palun esile astuda kõigil neil, kes tundsid, et selle esimene lisamärkus nende kohta käis. ma võin kohe öelda, et enamikel on tegemist eksiarvamusega.


see on ilmselt nagu jerome'il selle haigusteleksikoni lugemisega "kolm meest paadis" raamatus...


h

kunagi ei tea, mis millekski hea on. sügisest ikkagi tagasi tartus. sööge seda, politoloogia osakond!


h

hea, et see jalgpall selle nädalaga läbi saab, sest kuigi olen seda nüüd vaadanud vähemalt neljas erinevas asulas ja kaheksast erinevast telekast (ja ükskord lausa suurelt seina peale projitseeritud ekraanilt -- pühajärve puhkekodu pubis), kardan siiski, et meie järgmisel nädalal algavale ja peaaegu kogu juulit hõlmavale 'tunne-oma-kodumaad' tuurile jääks ta küll jalgu. millest oleks muidugi tuline kahju.


aga eluarmastuse otsimisel on orientiiridena lisandunud kriteeriumid, et too inimene telekast tulevat sporti aktiivselt salliks ja raamatuid loeks. sest ausalt öeldes ma ei mäleta, et ma oma spordivaatamisega kunagi kedagi ahistanud oleksin. või raamatulugemisega. isegi see öine kurlinguvaatamine esimeste kursuste sesside ajal käis konsensuse alusel. aga vastupidiseid näiteid võin kasvõi möödunud nädalastki tuua. kui telekas seisab kaks päeva nurgas täiesti puutumatuna ja nii kui mina ta neljapäeva õhtul tööle panen ja tugitooli mugavalt sinna ette vean, et inglise-portugali mängu vaadata, nii on parv inimesi ümberringi, kes nuiavad, et me ükskõik mida muud vaataksime. ja kui ma vaheajal pissile lähen, siis on kanal permanentselt 'jackassi' peale vahetatud. õnneks puudub noortel inimestel püsivus.


ja ma arvasin, et need raamatulugemise mittemõistmise päevad on ka koos keskkooliga selja taha jäänud, kui muidu mitte just kõige kinnisema peaga sellid pidasid seda maailmakõigeigavamaks tegevuseks ja sind, kui sa seda harrastasid, paratamatult maailmakõigeigavamaks inimeseks. nii et pühapäevahommikune küsimus: "kas sa kogu aeg loedki?" pani mind kergelt võpatama. seletasin, et leidsin selle raamatu siitsamast laua pealt ja juhtumisi on just seesama, mida ma ise parasjagu loen. see tõi natuke kergendust -- vähemalt ei vea ma raamatuid kaasa. ei tihanudki öelda, et minu koopia on üleval korrusel seljakotis...


h

suve saabumise märgiks olen hakanud elama oma seljakoti otsas. seljakott on hea ja ilus, aga siiski mõneti piiratud. nagu ka minu jaks seda lõputult ühest kohast teise tarida. hetkel sisaldab kõige muu hulgas mõnda pudelit offi (ootamatute sääsehädaolukordade jaoks), juuksevahtu (ootamatute soenguhädaolukordade jaoks), beckhamiga vanity fairi (ootamatute igavushädaolukordade jaoks), magamiskotti (ootamatute unehädaolukordade jaoks) ja lõpudiplomit (ootamatute politoloogiliste hädaolukordade jaoks).


tegelikult olen olnud iga pool ja näinud niimõndagi, aga seda kõike on liiga palju ja ma ei oska teha valikut, et mida välja jätta. ja see ei lõppe ikka veel, aga mina ei tea ju, millal ma jälle arvuti juurde saan. aga õnneks keegi eriti enam ei loe ka.


räägin siis hoopis inimestest.


jaanilaupäeval tallinna bussijaamas (harrastajale inimvaatlejale kohustuslik vaateplatvorm):


1. piitspeenikesed blondid tütarlapsed, vanuses 13-14 minu vastas toolidel. ennustasid kaartidega jaaniõhtu saatust, noh, et kui tuleb punane, siis on 'jah' ja kui tuleb must, siis on 'ei' ("kas me tunneme neid kutte, kelle juurde me läheme?" "jah" jne.)

2. vanaisake ja lapselaps-tütreke. nagu vene muinasjutus. ainult, et tegemist oli eestlastega. vanaisake oli umbes 115 aastat vana ja neil mõlemal olid seljas aukartustäratava paksusega sinised puhvaikad.

3. viimane tähelepanek sealt tuleb seoses kõõrdsilmsusega. väga kõõrdi vaatava inimese vaatamisest hakkab endal pea valutama. sest millegipärast kisub oma pilk ka kõõrdi sellepeale.

pärast kahetunnist passimist sain sealt siiski tulema ja viljandi bussi peale.


viljandi bussis istusin kõige tagumises reas. minu kõrvale sadas kaks päevitunud olekuga meest, mõlemal kaasas kilekotitäis kõlisevaid õllepurke. kartsin juba halvimat (kõrvatest virtsavett välja võluvat jauramist, parimal juhul isegi ise jauramise objektiks sattumist, vedeliku tarbimisest tingitud bussikoridoris edasi-tagasi siiberdamist jne.), aga viljandis teatas üks ohkega teisele, et "viin siis oma õlled nüüd koju" ja nii meie teed lahku läksidki.


mudistes oli palju inimesi ja sporti. seal oli poisse, kes tegid hästi süüa ja tüdrukuid, kes jõid liiga palju viina. saunapõrandal maas oli annely (või anne-ly), väga suurte...hmmm, silmadega ja üsna napilt riides.


järgmine kontrollpunkt oli tartu bussijaam ja väike vana puuduva diktsiooniga tädi, kes pakihoidlas mu pambu enda hooleks võttis. ringiga bussijaamas tagasi, istusin pühajärvele viiva tartu-otepää-valga bussi peale. nentisin järjekordselt fakti, et kõige põnevamad inimesed istuvad alati selja taga. seekord siis trullakas 12-13 aastane poiss oma marginaalselt vanema õega. poisil oli käsi kipsis ja otepäält helistas ta mingile sõbrale, et kamandada ta joogid valmis panema ja teatada, et "otepääl on karmilt vinged eided" (ja seda observeeris ta pelgalt läbi bussiakna)


pühajärvel oli päev otsa vaikne ja rahulik, ka inimvaatluste koha pealt ja siis järsku saabus tallinnast kari hüperaktiivseid inimesi, kes tegutsesid nii, et maa ümberringi must. kedagi eraldi välja tuua oleks lausa patt. eriti kuna lõpuks saabus seltskonnaväline pirn, noormees, kelle jutt algas sellest, et ta käib pühajärve ääres akusid laadimas ja lõppes sellega, kuidas ta oli läinud mingit "iidset india jumalat torkima" ja see oli ta "lukku pannud" (tekkis jõuetus ja keskendusmiraskused, mõelda veel natuke sai, ütles siis jumalale, et kule, sorri, jumal laskis ta lahti). vahepeale mahtusid nõidade kogunemised siin-seal ja avanemise laagrid ja enesekindel väide, et jehoovaga on kaputt.


ja loomulikult on möödunud nädala sisse mahtunud ka palju sõpru, kellel on olnud pealehakkamist ja jaksu, kes on pakkunud meelelahutust ja peavarju või kes on lihtsalt olemas olnud. minu sügav tänu ja rispekt. props ka.


h

olen viimaste päevade jooksul märkamatult jälle omaks võtnud seisukoha, et magamine on luuseritele. samas tunnen, kuidas minu keha praegu valju häälega selle vastu protesteerib, nii et ilmselt saabub varsti siiski häbistav/vabastav alistumine.


matk, millele ma veel reede pärastlõunal täiesti surmkindlalt mitte minemas olin, on mind jätnud päikesest põlenud nina ja mitmete erinevate mälupiltidega.


naljakas on see, kuidas sa lähed läbi niimõnegi aasta oma elust ilma teatud kohtadesse sattumata ja siis järsku on iga paari kuu tagant neisse asja. täiesti sõltumatult üksteisest. minu puhul on pärispea poolsaare külastamine nende kolme korraga, mil ma möödunud aasta jooksul seal olen olnud, läinud aina detailsemaks.


seekord siis mohni saar (eredaim mälestus ilmselt siiski jalgratturipükstes maie, kes tutvustas meile müstikat ja okultismi, auravaid pensionäre ja eluteed, ise söakal sammul läbi kadakate tormates), viinistu (kus peale piltide vaatamise sai ka toorest austerservikut näksata), purekkari neem (millest peamiselt meenub mandri-eesti põhjapoolseimas tipus liikumatult seisev kärt, kes vaatas üksisilmi päikest kuni see -- plumps! -- silmapiiri taha vajus), turbuneeme küla oma 600 000 krooni vaatega ja loksa laevaremonditehas, kus on naiskraanajuhid ja -keevitajad ja väga palju väga rasket metalli.


temperatuur oli tasakaalus, sest kui kell 4 magama saabusin olid telgikaaslased selle juba soojaks hinganud ja hommikul lõime nii mina kui helle esimest korda silmad lahti selle peale, et vastu telgikatust hakkas vihma rabisema ja meile mõlemale meenus hoobilt, et olin oma seljakoti õhtul õue jätnud. ausalt öeldes ei mõju vihmaprõgin vastu telki mitte ainult südantsoojendavalt romantilisena, vaid ka hellalt uinutavana. sestap lõplik väljumine telgist ettenähtust poolteist tundi hiljem.


lisamärkused:

1. mõne inimesega on ikka nii, et oled juba valmis oma arvamust ja suhtumist korrigeerima ja siis ta suudab ikkagi vindi üle keerata (liiga purju jäämine on alati selge märk sellest). tõsiseltvõetavus vajab seega veel tõestamist.

2. alkona hääletaksin ikkagi viina poolt. siider on maailmakõigetüütum jook ja õlu on paha maitsega.


Paul McCartney -- "Great Day"


h

tänase ülikoolilõpetamise üheks eredaimaks hetkeks jääb kindlasti minu esimene külastus meestejuuksuri juurde. keerasin endale kodus mingi sonksi pähe, avastades siis, et siin pole tilkagi juukselakki. teel aktusele hüppasin läbi esimesest ettejuhtuvast juuksurisalongist, mis juhtus olema 'erki meestejuuksur' riia mäel. seitse meest istus reas ja lasi endale crew cuti teha, see oli rohkem nagu soengukombinaat. hõljusin oma lehvivas seelikus siis sinna ühele vabaks jäänud toolile ja palusin endale lakki pähe lasta. tädi lasi mulle äärmiselt professionaalselt kahte erinevat lakki ja kasseeris 10 krooni.


aktus ise oli... nojah, palju toredaid inimesi. austatud baktöö juhendaja slash osakonnajuhataja suutis suhteliselt suure eduga napsata ikka 'kõige nõmedama' tiitli, sest enne meile diplomite kätte andmist pajatas kogu saalile natuke aega ikka sellest, kuidas tema ka hiljuti ühe hoopis teise astmega kraadi ühes teises ülikoolis ühel teisel mandril sai. ja kandis seda tobedat pannkoogi moodi doktorimütsi. jah, vello, see oligi sinu koht esineda.


pärast seda on olnud maovalu ja palju toredaid inimesi ja miljoneid lilli, mille ma kõik tallinnasse ära saatsin juba. ja homme kell 8, mis on tervelt viie tunni pärast, pean ma olema seltsis ja startima road-tripile (teisiti teatud ka kui seltsi matk) mohni saarele. und ja ärkamisi,


h

uskumatult pikk päev. tegelikult ju viimane. hommikul ei puudunud palju, et me oleksime euroraamatukogu karmi tumeda peaga tädiga nuttes üksteisele kaela viskunud. täitsin täna vähemalt poole ükskord endale võetud kohustusest ja viisin talle täna hommikul lilled. samas palusin tal anda allkiri oma lahkumislehele. tädi oli sellepeale kurb, et juba ma lähengi ülikoolist ära ja ütles, et nii raske on oma lapsi minema lasta. vot nii. kunagi esimesel kursusel ei julgenud ma tema poole pöörduda isegi siis, kui ma kompendiumi õigel ajal ära tõin, ammugi veel siis, kui see juhtus päeva või paar hiljaks jääma.


pärast seda dekanaat ja välisüliõpilastalitus ja pang ja lilleletid ja bio-geo teaduskonna aktus. ja siis täiesti ootamatult oleng annelinnas, kus shampat voolas ojadena ja juttu jätkus kauemaks. kuni lõpuks pidi ikka koju tulema. sest homme...


h