edited because: palju parem on asjadel minna lasta. jama on elus niigi palju, selle juurde tekitamise nimel pole mõtet halbu asju lüpsta. unustamisega on muidugi teine asi.


h

jõuetu, halvav viha, mis nüüdseks kogub juba väikestest asjadest hoogu. mida teha? (ma kardan, et sellel teemal varsti pikemalt).


h

kevad on ilmselgelt saabunud. akna tagant lendles mööda kilekott. ja ma elan hetkel veel kolmandal korrusel. hehh, võiksin teile pajatada, kuidas ma võtsin isikliku komplimendina seda, kui pärast lühikest ja õnnetut eksperimenti suveaeg tagasi otsustati tuua. nüüd ka tunnen juba õhtuti, kuidas see mind positiivselt mõjutab.


tegelikult on prioriteedid hetkel hoopis muud ja nende hulka ei kuulu kindlasti bloggeris molutamine. on vaja kirjutada vähemalt neli kirja (aga mida rohkem, seda uhkem) ja siis on vaja asjad ära pakkida (nagu ma juba varemgi nentinud olen, erinevatesse kohtadesse sisse ja sealt jälle välja kolimine on minu elus tasakaalustav regulaarsus). sest tegelikult on juba väga valuliselt vaja teadust teha, aga niimoodi see küll ei tööta. nii et neljapäeva hommikul kuskil poole 11 ajal hoidku tallinn alt. siit ma jälle tulen!


h

ma ei tea, kas see murettekitav ükskõiksuse kadu on ealine iseärasus või on mul nüüd lihtsalt vaja kõik oma ükskõiksus mingitele muudele asjadele kanaliseerida, aga pidevalt hakkab meedias esile kerkima inimesi, kes tekitavad minus ootamatut iha nende suunas midagi rasket ja elutut visata. varem tabasin ma ennast sellist soovi maha surumas iga kord kui urmas reinsalu sihverplaat teleekraanil figureeris. nüüd on sellele lisandunud ka ekspressi noor kuldaju/suu liisa-indra kärt. tunnetasin ükskõiksuse kõikumist seoses tema sügava ja sisekaemusliku ülevaatega oma lemmikkirjanikust remaque'ist paar nädalat tagasi. eilse bussisõidu ajal viimase ekspressi lugemine oli üks tilk karikasse liiga palju. elagu noored ja uljad, kelle suur enesekindlus on võrreldav ainult nende tohutu pealiskaudsusega.


viimane 'vanity fair' käsitleb kõige muu hulgas ka blogimise teemat, käies vabalt ümber väljenditega 'blogosfäär', 'blogistan' jne., mis siin ja sealpool soome lahtegi leiutatud on saanud. üldiselt on juttu sellest, kuidas noored ja innukad seda- või teistpidi poliitilis-ideoloogiliselt meelestatud blogijad ajakirjandusele korralekutsuvalt mõjuvad.


aga selle taga, et ajakirja saab tellides kolm korda odavamalt kätte kui poest ostes, näen ma küll vandenõud. kui 'vanity fair' maksab praktiliselt sama palju kui kohalik 'trend' või 'annabella', huvitav, kumma ma siis ostan?


h

kummalisi asju juhtub. zone on ehitanud mu blogi ette seina. ilmselt peab varsti rapuntzli kombel ennast mõnel mööduval printsil päästa paluma. tuleb vist hakata sihtotstarbeliselt juukseid kasvatama. ja blogger on kirjastanud (?) mu arhiivid kahekordselt... kust ta küll tuleb selliste asjade peale?


muidu, arvan ma, oli eile juba palju parem. kuigi ma tulin prismast koju nagu kurnatud pereema, kilekott kätt otsast rebimas. ja kuigi mõned inimesed tulid ainult hetkeks. aga ma arvan, et üldiselt (nüüd kui sünnipäevahooaja võib praktiliselt lõppenuks kuulutada) oli seekord jälle palju parem kui mõnel möödunud hooajal on olnud. vähem kohustust olla suurepärane, põnev ja vastupidav, rohkem tshilli ja päris sõpru. tänud kõigile.


ma loodan, ikka veel, et kui ma järgmine kord kööki astun, on kõik nõud ennast kuulekalt ära pesnud, kuivatanud ja rõõmsalt kappi ritta seadnud. ja jõuluvana pole ka olemas, ütlete te?


h

algas väga hästi, lausa ootamatult hästi. politsei sõitis küll peahoone kõrvalt mööda, aga kuna me ei laulnud seal gaudeamust, vaid ainult tarbisime alkoholset jooki, siis ei möödunudki sünnipäevaöö kartsas.


vahepeal polnudki ehk nii hea. bussis koostasin vaikselt nimekirja oma lemmikinimestest (vean kihla, et see, kes on eesotsas, teab, et ta seal on. vean kihla, et ülejäänud oleksid üllatunud). aga saatuse suhtumine minusse sai selgeks, kui ma tallinna bussijaama ees taksosse istusin. taksojuht oli nii ilus, et ma rohkem ei julgenudki teda vaadata. või teda lohutada, kui ta äärepealt avarii oleks teinud.


koju jõudes ootas mind ees päris elus kala, mille õde mulle sünnipäeva puhuks hankinud oli. kala passib mind praegu nukra näoga läbi kilekotiseina omaenda mustuse vahelt. õhtuks saab ta ehk tema uude klaasist apartementi sisse kolida.


h

kevade puhul on naasnud talv. tunnistasin teda akna taga hommikul ja praegu vaatan, et on jälle tagasi. ise siplen endalegi ootamatu missioonitunde tagajärgede küüsis. kõik omakasupüüdmatud teod tulevad ikka tagumikust hammustama, kui sa piisavalt tähelepanelik ei ole.


tahaks et homme oleks juba möödas. aga siis oleks ülehomme, mis oleks minu sünnipäev ja seda ka nagu ei tahaks. ja samas ei tahaks, et sünnipäev oleks möödas (ega mul neid päevi praegu jalaga segada ei ole). hmm, segane...


hommikul otsisin midagi muud, aga leidsin hoopis, et on olnud ka teistuguseid aegu. hehh, kolm aastat. umbes täpselt.


h