tahaksin tänada akadeemiat, selle eest, et ta võttis kuulda mõistuse häält ja valis antud filmide hulgast parima, selle asemel, et muutuda härdameelseks ja anda auhind scorsesele, sest ta pole veel saanud.

veel tahaksin tänada mikko silvennäist ja telekanalit nelonen, kes suutis hoiduda showle peale mulisemisest, samas täitis väga meeldivalt need miljon reklaamipausi. juba jyrki päevadel teadsin ma, et mikko on kõige lahedam.

hommikuni vastu pidamise eest tahaksin tänada neid miljoneid oscartrivia quizze, mida head inimesed internetti üles on pannud ja kaarinit, kellel jätkus indu neid hommikuni lahendada.

sel aastal läks auhindade mõttes päris hästi. chris rocki ma ei täna. loodetavasti on järgmisel aastal billy chrystal tagasi.

h

(hmmm, huvitav, kes täna kooli jõuab...)

enne uksest välja kihutamist jõudsin veel kuulda, kuidas markokaljuveer andis endast parima, et teha mati alaveriga üks neist emotsionaalsetest võistlusjärgsetest intervjuudest, mille poolest etv sporditoimetus tuntud on. alaver oli küll põetud haigusest natuke näost ära, aga ei läinud õnneks õnge. veerpaluga ei hakanud kaljuveer üritamagi -- veerpalu on ilmselgelt selline tõeline mehine eesti mees, kes näitab mingit emotsiooni ainult kodus naisele ja lastele, valitsedes nende üle türannina. kui ta ei oleks nii kõva spordimees, siis kuuluks ta ilmselgelt sellesse ühiskonnagruppi, keda üsna varases eas varitsevad stress ja südamehaigused.

aga suusatamisest rääkides, peab tunnistama, et nende maailmameistrivõistlustega on fis saavutanud oma pikaajalise eesmärgi rikkuda murdmaasuusatamine lõplikult iga vähemalt õrnalt intelligentse vaataja jaoks. ainus, mis hoiab suusatamist muutumast sama igavaks kui jalgrattasõit on see, et võistlejaid on vähem ja ei tehta meeskonnatööd. aga kaugel seegi enam. tänane 50 kilomeetri sõit oli küll kõige igavam võistlus murdmaasuusatamise ajaloos. kaks ja pool tundi passida, kuidas meeletu punt mehi üksteise suuskade peal tammub. ainuke põnev hetk oli siis kui estil 500 meetrit enne lõppu mäest üles jooksis, suusad rohkem takistajaks kui abivahendiks ja sellega oligi kõik selge. fis rääkis, et nad on teinud turu-uuringuid ja tuvastanud, et ühisstardid ongi see, mis murdmaasuusatamise tulevikku viib. no head teed tal minna.

oma iroonilis-sarkastilises (ma vähemalt sügavalt loodan, et see oli iroonilis-sarkastiline, sest muidu muutun ma kurvaks) artiklis ajakirjas "sporditäht" on mihkel mutt muidugi leidnud mooduse, kuidas suusatamine veel nõksu võrra igavamaks muuta -- teha seda mitte maastikul, vaid ringrajasõiduna, kus kogu ring publikule kogu aeg nähtav oleks. mitte siis ainult sprindidistantse, vaid näiteks ka 30 kilomeetrit...

järgmisel nädalavahetusel algavad laskesuusatamise maailmameistrivõistlused. neid pole fis suutnud veel ära rikkuda.

h

käisin kontserdil. eile koju minnes vaatasin estonia peal olevat reklaami, internetist sai õhtul veel üksikuid pileteid. erso ja jaan kapp esitasid rahmaninovi teist klaverikontserti ja siis pärast erso veel üksinda richard straussi alpisümfooniat. kapp oli väga vinge, eriti arvestades, et ta on ainult 16 aastat vana. ja rahmaninov mulle meeldib. strauss notsomuch, aga hea muusika on siiski hea muusika.

veel tegi rõõmu, et kontsert oli väga välja müüdud. nende kümne minuti jooksul, mis ma, piletid käes, ukse juures ootasin pöörduti minu poole vähemalt viiel korral sooviga minult piletid ära osta. rahvast oli igatahes meeletult.

eile said värvitud mu uue toa seinad, käisin neid õhtul seal vaatamas. ilusad rõõmsad, aga rahulikud helesinised. lähipäevadel peaks ka kollane põrandakate pandud saama. täna õhtul ostsin endale ära ka lennukipiletid. nüüd on kindel värk, et märsti lõpus, sünnipäeva ajal olen rootsis. vahva, et lõpuks ometi on midagi ka ees ootamas.

h

eelmine nädal pikkisin oma juuksuri heietustest välja, et selline koht nagu african kitchen on üks tore koht, kuhu sööma minna. täna läksimegi. kuna ta oli juhised kohalejõudmiseks andnud natuke umbkaudsed, siis võttis sinna jõudmine natuke aega. aga oli seda väärt.

kasutangi siis nüüd vähemalt seda piiratud publikumi, kes mul siin on, et teha teenitud promo. kohe ukse juures hüppas meile vastu sõbralik teenindaja, kes küsis, kas me oleme seal esimest korda. meie jaatava vastuse peale pakkus, et näitab meile kõigepealt maja. interjöör on hästi hubane, massiivse ja tumeda mööbliga. ja kogu söögialas on suitsetamine keelatud, selle jaoks on teisel korrusel eraldi ruum. köök on avatud, peamise söögisaali küljes ja nii sai veenduda, et aafrika sööki teevad päris aafriklased. ja toit oli hea, suur ja mitte eriti kallis. teenindaja tore ja mittepealetükkiv sõbralikkus jätkus kogu külastuse vältel. mina igatahes soovitan seda kohta küll kahe käega.

teine koht, kus täna istusime oli bestselleri kohvik viru keskuse raamatupoes. kuna imre kose tegi eilsel presidendi vastuvõtul vellopettaid, särades telekas ja rääkides oma tikuvõileibadest nii, nagu kogu see üritus keerlekski nende ümber, siis olin ma just värkselt laetud uute eelarvamustega tema suhtes. aga tundub, et ma olen siiski easy. piisas sellest, kui ta mulle leti tagant rõõmsalt ja sõbralikult "tere!" hüüatas ja ma leebusin täielikult. ja kakao oli hea ja poole odavam kui see seal anneli viigi kohvikus.

Stevie Wonder -- 'Part Time Lover'

h

vabariigi aastapäeva puhul oli tartu linnast ära saamine raskendatud. ma muidu ostan alati kassast pileti, sest kui ma midagi siin maailmas vihkan, siis see on see rõve bussiukse ees trügelemine, kusjuures kõik vaatavad kivistunud nägudega enda ette ja suruvad sulle nagu möödaminnes oma seljakotte ribidesse. aga täna kell viis bussijaama jõudes selgus, et esimene buss, millele pileteid müüakse, väljub kell pool kaheksa. nii et ma pidin ikkagi trügelema minema.

sain tõelise "tunne-oma-kodumaad" bussi peale, mis oli juba mõnda aega võrust teel olnud. bussijuht oli lahe, porises omaette võru keeles ja üritas olukorda kontrolli all hoida. mingi ilmselgelt tipsutanud meesterahvas üritas bussist väljuda, bussijuht suhtus temasse nagu õrnalt juhmi lasteaialapsesse ja mees läks oma kohale tagasi. aga mingi hetk õnnestus tal siiski bussist põgeneda. kui ta väljumise ajaks ei olnud tagasi tulnud, tekkis bussijuhil tema pärast mure, tuli bussi tahaotsa vaatama, et kas mees on oma asjad ka ikka kaasa võtnud ("kos tuu jota istse? ... ma võti maaritsast üte jota pääle..."). selle kena voolava võru keele pärast valdasid mind hetkeks hellus ja lapsepõlvesuved, tekkis tunne, et ehk ma peaksingi neid võru busse rihtima hakkama, noh, et oma juurte juurde tagasi pöörduda või nii (ma ju ikkagi võrus sündinud...). aga kuna see buss sõitis tallinnasse kolm tundi, siis pigem ikkagi mitte.

aga sõidu ajal hakkasin viimase aja sündmuste peale tagasi mõtlema. ja jõudsin järeldusele, et ma olen vist ikka üsna laisk. sest kui keegi ütleb midagi rumalat, ignorantset või lihtsalt idiootset, siis ma ei hakka neid parandama. eriti kui tegemist on inimestega, kes mulle ka üldse ei meeldi (millel võib muidugi jällegi midagi pistmist olla sellega, et nad ütlevad idiootseid asju). ja uskuge mind, kui inimene on politoloogia eriala lõpetanud, siis ta suudab teiste jutus tuvastada ikka väga palju rumalat, ignorantset ja idiootset. sest kui asi puutub poliitikasse või rahvusvahelistesse suhetesse, siis on igaüks ekspert. kas siis arvates, et hiinlased on aasia neegrid või hoopiski, et kui vähemused on tema jaoks nähtamatud, siis probleem ühiskonnas puudub. ma tean, et osadel mu sõpradel oleks selliseid väiteid kuuldes enesekontrolli säilitamisega probleeme -- kas siis heatahtlikust soovist teist inimest tema oma rumaluse käest päästa või siis lihtsalt ärritusest, et keegi midagi nii lolli üldse arvata või, veel hullem, välja öelda võib.

mina võin oma erialalistel teemadel väidelda küll, aga ma olen selles suhtes natuke snoob. ma olen lihtsalt täheldanud, et mida uskumatult rumalam on inimese arvamus, seda kindlam ta selles on. mis tähendab, et ignorantsed inimesed ei ole selles väitlemise asjas eriti head. sest "nii on, sest mina arvan nii" ei ole väitluse jaoks just väga edasiviiv argument. ja ma tunnen, kuidas ma ei viitsi tülli minna inimestega, kellega ma nagunii enam kunagi elus rääkida ei taha. vaevalt, et minu väike "mõistus-tule-koju" loeng midagi nende jaoks muudaks, võib-olla ainult nende arvamust minust.

nii, et ma parem teen politoloogidega väikeseid nõmedaid politolooginalju ja jätan maailmaparandamise teistele, kirglisematele inimestele.

h

eile bussis sain pealiskaudsel vaatlemisel aru, kuidas teise inimese üüratu ülekaal võib kolmandale inimesele väga ebameeldiv või isegi ohtlik olla. istusin bussi allkorrusel, selles intiimses vastandavas õhkkonnas, mille tekitavad seal asuvad kaunid kohvikulauad. vastas istus tohutu habemega onu, kõht praktiliselt laua peal ja sõrmused lühikesi jämedaid sõrmi soonimas.

esiteks istus ta oma kõrval istuval keskkoolipoisil praktiliselt otsas, sest võttis enda alla julgelt poolteist tooli. jalad ei olnud tal küll õnneks eriti pikad, aga kuna nad ka ei paindunud, siis pidin mina enda omasid selle võrra rohkem painutama. kuna küte huugas kogu tee, hakkas ta metsikult higistama, mis omakorda tegi ta ilmselt kurjaks, sest väljumisel suutis ta hetkeks seisma jäänud umbes kaheksa korda endast väiksema poisi peale midagi seosetut käratada. nii et kokkuvõttes oli onu iseenda täielik karikatuur. umbes võrreldav selle kurja võõrasisaga harrypotteri filmis. ei uskunud, et sellised ongi tegelikult ka olemas.

h

jah, ei läinud päris nii nagu me oleksime tahtnud. kolmapäeval tundus juba, et olen suutnud oma keha üle võitu saada, aga neljapäeva hommikuks oli selge, et pääsu pole. otsustasin, et kapis mikrofoni aevastamise asemel on targem lihtsalt minna koju ja seal vaikselt surra.

eile õhtust alates on olukord siiski muutunud üha paremaks. pumpasin keha pseudoefedriini täis ja läksin teatrisse. sest see teatrikülastus on plaanis olnud juba mingi rohkem kui kuu ja ma ei kavatsenud millelgi seda takistada lasta. nüganen oli minu ette seadnud küll korraliku mehisuse testi, sest etendus kestis viis tundi. aga ma arvan, et ma tulin sellest auga välja. lõpupoole hakkas vaikselt ligi hiilima tunne, et patareid vajaksid laadimist, aga üldiselt ei lasknud ma moraalil siiski langeda.

etendus ise siis "tõde ja õigus, II osa", linnateatris, põrgulaval. eeldas publikult ehk rohkem kui niimõnigi teine etendus, arvestades, et võõrkeelte (eriti siis vene keele, aga ka saksa, inglise ning kohati isegi prantsuse, poola ja läti keele) kasutamist ei oldud häbenetud. minu vene keele oskus on pehmelt öeldes nõrk, aga õnneks ei olnud etenduses tegemist ka mingi kõrgkirjandusliku vene keelega. ka pidi mõneti tammsaare kultusseriaaliga siiski tuttav olema -- minu noorem õde ei teadnud "tõest ja õigusest" midagi, sest pole oma kooliprogrammiga nii kaugele veel jõudnud. tegin talle enne etenduse algust igaks juhuks lühikese crash course'i.

nüüd on vist õige koht öelda, et mulle väga meeldis. et oli nagu elu ise. et sai naerda ja kurvastada ja mõnikord sai naerda kurbade asjade üle. ja mõnikord tegid naljakad asjad natuke kurvaks. (jah, viie tunni sisse mahub kõike ja kaks vaheaega). aarne üksküla, kes kirjade järgi küll vist draamateatri näitleja on, aga viimasel ajal peamiselt linnateatris resideerub, oli maurusena väga vinge. aga kui järele mõtlema hakata, siis tuleb järjest muid säravaid hetki ka meelde. erinevate esitajate esituses.

kindlasti soovitan. viis tundi ei ole küll mingi normaalne etenduse pikkus, aga viimasel ajal tundub see trend olevat ("hamlet" oli ka sama pikk) ja ega kvaliteet sellest ausalt öeldes ei kannata. ju siis on kultuuriinimestel kindel soov meile ikka kogu raha eest kunsti teha.

h