ilmselt pean ka iseoma skumbriaks hakkama. võiksin öelda, et oli täna meeldiv kohtumine juhendajaga, kui ainult juhendaja ka seal oleks olnud. võimalik muidugi, et ta jäi kusagile kitsasse kohta kinni või sai jehoovatunnistajate poolt röövitud. kohale teda igatahes ei tulnud. jätsin talle kingituseks selle osa kavandist, mis siiamaani valmis on ja tulin ära. hetkel ei oska endaga suurt midagi peale hakata.


h

nõder pea ja kergesti mõjutatavad sõrmed on alati ohtlik kombinatsioon, kui asi puutub igasugustesse meililistidesse. saatsin midagi seltsi listi, mis oleks tegelikult pidanud hoopis kitsamale ringile minema. õnneks ei olnud tegu miskise roppusega, lihtsalt minu kohta ootamatult kindla arvamusavaldusega. kellelgi teist on ju ometi veel midagi sellist juhtunud?


h

kuigi martinhallik on minuarust üks stiilsemaid kuivikuid (ja minu lembus kuivikute vastu laialt teada), jäi afganistani loengusse jälle minemata. üldiselt muidugi paraneb loengutest osavõtt tunduvalt, kui õppejõust sisse võetud olla (mäletan teise kursuse kevadest ühte loenguseeriat, millest ainult üks kord puudusin ja sedagi seetõttu, et ei viibinud riigis). viimasel ajal pole seda siiski vajalikul tasemel juhtunud (ei sissevõetust ega osavõttu).


ekspressi hoopis lugesin läbi. suutsin kadrit üllatada sellega, et meie alma mater ei kanna juba mõnda aega tartu riikliku ülikooli nime. tibilisast leidsime ka tunnustust oma juuksekasvatamise missioonile. (juba tükk aega on olnud peaaegu vastupandamatu tahtmine oma kredibiilsust kärpida, natuke puhtsüdamlikku naistejuttu kirjutades. vaatasin, et liisa on sellega oma sheipingu-teemalises sissekandes otsa lahti teinud. oodake siit lehelt põnevusega erinevate juuksemaskide võrdlust.)


nüüd hoopiski raamatukokku. kui kusagil üldse võimalik on ennast mingist materjalist läbi närida, siis see peaks ju see koht olema?


h

täna püssikast välja astudes valgus üle minu tunne, kuidas ma vihkan seda linna, kirega. neli sügist olen siin üsna rahul olnud, aga viies on ikkagi liig. aga mis ma nutan. eestimaa on meie kätes. homsest otsustasime ka ilusateks hakata. (usinateks muidugi ka -- tänahommikune teoretiseerimine kassiaidsi üle saate 'sõber koer' kordust vaadates oli siiski tipp).


aga ülikooliharidusega (või peaaegu) inimesed väikeasulates räägivad vahvaid lugusid. kernu vallas vallakirjutajana leiba teeniv kursavend pajatas pikalt, kuidas tema viimase nädala põhitöö on olnud vene keele õpetaja korteriremondi orgunnimine. suvel rääkis ka kohalikust ööelust, mis leiab enamasti aset külapoe ees. seltsis rääkisin täna antslasse ajaloo- ja ühiskonnaõpetajaks läinud tüdrukuga. rääkis sellest, kuidas abituriendid ei tea, mis on demokraatia, ei tea isegi, et see sõna 'd' tähega algab. ja et 11 klassis pole tõenäoliselt ühtegi, kes riigieksamid ära teeksid (üks noormees olla kirjutanud, et pärast I maailmasõda jagunes saksamaa ida- ja preisimaaks. ja muistse vabadusvõitluse etapid on neoliitikum, mesoliitikum ja see kolmas). minu ainus objektiivne kokkupuude (sugulased välja jättes) keskmise inimesega maapiirkonnas pärineb kolme aasta tagusest toomla/taru politoloogia/sotsioloogia küsitlusest viljandi maakonnas. selle põhjal võib öelda igasuguseid asju.


h

äralennuni on aega umbes tund ja veerand. jätkuks minu juhendajateemalisele halamisele. nüüd on siis käes hetk, kui temaga silmast silma kohtuma peab. või noh, kohtutud ennegi, viimati käärikul tegi ta mulle ettepaneku asja üle saunalaval arutella, seal pidada niimõnigi vähemus olema (minuarust olid seal toohetk õ ja ehk ka mõned volüümikamad esimeste kursuste neiud). ilmselt peaks edasipidisele bak.töö teemalisele halale siin blogis mingi erimärgistuse tegema.


ja üldse, mis värk see on, et eile käis siin rekordarv inimesi, kellest mitte ühelgi ei olnud mingit arvamust selle kohta, mida ma siin kirjutan? kadri arvas eile, et ma ei ole kirjutanud piisavalt provokatiivselt, pole jätnud õhku rippuma ühtegi siivutut mõtet (kuigi, millal ma neid kunagi sinna jätnud olen?), täna hommikul arvas, et ilmselt on kommenteerimisagregaat lihtsalt katki. olukorra tõsidust süvendab ka see, et olen viimaste päevade jooksul saanud ainult ühe isikliku kirja (ja suur tänu selle eest). ilmselt olen sattunud mingi vaikiva põlguse alla...


h

teostasin nüüd 'ctrl+f' käsu abil põhjalikku uurimust teemal, miks jõutakse sealt väga kiiresti minu juurde, trükkides sisse ennast raha eest pakkuvate naisterahvaste veidi vulgaarsem eestikeelne nimetus (ei hakka edasist populaarsust kultiveerima selle sõna välja kirjutamisega). neti.ee näol ei ole extremetrackeri arvates tegemist otsimootoriga, nii et on võimalik, et minu suur populaarsus träkkeris ei kajastu. samas, olgu ma neetud, kui ma mäletan, et ma oleksin kunagi neist naisterahvastest rääkinud.


katsetasin ka ise netisse selle sõna sissetrükkimist, umbes viies vaste oligi minu leht, aga lingi peale klõpsamine viis lihtsalt uusima sissekandeni. 'find' käsklus nii praegusel kui kõigil arhiivide lehtedel samuti mingeid tulemusi ei tootnud. ehk värskendaksite mu mälu?


h

eile arvas arvuti, et "mine parem magama". kell 11 tundus selleks ka juba ülim aeg. seega siis täna mõned impressioonid.


alustuseks peab nentima, et tekiila on tõesti üks üsna tänuväärne jook. oma tööd teeb hästi ja korralikult, samas siiski mõneti salakavalalt. võib muidugi väidelda, et neist esimese õhtu teatevõistlustest ei saagi muud moodi mingisugusegi naudinguga osa võtta, kui arvestatavas vines. võin siinkohal küll eksida, aga mul on tunne, et eelmise nädala mamma mia saatest inspiratsiooni saanud nimega võistkond 'killuäää' pani need mängud kinni.


muidu mahtus antud kahe päeva sisse üllatavalt palju, mis pingelisel tagasimõtlemisel kõik rõõmsavärviliseks supiks seguneb. nii palju jutte nii paljude inimestega (seajuures nii palju mõttetut informatsiooni, aga samas ka avastatud inimlikku lähedust), üllatavalt hea tantsuelamus äärmiselt nõrga muusika saatel (ilmselt on see mingi murphy seadus, mille kohaselt alati peab olemas olema vähemalt üks kursavend, kes on tantsukunn), viis söögikorda erinevates fraktsioonides. kaotatud ja leitud müts. esimesel öösel kella poole viie ajal uhkes üksinduses tuppa jalutades võisin nentida, et puhtalt sellest, kuidas erinevad paarid üksteist öös leiavad, võiks kirjutada terve romaani.


ikka on kummaline olla nii vana, et paar esimest kursust sulanduvad ühtlaseks pikkade blondide juustega massiks ja tunda ennast võrdsena inimestega, kes kunagi (aga see oli vist tõesti oh, kui ammu) tundusid suured, targad ja kättesaamatud. pidada tõsiseid vestlusi sellest mängust, mida niimõnedki meist mängivad ja nentida ikka veel üllatusega, kui kaugele ulatuvad selle kombitsad.


ja oligi hea, et ma enne afterpartyt ikkagi kodust läbi jõudsin ja söömas käisin. sest poole kaheksa ajal läksin ma raamatukogu nurga juures lahku ikkagi terve kamba üsna kurnatud ja räsitud väljanägemisega (rääkimata mõne inimese häälest) inimestega.


h