täna andis meile esimese avaliku esinemise loengu värske vanemuise näitleja, nimetame teda tinglikult j.p. kes küll ei omanud mingit selget arusaama sellest, keda ta õpetama on tulnud ja peale selle ei ole veel päris üle saanud sellest, et ta enam koolis ei käi (kuigi peab tunnistama, et mitte igal pool ei ole seda politoloogia osakonna head üliõpilaste ühiskonda tagasi integreerimise strateegiat -- ennast neile võimalikult vastikuks teha. ehk on see midagi, mille peale ema lavakunsti kateeder peaks mõtlema), aga muidu oli üsna nunnu. selle loenguga hakkan ilmselt ainult vett ja vilet nägema. esiteks on väga tõenäoline, et ta hakkab toimuma kõige magusamal uneajal. teiseks... hmm, kogu see hirmutav bonding oma füüsisega samalajal kui kõik hindavalt vaatavad... brrr.


h

eile, pärast seda, kui "million dollar baby" meie kõigi südamed murdnud oli (sellest lähemalt siis kui ma ka "ray" ära vaadanud olen) vaatasime peaparanduseks otsa ka "shall we dance" nimelise shedöövri, kus richardgere nägi smokingus hea välja ja jlo oli väga zen. loomulikult käis sinna juurde ka tavapärane arutelu jlo kehakumeruste üle, sest helle väitis surmkindlalt, et tema allapoole vööd jääv maailmakuulus figuur välistaks tegelikult tema jaoks peotantsija karjääri. ja meie kaariniga jälle arvasime vastupidist.


igatahes sain täna selle peale parajalt naerda. hetk võttis aega, et meelde tuletada, kes on rue mclanahan, aga siis hakkas kuskilt ajusoppidest välja pressima "thank you for being a friend..."


h

meie võit!

aastatepikkune hea koostöö (mina siinpool, safin sealpool teleekraani) on vilja kandnud.





uskumatu, et see ongi läbi. tagasi normaalse elu juurde, i guess...

h

"eesti spordileht" on ikka üks kummaline loom. mina teda vähemasti ei mõista. mitte just kõige paremini tasakaalus segu vingumisest ja õlalepatsutamisest, toon on kohati äravahetamiseni sarnane kolhoosi seinalehele. sellest ma ka aru ei saa, kellele see leht mõeldud on. kuigi kord nädalas ilmuv leht võiks olla piisavalt operatiivne kanal, kus uudiseid avaldada, siis neid sealt ei leia. ka ei ole seal mingit sisulist analüüsi. tundub, et spordiinimesed ise on teinud endale mingi koha, kus namedroppingut teha. pluss muidugi arutul määral spordipoliitikat -- vingumist selle üle ja õigustusi sellele.


kui praegused australian openit vaadates unetult mööda saadetud ööd on mulle midagi meelde tuletanud, siis seda, et tippsport on oma olemuselt dünaamiline, spontaanne, väljakutseid esitav ja emotsionaalne. "eesti spordilehte" lugedes sellest küll aru ei saaks.


h

minu tänane kangelane. tõestas, et kõik poisid, kelle poolt ma olen, ei kaota. käkkis küll ära kuus esimest matshpalli, aga seitsmendaga lahendas asja. päev oli siiski täitsa raisus. mäng kestis üle nelja tunni ja ainult neljanda seti kiire lõppmängu ajal (kui safin oli 2:5 maas) pigistasin ma silma kinni.

ja olles nüüd ära näinud kolm viiest oscarifilmist, olen ma üsna nõutu. vähe sellest, et film, mida ma ei oodanud endale meeldivat ("the aviator", sest ma pole kunagi suurem scorsese austaja olnud), oli üsna sümpaatne ja film, mida ma ootasin meeldivat ("sideways"), oli natuke siuke "mh?". need kolm (lisaks eelnevatele ka "finding neverland") on olnud ka kõik nii erinevad, et ma küll ei saa aru, kuidas nad need ritta panevad ja sealt ühe välja valivad. nädala lõpuks peaks ülejäänud kaks ("million dollar baby" ja "ray") ka nähtud olema, üritan siis mingisugusele seisukohale jõuda.

h

tagasi tartus, ilmselt tuleb hakata jälle koolis käima. väike kollane pall on siinses telekas veel väiksem, aga mõned ohvrid on tegemist väärt. homme hommikul kell üheksa, kui ma ilmselt nukralt niutsudes voodist välja kukun, räägin ilmselt teist juttu.


ma tean, et ammulisui vahtida ei ole viisakas, aga mõned asjad on oma kummalisuses nii geniaalsed, et ükski muu tähelepanuavaldus neile ei ole kohane -- ilma, et keegi neid ammulisui vahiks, oleks nad raisus. neljapäeva õhtul näiteks, cucharachasse sööma minnes kuulsin prügikastidest möödudes mingit kummalist krõbinat. sinnapoole vaadates ei näinud esialgu midagi, veidi silmi pingutades avastasin ühest prügikastide taha ära visatud vanast köögikapist asjaliku noormehe, vanust umbes 3-4. eile narva maanteel teed ületades tuli mulle vastu naisterahvas, kes kandis oma pekingi palee koera nagu turukotti, trakside moodi kaelarihma sangana kasutades. nii koer kui perenaine näisid arvavat, et see on täitsa loomulik moodus liiklemiseks.


siin sajab lund ja postkastis natuke vardaga surkides leiab sealt vanityfaire. homme hakkab kõik jälle peale. hmmm...


h

austraalias oli täna minu jaoks hea päev. või noh, minu jaoks siiski pigem öö. siiamaani oli nii, et kui ma hakkasin mingit matshi vaatama ja kellegi poolele asusin, siis ta kaotas. seekord läks lausa tpoelthästi. safin võitis ancicit, kes on ju kena poiss, aga siiski mitte eriti... hmm, karismaatiline. ja kuigi safin võib oma karismaatilisusega kergel käel tappa mõne pealtvaataja (mõtle ise, kui siuke jõujunn omaenda ebavõimelisuse peale vihastades täiesti jõust palli suvalisse suunda virutab -- üle 200km/h servid on talle tavaline asi), on teda siiski lust vaadata.


ja joachim johansson oli lahkelt nõus venitama oma mängu lõpuga nii kaua, et ma üles ärkaksin ja seda näeksin. 3:6; 6:3; 5:7; 7:6; 13:11. liitusin viienda setiga seisult 3:4. seda piinlemist oli ausalt öeldes nii valus vaadata, et ma lõpuks eriti ei vaadanudki. selle nägin siiski ära, kuidas ta lõi oma kolmekümne kaheksanda ässa ja mängu lõpetas.


see nädal on seega vesi telekavaatamise veskile. igast toredat sporti ja peale selle algas "american idoli" uus hooaeg. väga tervistav on seda vaadata. saab valusalt selgeks, et ükskõik kui kummaliseks me ennast peame või tahame pidada, me oleme siiski väga normaalsed inimesed. ja üldse, üks asi on olla friik omaette. teine asi on olla friik, arvata, et oled ise kõige lahedam, andekam ja seksikam, minna ameerika kõige vaadatavamasse saatesse (finaalis hääletas rohkem inimesi kui presidendivalimistel) ja olla seal uskumatult friiki. seega täidab see seriaal hea televaataja jaoks mitmeid funktsioone. sest selleks ajaks kui terad sõkaldest eralduvad koorub sealt tihtipeale ka üsna häid lauljaid.