julgen soovitada seda tondi selveri küljes olevat rattapoodi. tavaliselt on ikka nii, et kui lähed mõnesse sellisesse väiksemasse rattapoodi, siis on seal jalgrattainimeste ekvivalendid patsiga poistele, kes sinu kui ilmselge asjaarmastaja peale sellise natuke tüdinud pilguga vaatavad, sügavalt kahtlevad sinu oskuses olemasolevat probleemi määratleda (et siis arvavad, et sa ilmselt lihtsalt ei oska ratast sihtotstarbeliselt kasutada -- "oled sa ikka kindel, et kumm on katki? võib-olla jätsid hoopis ventiili lahti?") või pakuvad lahenduseks (sõltumata probleemist), et sul on ilmselt ratas õlitamata. sinna igatahes sõitsin ette ja teatasin asja uurima tulnud lühikest kasvu rõõmsalt onule, et viga on selles ja teises. onu haaras toast suure haamri ja lahendas asja. sõitis veel paar tiiru ümber parkimisplatsi ka, et asjas veenduda (sadul oli talle natuke kõrge, nii et sõitis kikivarvul) ja kasseeris mult lõpuks kahekümneviieka. aga nüüd on nii, et lähebki peale see käik, mida ma temalt palunud olen. milline luksus.


aga homme tuleb kadri, tuleb kadri, tuleb kadri...


h

peab lõpetama asjade peale lootmise. kindlasti peab lõpetama inimeste peale lootmise. iseennast on vähemalt teoreetiline võimalus parandada.


h

viimane sissekanne oli tegelikult esmaspäeva pärastlõunal. kahjuks te seda ei näe, tulenevalt kassari rahvamaja watching-paint-dry kiirusega internetiühendusest, millele blogger lihtsalt liig oli. lühidalt kokku võttes rääkis viimane sissekanne sellest, kuidas ma laupäeval leidsin metsa vahelt kursavend tanel sitsu (avec õde), kes oli tulnud hiiumaale progerokkarite kokkutulekule kiibitsema, aga ei saand sisse. pakkusin talle siis öömaja, mille ta lahkelt vastu võttis. kell 11 jalutas viis kilomeetrit kokkutulekuni ja passis koos teiste külainimestega aia taga metsas. kell kolm kuulsin kuidas ta sauna lakka magama ronis.


muidu hetkeks tagasi tallinnas. üritasin lugeda, mis teised inimesed vahepeal kirjutanud olid, aga see osutus mulle siiski üle jõu käivaks ülesandeks. nüüd jääbki kõigi nende virtuaalsete (ja mõnede vähemvirtuaalsete) inimeste ellu minu jaoks auk. selles mõttes hea kah, et ise praeguses eluetapis vähem kirjutan.


laupäeval folgile, esmaspäeval lähme teeme väikese rattatuuri põhjarannikul, neljapäeva õhtaks peaks tagasi jõudma. aga homme peab minema rattapoiste juurde, sest käikudega on jama. ei hakkagi teid igavatesse üksikasjadesse pühendama. andsin asja isale uurida, isa keeras vindi teistpidi üle. täna tuli 10 kilomeetri ajal kett kaks korda maha. olin seal siis siuke, kiiver nagu teine aju ja käed üleni mustad.


aga enne kõike seda tuleb reede ja see päev on üks äärmiselt oluline verstapost minu elus. sest kadri tuleb tagasi. ja täitsa uskumatu, et olengi selle aasta ilma temata üle elanud. ja samas on muidugi uskumatu, et sellest on juba nii kaua, kui ta ära läks. kurat, vanus hakkab juba selleks saama, et aastad hakkavad kokku sulama.


ja postkastist koukisin välja postkaarti elinalt prantsusmaalt. ja see on tore, et tal on tore. ja see on ka tore, et ta varsti tagasi tuleb (siimul ka ilmselt natuke hea meel).


ja nüüd on jutt juba nii pikk, et ma ei saagi rääkida, kuidas ma täna hiiumaalt koju reisisin. teinekord.


h

aga nagu teada, on hiiumaa näol tegemist kõige internetiseerituma maakonnaga meie riigis. niisiis istun praegu pühalepa vallavalitsuse konditsioneeritud ruumis (väljas kraad näitab 32-35, ehk natuke siiski liialdab ka, aga mitte palju), sekretär teeb kõrvallaua taga tööasju. mõtlesin, et tulen loen, kes mulle kirjutanud on, aga suurt keegi ei olnud.


muidu paras puhkuseparadiis. oma biitshil (50 meetrit magamiskohast) on vesi pidevalt umbes 28C, õhtuti igatahes soojem kui õhk. aga niisama ei olegi saand aega lamada. esmaspäeval käisime üle lahe orissaares lõunatamas ja siis ükspäev vedelesime terve päeva ristnas, kus laine harjumatult väike, aga vesi ikka rõvedalt külm. samas oli seal täiesti uskumatu kollektsioon rannakivisid, igas suuruses ja variatsioonis. korjasin niimõnegi endale koju purki kaasa. külmal talvel hea meetunada seda sooja päeva, kus mul jalalabad ära põlesid.


ja nii edasi, vähemalt kuni kolmapäevani. ehk saab vahepeal jälle raporteerida, kuidas asjad on. seniks, over and out


h

igaüks peaks mõnikord minema saarele ja sinna jäämagi mõneks ajaks. tuleb kasuks kopsudele, närvikavale ja kindlasti paljudele muudele asjadele ("kirvest, andke mulle kirvest!"). minagi järgin nüüd homsest omaenese head nõu ja lähen saarele. kõrgete kadakate vahel on inteneti levimisega suhteliselt kehvad lood, seega blogging will be light to none, sealjuures rõhuga pigem none'il. järgneva paari nädala jooksul. mõnikord võib-olla saab hellamaa perekeskuse arvuti ligi, eks siis saab rääkida, kuidas asjad saarel käivad. annan veel head nõu -- lugege palju raamatuid, käige seenel ja paadiga sõitmas, vahepeal mängige vilespilli, kasutades ära varianti, et naabreid pole, sööge maasikaid ja käige meres ujumas. ja kirjutage valmis kõik need asjad, mida te juba ammu kirjutada olete tahtnud. mina küll kavatsen kõige eelnevaga tegeleda. puhkuseprogramm tuleb tihe.


h

ahjaa, ja Tüdruksõber oli minuarust nunnu. ma olin teda enne ka ühe korra näinud, siis kui ta eelmisel suvel eestis käis (Tüdruksõber nimelt pesuehtne inglise inglane). Tädipoeg õrnalt puine, natuke võib-olla ka high and mighty, veidi närvidelekäivalt viisakas (kuidas teil sooja veega on, kas Tüdruksõber tohiks korraks dushialla minna ja ei ära rätikut otsi, me ei tahaks tüli teha ja ei, me hakkame minema, hommikusööki pole ka vaja pakkuda... what the f...?). Tädipoeg nimelt isehakanud inglane. juhtub, kui pool elu inglismaal elada. järgneva kahe nädala jooksul käivad raha kokkuhoiu eesmärkidel lõuna-eestis matkamas. ja üritavad vältida Tädipoja arstiteaduskonda sissesaamist.


h

mitmed linnukesed (väiksed sellised) on elus kirja saanud. hambaarst näiteks. tegelikult on ju üldtuntud fakt, et nii, kui lõpuks ometi on ennast piisavalt kokku võetud ja arstile aeg kinni pandud, hakkavad kõik hambad valutama. minu puhul isegi see üks, mida mul juba aastaid enam ei ole. seega kujunes lõplik diagnoos mulle isegi positiivseks üllatuseks. üks auk parandati ära ja teine tehakse augustis. aga enam küll kunagi kahte aastat vahele ei jäta. asi pole seda väärt.


helle järve tänava korteri nägime kah ära eile. koht oli nunnu ja maja oli ilus ja korter saab kindlasti ka lõpuks vinge. kaarini kaardilugeja oskustesse enam ei usu, samas seda rohkem usun tema võimesse igast olukorrast läbi murda. kui elektroni (on jah siuke nimi...) tänava lõpus majad otsa said ja saabus võsa ja pärast seda elektrijaama aed, millesse oli auk murtud, tahtis tema ikka uljalt jätkata. mina natuke kahtlesin, kas inimeste kodutee läheb ikka läbi aiaaugu. tuli välja, et ei läinudki.


ja lõpuks ometi on funkama saadud pikalt oodatud, kannatusi ja koduspassimisi nõudnud fonolukusüsteem trepikoja uksele. vahepeal sai umbes nädal aega juba alt korterisse helistada (lastele tasuta telfonimäng). hakkasingi juba asjasse usku kaotama. südame alt läheb soojaks, kui uks nüüd minu tabletipuudutuse peale rõõmaslt piiksub.


ja siis veel, et... hmmm... nendele meestele tahaks küll raha maksta, et nad mu kodulehe teeksid.


h