sain oma magistriprojektile juhendaja, sekunditega. ja ta on nunnu. ütles, et ta küll lubas enam mitte rohkem inimesi võtta, aga ei saa oma politoloogile ära öelda. samas, see eelmine tüüp jalutas mulle eile praktiliselt otsa, kui me vastassuundadel rüütli tänava mägesid ületasime. ja ükski lihas tema näos ei liikunud. nojah, ega me samas väga palju kohtunud ei ole ka. ehh, bygones!


tegin endale tähesuppi ja potti pesema hakates avastasin, et sinna oli jäänud üksik "p". huvitav, kas mingi kosmiline teadaanne?


muidu olen omadega jälle üsna ummikus. laiskus, laiskus, lase mind lahti.


h

kaks uskumatult pikka päeva, mis on nüüdseks juba natuke ajaudusse mähkunud. üks lugu teise otsa, meeleheitlik meeleshoidmine ja struktureerimine ja nõuanded ja näpunäited, hunnikute viisi, üksteise otsa. kümnest kuueni ja siis õhtul koju voodisse, tundes ennast nagu tühjakspigistatud käsn.


ma pole päris kindel, mille najal ma püsti olen püsinud, sest tahtejõudu pole mul kunagi ollagi olnud. võimalik, et see oli see tylenoli laks, mida ma igaks petteks hommikuti endale sisse ajasin. või lihtsalt teadmine, et mul ei ole valikut. ja need lugematud pudelid vett ja hommikuti hoole ja armastusega termosesse villitud teed, mida ma läbi linna endaga kaasa olen vedanud.


sest nohu, nagu teada, halvab igasuguse mõttetegevuse ja kui ma olen suuteline kasvõi natukeseks ajaks unustama need kipitavad silmad ja kiheleva nina ja lukkus hingamise, siis on kerge ennast kangelasena tundma hakata. kuigi täna hommikul, kui ma kannatlikult tänavanurgal vihmas bussi ootasin ja see, hoolimata minu meeleheitlikust vehkimisest, minust lihtsalt külmalt mööda sõitis, mind niimoodi viis minutit loengusse hiljaks jättes, oleksin ma küll kellelegi lõuksi võinud anda. oh, well, you can't win them all...


aga nüüd läks brüsselionu (inglise onu tegelikult, kelle c-keelteks (et siis teeb nendest keeltest tõlget inglise keelde) on ainult prantsuse, saksa, taani, portugali ja hollandi) brüsselisse tagasi ja mina võtan selle auks homme vaba päeva. enam-vähem tuli kõik välja, üldiselt sain onu käest kiita, mõned probleemid vajavad ründamist, saame hakkama. aga nüüd võiks üks selline päev ka tulla.


h

mis uus populaarne elluastujate nimi on üllar? ja õpilasmalevas toimus malevapulm noorte vahel, kelle nimed olid heino ja sirli. kusjuures seal malevas oli ka teismeline ants. mis järgmiseks tagasi tulevad? endel ja endla? lembit, kalju ja helju?


h

kassanäe, tööpõld on suur ja lai...


h

eilne märgade jalgade maraton päädis tänahommikuse kurguvalu ja paari nukra aevastusega. ma ei näe samas, mida ma oleksin teha võinud, peale loengus sokkide jalast võtmise. ja see ei olnud ilmselgelt an option. loomulikult ei ole see päris põhjus sellele, miks ma tänases maratonloengus ei ole, aga igatahes tegi see raske loobumisotsuse tunduvalt kergemaks.


vaatain siin oma aknast välja, üle emajõe luhtade ja muidu meeliülendava võsa ja mõtlen, et kui tervis vastu peab, võiks nädalavahetusel kusagile minna. muidugi oleks vaja nädalavahetusel ka veoautotäis tööd teha. eks vaatab, kuidas prioriteedid kujunevad. minu puhul ei või kunagi teada.


kes üldse nädalavahetusel tartus on?


h

ei, ma tean küll, miks ma kella kümnestesse loengutesse alati ilma probleemideta õigeks ajaks jõuan ja kella kahestesse hiljaks jään. sest kui kool hakkab kell kaks, siis on loomulikult aega kodus molutada ja igasuguseid asju teha, kuni järsku avastad, kui palju kell juba on. kella kümnesesse loengusse minek käib nagu mööda konveierilinti. üles-riidesse-söök-mukk-pakkimine-lahkumine.


täna raskendas kooli jõudmist veel see, et raekoja platsi äärel olin sunnitud seisatama ja otsima parimat võimalikku rada, sest põhimõtteliselt oli kogu plats muutunud kiirevooluliste jõgede keerukaks süsteemiks. ja see asfalteeritud lõik, mis läheb sealt raekoja apteegi ja draakoni vahelt oli lihtsalt defineeritav joana. tundi jõudes olid igatahes püksid põlvini märjad ja sokid olid niisked ka siis kui ma pool üksteist õhtul koju jõudsin.


kell pool kaheksa vallutasime pange ja kuna meid oli nii palju, tekitasime teenindavale personalile ebameeldivusi. võitjaks osutus nälg. nii toimuski konverentsitõlkide tutvumisõhtu kahes sektsioonis. raha ei saa ilmselt enne detsembrit, eksamist kukun ilmselt läbi jne. aga muidu oli vahva.


tahanelutahanelutahanelu


h

elu hakkab vaikselt paika loksuma. tänane internetiajastu algus on selle kõige selgemaks tunnistuseks. peale selle andis ennast näole ka nõudekast. ja mul on isegi olemas telekava, mis ilmselgelt näitab teatud stabiilsust minu elus.


nüüd tuleks leida veel põnevaid hobisid. eile, kui seltsi külalisõhtul see ja teine rääkis, kuidas ta oma erialaseltsis uskumatult tegev on (rohutedlaste seltsis meelelahutuse eest vastutaja? see on küll põnev amet, arvestades, millistele kappidele rohuteadlastel teoreetiliselt hea ligipääs peaks olema), arvasime kaariniga, et peaks tegema tõlkide erialaseltsi. ja siis loomulikult, meeleheitlikkus ent äärmiselt leidlikus meelelahutuse tekitamise püüdes korraldama kohe balli. mõelge selle üle, nelikend naist ja kolm meest, kaasaarvatud too üks, kes 1980ndal aastal tpis elektronarvutite eriala lõpetas...


ja ikkagi ei näe ma mingit võimalust sel aastal käärikule minna. eile oli pettai täiesti ettehoiatamata telekas, patras midagi enne billclintoni intervjuud (ma ei ole päris kindel, mida, sest kogu mu tähelepanu tõmbas endale tema uskumatult siiras soeng) ja ma kogesin jällegi midagi allergilise reaktsiooni sarnast. oh, lapsepõlve süütud, muretud mängud... meil aiaäärne tänavas jne.


h