältimiseks liitnud korterivõtmetega. ja teiseks, ei olnud väga palju kohti, kuhu ma võtme kaotada oleks saanud. nii et helistasin taksofirmasse, kes mind hommikul kooli teenindas ja sain teada, et indeed nad on mu võtmed leidnud ja kui vastav vuntsidega onu satub mõisavahe kanti, siis ta võib mulle need ära tuua. ja umbes viis minutit hiljem ta sõitiski maja ette ja ulatas mulle galantselt mu võtmekimbu.

küünilisem inimene võiks ennast sugeda, et ta kohe taksoinimestele ei helistanud, sest sellega oleks ta säästnud sadu kroone (jajah, ma saan aru küll, et kõigepealt saaks ta enda käest muidugi sugeda selle eest, et ta võtmed üldse ära kaotas, aga see pole praegu point). mina aga, olles ostustanud situatsiooni vaadelda kompaktse universumi vaatenurgast, arvan, et need mõnisada krooni on väike hind maksta selle eest, et ma võtmed siiski tagasi sain. aga ma pean tunnistama, et ma pole elu sees nii palju võtmeid kaotanud (ja tagasi saanud) kui selle aasta jooksul.

h

tundub, et järjekordselt on tõeks saamas tõsiasi, et pahna hulk on vastavuses olemasoleva ruumiga. umbes kuu enne arvatavat kolimist on kodu mustakal muutumas laoks. samal ajal kui veerenni maja ümber on tellingud ja keset vanemate tulevast magamistuba seisab vanni mulaazh (tahaks siinkohal jälle tsiteerida jerome k. jerome'i, seekord tema suurepärast teost "three men on a bummel", kohta, kus harris ja jerome tulevase kuju mulaazhiga prahas george'i lolliks üritasid ajada, aga ma ei viitsi seda otsida. minge vaadake ise. ja kui te seda juba tegemas olete, lugege kogu raamat läbi -- see on üks naljakamaid asju, mida ma junagi lugenud olen), koguneb mustakale asju, mille jaoks ei viitsita absoluutselt enam mingit kohta leida. ja ma ei räägi siin mingitest väikestest vidinatest, vaid ikka arvestatava suurusega kolast.

olles oma tudengielu jooksul keskmiselt aastas korra kolinud, olen ma hakanud mõistma selle puhastavat mõju. kui esimesed paar korda andsid lihtsalt võimaluse liigsest kraamist vabaneda, siis viimased paar kolimist on õpetanud seda kraami ka võimalikult vähe soetama. minu perekond pole aga minu teadliku elu jooksul kordagi kolinud (ja kui seda minu mitteteadliku elu ajal tehti, oldi noored ja vaesed, ilma otsustava, takistava mammonata) nii et ma näen juba ette seda täieliku kolimispornot, mis kuu pärast aset leiab.

aga täna oli ehitusprahi vahel, õitsevate lillade krookuste kõrval aasta esimene barbekjuu (poisid turnisid samal ajal tellingutel. üldse on majas igal suvalisel hetkel viis tundmatut slaavi poissi, kes vaatavad mind kui sissetungijat, kui ma nukra näoga ringi uitan ja isa otsin). ja eile hommikul sain juba oma jalgratta esiratta õrnalt kaheksaks. nüüd jääb oodata ainult järgmist halvavat lumesadu.

h

(confucius say) oma hetke lemmiklaulu ennast äratama konfigureerimine ei tee ärkamist toredamaks. küll aga muudab see lemmiklaulu üsna vastikuks (eriti kui kasutada äratuskella snooze funktsiooni, korduvalt, mis tähendab, et selle loo algustaktid kõlavad x number korda).

h

väikesed poisid tulid poest ja sõid tooreid kiirnuudleid nagu tavalist küpsist. ma pean tunnistama, et ka mina olen seda teinud, aga see on tulenenud sellest, et midagi muud pole lihtsalt olnud ja hirmsasti olen midagi tahtnud. aga ma pole ausalt öeldes siiski kunagi läinud poodi ja ostunud sealt pakki mitshiseid, et see siis peo ukse taga kannatamatult pakist rebida ja hambad sisse lüüa. huvitav kontseptsioon...

h

läksin täna hommikul esimest korda üle peaaegu kahe nädala kooli ja sain alustuseks kohe kultuurishoki. pidin üle poole tunni üksinda kapis maadlema intellektuaalse vara, autoriõiguste, digitaalsete tööde ja bittorrentiga. kullavaramusse läheb siit sõna 'softvara'. see on ikka imetabane, kuidas ma kohati ikka üldse ei kontrolli, mida ma ütlen. pärast imestusega kuulan, milleks ma võimeline olen olnud.

pärast lõunabreiki läks siiski tunduvalt paremaks. ma ei ole siiamaani julgenud kuulata oma vaheeksami kassetti, aga seekord tunnis pidin paratamatult ennast kasseti pealt kuulama. üritasin juba ette säilitada avatud huumorimeelt, aga õnneks seda ei läinudki eriti vaja. suutsin küll leiutada sellise asja nagu 'mütokondriline dna' (olen ikkagi gümnaasiumi lõpus bioloogia riigieksamit teinud, nii et tean täpselt mis on mis), aga iseenesest kostus täitsa viisakas. mõnikord on ikkagi hea saada kinnitust, et isegi kui valitud tegevusala sulle endale kõige paremini ei sobi, sobid sina siiski sellele elualale päris hästi. eks hiljem on aega välja selgitada, kuhu mu süda kuulub.

h