jalutasin just koju ja mulle tuli meelde, miks ma, kuigi ma nii väga püüan, ei suuda sügist vihata. sadas vihma, sellist väga õrna, mida ei näe, aga tunneb näol. ja ripsmetesse tekivad teemantid, mis tänavavalgustust igas suunas laiali peegeldavad. jah, pole midagi parata, isegi sügis on ilus. mis sest, et igal aastal on mul tunne nagu sureks tükike minust koos loodusega.


mingi pereheitmise hooaeg on kätte jõudnud, just nagu näitamaks inimestele, et hoolimata kõigist headest püüdlustest, mõnikord pole lihtsalt küllalt. mõnikord pole küllalt armastust ja mõnikord pole armastusest küllalt.


h

äärmise kultuursusega pikitud päev, alates hetkest kui ma hommikul üles ärkasin. draama käigus on vaimupealinnast saanud nimelt näitlejate pesa. nii et asi algas lavakakluse demonstratsioon-esinemisega eüsis ja siis istusin terve pundi lootustandvate noorte tähtedega (kelle aksessuaarideks oli kimp mõõku ja just ühest kaltsukast hangtud meeletute roosade tuttidega toatuhvlid) wildes ja nad panid kelner margo (kes mingi vahepealse aja jooksul on saanud ametikõrgendust alt kohvikust üles, aga paneb ikka sama palju õli juustesse) korduvalt piinlikku olukorda.


vahepealsete eksirännakute käigus kohtasin sellist üsna vilsandise väljanägemisega tättet ja rein oja, kes kaubahallis meile vastu tuli ja üsna nõutult lähima parfümeeriapoe asukohta küsis. siis ronisin väikese vanemuise tagauksest sisse, et tervelt pool tundi rakvere 'jaanituld' vaadata. siis kiire trett mäest alla, et veenduda, et zucchot ikkagi mingi nipiga vaatama ei pääse ja siis jälle üles. kui ma siin veidi varem kurtsin, et kõik mu sõbrad on kusagil mujal, siis nüüd pean nentima, et ega loodus tühja kohta ei salli. sest juba mõni hetk hiljem istusin oma korteris koos marise ja marguse (sõid ja jõid head-paremat kuni viimane pidi vanemuse lavalaudadele esinema minema), liisu ja karliga (tegid enne külla minekut aega parajaks, suutsin tõestada oma ebavõimelisust, lastes karlil selle paari minuti jooksul, mis ta minu jurisdiktsiooni sattus, istuliasendist õnnetul kombel ümber kukkuda. karl muidu 7,5 kuune).


igatahes olen täna käinud päris mitmes kohas, kuhu ma oma varasema nelja tartu-aasta jooksul ei olegi ühel või teisel põhjusel sattunud -- nurga baaris, nii mõneski nn 'sitapoes', väikese vanemuise tagaaias, otsese kavatsusega õunu süüa (see ettevõtmine ebaõnnestus, peamiselt õunte puudumise tõttu)...


tundub, et praeguseks on möll vaibunud. maris läks ennast etendusele sisse progema. liis ja karl tulevad ööseks siia tagasi.

tunnetan vabaduse hõngu oma kuklal. "sind tervitan ma kodumaa päike ja teile õrnad õied...". rohi on siin nii roheline ja taevas sinine ja inimesed ainult naeratavad teineteisele... olen tagasi püsiühenduse maailmas. hmmmmm


ja elioni mees oli nii tore (kuigi mitte eriti ilus) ja abivalmis ja ma võltsisin kaarini allkirja umbes mustmiljon korda. ja kui kadri tagasi tuleb, siis hakkame omavahel ainult msni teel suhtlema nendest siin poolemeetrise vahega seisvatest arvutitest.


h

hääletamas käisin. südametunnistuse ja rahakoti järgi. jah, muidugi. mulle neid ümbrikke ja värke andev tädi imestas küll natuke, miks ma tahan väljaspool oma ringkonda hääletada, arvestades, et oma ringkond üsna külje all on. ei hakanu talle seletama, et seal annelinnas oldud küll ja küll ja kui just väga vaja ei ole, siis ei hakka tartu bussiliiklust kurnama. ja vabanevat kardinatagust oodates oli täitsa huvitav vaadata ristikesi tegevate inimeste jalgu. mõnel inimesel ilmselt silm ka ei pilgu,kui ta lahtiste, keskmise kõrgusega kontsadega kingade alla kriiskav-lillelised sokid paneb.


missing in action on selline asi nagu inglise filoloogia osakond. või pigem mängib ta üliõpilastega põnevat luuremängu, sest kuuldavasti asub aadressil küütri 2, aga see on tegelikult üks üllatavalt kehv vihje. nii, et kui keegi oskab direktsioone anda, oleksin ülimalt tänulik. (mitte siis selles osas, et kus on küütri tänav, vaid pigem oleks vaja muid füüsilisi tundemärke)


marksu majas käib remont ja üks remondimeestest kannab nõuka-aegset tü teklit. akadeemiliselt organiseerunud üliõpilastele esimesel hetkel natuke segadusttekitav, sest näeb välja peaaegu täpselt nagu sakala tekkel. mis ei ole ju ometigi üks remonditegemise peakate.


h

ma elan üsna mõttetut elu, enamasti siin, selles üsna kenas, aga jahedas mäepealses korteris. käin natuke koolis, see ei ole eriline pingutus, eriline erutus ka mitte. teen veel seda ja teist, mis mulle endale rahuldust pakub, aga suures plaanis siiski oluliselt edasiviiv ei ole. viimasel ajal saan mobiilisõnumeid inimestelt, keda ähvardab murdepunkt elus ja inimestelt, kes on saanud võimaluse ennast lahti rebida, kasvõi hetkeks, aga siiski. kõik mu sõbrad on kusagil mujal. ja ma muidugi tean, et minu jaoks pole ammugi kõik möödas, aga sellest on praegu vähe abi. sest ma olen mõneks ajaks natuke nagu omaenda elus lõksus.


abi võiks ju olla sellistest asjadest:


"isegi siis, kui sa minust tõepoolest vanem oleks, ja kasvõi 15 aastat, läheneksin ma sulle esimesel võimalusel. kusjuures vituaalis ma seda juba teen."


väikesed üllatused lisavad elule vürtsi jne. aga tegelikult on sellest muidugi nutuselt vähe. sest just praegu tuli mulle meelde, mis tunne on kellegi käte vahel magama jääda.


vabandust selle nostalgilis-romantilise vahelpõike pärast. küllap saan varsti terveks.


h

päev otsa pole bloggerisse saanud. võimalik, et sellepärast, et üritasin sinna pääseda läbi elioni serveri, et paisata internetiavarustesse rõvedat sõimu elioni aadressil. oleks saanud seda tasuta teha. nüüd istun oma dialupi otsas ja maksan neile iga täissõimatud minuti eest hingehinda. seepärast ei hakka pikka juttu ajama. hot sõi täna suurte ampsudega mu postkastist pooled kirjad. iga kord kui meili vaatasin, oli kirju vähemaks jäänud. sealhulgas ei hakanud ta neid muidugi valimatult haarama, vaid võttis ikkagi tähtsamad kirjad kõigepealt, pärssides oluliselt mu võimalusi oma ametiülesannetega toime tulla.


minu teine sõber täna oli kitside inimeste karistuseks maa peale saadetud staroffice nimeline tekstitöötlusprogramm, millel (kellel?) õnnestus mind lähivõitluses korduvalt seljatada. lõpuks andsin alla ja tegin poole tööst, mida paremates perekondades tänapäeval arvutitega tehakse, manuaalselt.


aga eile oli hoopis parem päev. mul käis külas tolik, ilus ruuduliste juustega vene poiss. ei nõustunud mulle küll müüma kümmet meetrit telekakaablit, aga andis mulle siiski kaks soome kanalit ja venekeelse euronewsi (mida veel õnneks vaja on?). kogu see ülesanne oli samas nii selgelt beyond him, et ta ei suutnud kogu meie 20minutilise romansi vältel kuidagi varjata oma tüdimust ja põlgust kõigi tema ette pandud ülesannete vastu. ootan juba põnevusega, milliseid namupalasid elion mulle kolmapäeval püsiühendust installeerima saadab.


h

märkmeid iseseisvast elust:


vanemuise ring, 400+ inimest, õhu asemel pigem paljude noorte inimeste higiaroomid. ilmselget karistatakse mind selle eest, et ma alamastme aineid õigel ajal ära ei võtnud. Õppejõudu ma küll ei näe, sest istun vastu tagumist seina, aga läbi mikrofoni kostva metalse hääle järgi võib aimata, et tegemist pole just karismaatilisuse etaloniga. nüüd ta räägib, kuidas kõik materjalid on internetis olemas, nii et kui vähegi võimalik, ei pea loengus käima. ja et vahet pole, sest pooled teist kukuvad nagunii läbi. enamik kohalviibijatest, üleeile ülikooli alustanud, nihelevad ja ahhetavad selle peale. mis tähendab, et ei pea kohal käima? mis tähendab kukume läbi? nii et kui õppejõud loengu ülesehitust tutvustava osaga ühele poole saab ja palub nendel lahkuda, kes ise materjalid netist kätte saavad, lahkub saalist ehk 30 inimest, mitte rohkem. mina nende hulgas. kuigi ma olen üsna kindel, et siin oli mingisugune konks -- ilmselt hakkab paigale jäänud tublidele elumõtet paljastama või midagi. see ei saa olla nii lihtne...


h