olen hetkel üle keskmise kuri ebakompetentsete füüsikute peale, kes hoolimata kõigest ei ole teleportingut ikka veel reaalsuseks teha suutnud. kuidas, pray tell, peab inimene saama keset suurt volbriaega tartusse, kui bussidele pileteid ei broneerita? ja kuna austet ekli eestistuja on seekordse rongkäigu kuulutanud välja praktiliselt hommikupoolikuks (mis see kell 6 muud on), siis seisavad ilmselt varsti ees kriitilised hetked.


enne seda tuleb teha muid olulisi valikuid. näiteks, kuna mul ei ole jalanõusid, millega ma vastaks enamike kutsete peal välja kuulutatud soliidse riietuse nõuetele JA saaks pühapäeva hommikul kell 5 akperega matkama minna, siis tuleb ilmselt kombineerida. tüütu on see kodutu elu...


note to self: pane müts kotti, pane müts kotti, pane müts kotti...


*läheb nüüd ja paneb mütsi kotti*


h

iga kord kui rattaga maja ette sõidan märgin ära ja tahan rääkida nendest saabastest. või kingadest, kuidas kunagi. aga selle ajaga, kui ma olen ratta keldrisse viinud ja tuppa jõudnud, on see hea plaan meelest pühitud.


igatahes, raudse järjekindlusega on üle elektritraadi visatud omavahel nöörepidi kokku seotud saapapaar. või kingapaar, kuidas kunagi. aegajalt võetakse ära (kes võtab?) ja siis ilmub sinna kohe uus. õõtsub rõõmsalt tuules autotee kohal. hetkel on seal veel talvehooaja jäänuk -- mustad tepitud nailonist saapad.


vot selline meeldiv traditsioon meil siin mustakal.


h

mõttetu päev. starterleht (sümboolne muidugi) ütleb hommikust saadik niimoodi "We are sorry, our servers are temporarily down for scheduled maintenance. Please try again after 6:00 am PDT (1300 GMT) on 4/28/04. " (ja see kellaaeg on minuteada 3, eksole, aga nad ei lasknud ennast sellest häirida). mis tähendab, et ei saanud midagi tehtud. ainuke lohutus on see, et siin on palju mugavam mitte midagi teha kui seal. aga ikkagi tundub minu siinolek päristööinimeste mõnitamisena. kõht on tühi. lähen nüüd koju laulvaid ameeriklasi vaatama. võimalik, et rattaga sõitma. peamiselt vist siiski sööma. loodetavasti saavad nad selle lehe üles, muidu on motivatsiooniga kehvasti. ja vanity fair, raisk, tuli ikkagi tartusse. nagu seinaga räägi selle condé nastiga. vot nii. ilmselt on täna sama hea päev olla seosetu kui iga teine. olen ju ikkagi naine.


h

olen elus. küll veidi uimane, aga siiski väga elus. kuigi enne kohaleminekut käis küll igasuguseid äärmuslikke mõtteid peast läbi. ohh, aga mind tabas hellus oma osakonna, kasekamba, taagepera ja teiste vastu. isegi vaene vello saab pärast tänast minu käest armu. tundub, et elu on tegelikult siiski vähem komplitseeritum kui mõnikord tundub. nüüd tuleb ainult korda luua kõige selle uue ja vajaliku informatsiooni hulgas, mis täna minu suunas heideti, visata välja üks näiteriik ja kogu teooria ja luua 60 lehekülge kulda. kahe nädala jooksul. aga täna õhtul peesitan selle valgel, et ei olnudki täiesti lootusetu. ja inimesed on toredad.


h

televisioonist ka, nagu ühele noore inimese laupäevaõhtule kohane. esiteks, soome reklaamid ruulivad. kõik rongireklaamid nende rautatieasema kujudega. ja viimane helsinkin sanomate reklaam ("miks keegi ei julge esimesena plaksutamist lõpetada? miks ennustajad ei ole lotomiljonärid? miks tuvisid ei näe siis kui nad on väiksed? jne. -tästä elämästä").


ja see bbc-sse uuesti sisse elamine hakkab mulle ka mõjuma, hakkab tekkima väärastunud briti huumorimeel. esimesed paar nädalat tundus "shooting stars" mulle täiesti idiootlik, isegi natuke hirmuäratav. täna vaatasin ja täitsa naljakas oli...


h

meeldiv päev vabas õhus lihagrillimise ja visioonidega. visioonid, ma arvan, on selle perekonna tugevus. kuidas nende teostamisega läheb, noh, see on omaette küsimus. igatahes, tunnetan õhetust näos. päikesest.


naabritega on nagu tavaliselt. vähemalt siin riigis. iga toreda naabri kohta vähemalt üks püstihull. võiks teile rääkida meie hullust naabrimutist, aga formaat ei luba. räägiks parema meelega meie segase identiteedida toredatest vene-eesti naabritest. selles, mis on nende kodune keel, puudub igasugune loogika. vahepeal räägivad omavahel vene keeles, vahepeal räägivad aktsendiga korralikus eesti keeles. tõeline multikultuurilisus.


veerenni imetabaselt suures aias olles mõistab ka seda "tallinn kui transiidisõlm" sloganit. üle lendasid lot-i, finnairi, sas-i ja veel kahe lennufirma lennukid, paar korda läks kolme maja kauguselt rong. asjad, mis kusagil looduses kindlasti segaksid. kilomeetri kaugusel kesklinnast, oma õunapuude ja maasika/küüslaugupeenarde vahel istudes oli ikkagi tunne nagu maal vanaema juures.


maja on praegu täis uskumatut kola. ma arvan, kui me siit mustakalt välja kolime peaksime me ka kõik oma vana prahi siia hunnikutesse vedelema jätma, vana mööbli ja vanad riided ja igasugused potsikud täis igasuguseid vidinaid ja eesti nsv lipu (okei, see luitunud eesti nsv lipp on üsna funky). normaalne.


h

karmavõlg ilmselt või midagi. minu eelretsensendiks on kasekamp. kes sul on?


h