reisikiri nr 316


ratas keldrist välja, sadul jälle parajaks (kipub alla vajuma, aga õnneks pole minu ratas) ja teele. nõmme mäe jalamil helistas elina, kes põhimõtteliselt tahtis pointerseid riia bussijaama kohta. paneb homme pariisi poole ajama. riiast pariisi läheb kahe ööpäevane mõnubuss, mille mõnu täies ulatuses talle kindlasti juba kusagil leedu piiri lähedal täie valuga meenub. mäest üles uhades libises minust hõlmade lehvides mööda keegi tütarlaps, kes hüüdis: "üles on sitt, aga alla on mõnuuuuush..." oli jah üsna sitt. alla läksin rahumäe kaudu. poisid mängisid surnuaia kõrval kossu.


sõpruse puiestee ja tammsaare tee ristil (smack middle risti) oli sarved maha ajanud suur lõõtsaga troll nr 3. punase vestiga naistrollijuht upitas neid parajasti tagasi järje peale. risti taga oli peatunud teine troll ja selle kah naisterahvast juht oli sõbrannale appi tulemas. mööda sõpruse pst äärt sõites teostatud demograafilised uuringud näitasid, et enamus trollijuhte ongi tänapäeval naised.


mere ääres tshillisid noored ja mängisid murumänge. ostukeskuse parkimisplatsil oli palju murettekitavam gäng. gläm versioon sellest, mida suveõhtuti tartus postimaja vastas parkimisplatsil näha võib. suurte läikivate, biidist rappuvate autode kõrval seisvad nokamütsidega noored, no üks sadakond oli neid seal kindlasti.


ja on mingid inimesed, kes teevad igal õhtul raudse järjekindlusega sama asja. sõpruse pst ja linnu tee nurgal jalutab üks vanapaar kell pool üksteist oma halli habemega rotveilerit. ja veerand 12 ajal jalutab üks blondeeritud ultralühikese soenguga naine mööda õismäe tee äärt, ilmselt koju. ja mina ostan kadaka tee ja akadeemia tee nurgal seisvast tsenteri kioskist tarhunni.


algaja ilmaennustajana arvan, et tulemas on madalrõhkkond. järeldan seda sellest, et keskmisest tunduvalt rohkem putukaid lendas vastu nägu. ilmselt peab teinekord ujumisprillid pähe panema või midagi.


h

jepp, peab ikka minema. ma ei saa siia jääda teadmisega, et oleks võinud minna, aga ei läinud. tagasi levis paari tunni pärast.


h

blogger kolis mind lõpuks ometi ümber ja esmamulje on võrdlemisi positiivne. kuupäevad on ju nüüd lausa maakeeles (ja kust nemad peavad teadma, et kuunimed kirjutatakse väikese tähega). arhiivid pani ka kõik ilusti ühte formaati, ainult sinna sisse ei hakand igaks juhuks midagi panema. leidsin õige koha üles ja vajutasin nuppu "republish entire site" ja kus siis hakkas republishima. mõtlesin, et huvitav, kas republishib iga posti eraldi, aga tegi vist ikka kuude kaupa. igatahes, uue ajajärgu algus?


h

jumpsus. istun oma neljanda korruse korteris ja loen rahulikult jaanipäevabloge, kui järsku purjetab akna tagant mööda Mees. ja mitte igasugune mees, vaid äärmiselt napis riietuses mees. on teel alt ülespoole (lihtsalt, et hajutada kahtlusi nagu oleks keegi ülevalt poolt vana, kasutuks muutunud mehe lihtsalt aknast välja visanud. pealegi on seal ülevalpool, viiendal korrusel, ka meie kodu...). mingis pekkaniska kastis. täiesti võimalik olukord, eksole. aga ausalt öeldes pole eriti tihti juhtunud.


h

brrr, kui palju on võimalik ikka mängleva kergusega ära unustada ja kui palju on võimalik korraga jälle meelde tuletada. lapsepõlvesuvedest maal vanaema juures on järel ainult mingi vine, mingi vorm, mis meenutab olnut. aga niimoodi, et kõik, mis igaveseks kadunud, sind kunagi liiga sügavalt ei kraabi ja liiga palju haiget ei tee. sest tegelikult ei ole maja kõrval kasvav metski enam sama, suurte saagidega mehed on seal kõvasti harvendamist teinud. ja läbi naabrimehe aia ja suure peenramaa paistev maantee on ka kuidagi kõvasti lähemale tulnud.


rääkimata sellest, et inimesed ei ole enam samad. osad on muutunud, vanemaks jäänud (suutsin lagedale tulla mingi banaalse hüüatusega kui möödaminnes mainiti, et tädimees saab augustis nelikend -- globaalses mõttes ju mitte mingi eriline vanus, aga tema kohta kuidagi vana) või suuremaks saanud. või hoopis kadunud. kuidagi kohmakalt asendatud kellegi teisega või isegi mitte. lihtsalt, elu läheb edasi.


endal ei ole selle kõige jaoks enam aega ega vajadust. ei ole kannatustki. ise märkab nüüd hoopis rohkem ja on võimeline kaugemale jooksma. ja imestab küll kui selgub, et ei ole vanaema juba häbiväärselt kaua näinud, aga ei oska kuidagi kahetseda. sest ei oskagi enam niimoodi tulla ja olla ja jääda ja lihtsatest asjadest päevad otsa tegevust leida.


ja veel mõtlesin seda, et see eluks ajaks kokku jäämise värk tundub praegu küll üks liiga suur õnnemäng. sest noh, abiellud kenal suvepäeval noore sirge poisiga, kellel silmad säravad peas ja tulevik on helge. ja siis 30-40 aastat hiljem peidad tema eest viinapudeleid ja vaatad tülgastusega, kuidas vanus on õpetanud talle mingid täiesti uued lauakombed. ja seda ka siis kui elu on andnud piisavalt ja te olete olnud suutelised nii kauaks kokku jääma ja te pole mingi saatusenöögi mõjul üksteist maha löönud. ja muidugi võib kõik minna hoopis teistmoodi ja paremini, aga mis siis kui ei lähe?


h

kuurortiilm on muidugi kadestamisvääriline. teist päeva maal ja täna näiteks oli lähim kokkupuude õueõhuga sõõm peldiku avatud aknast. eile tuli sellist valget vihma. see, kuidas ta vastu plekk-katust tagus, oli isegi nunnu. aga mõnikord tahaks ju midagi muud ka. üldse on inimesed oma ilmanõudmistes sel suvel latti kõvasti allapoole lasknud. kui ei saja, siis on hästi.


muidu tahaks natuke nagu mingeid vahekokkuvõtteid teha. pärast kojutulekut esimene hingetõmbehetk kuidagi. sest enne pidi kogu aeg kusagile minema, kuskil olema või midagi ootama. või siis ennast millegipärast süüdi tundma, mis on muide äärmiselt aja- ja energianõudlik tegevus. ühte lugu olen juba tükk aega tahtnud kirjutada, aga pole siiani selleni jõudnud. eks ta on siuke kokkuvõtmise ja iseendast üle saamise asi. ei julge, kardan, et rikun hea asja ära, ei suuda ennast väljendada nii nagu tahaks ja peaks. on vaja lihtsalt endale meelde tuletada, et iseenda jaoks kirjutan. kui teised loevad ja midagi asjast arvavad, siis on see ainult lisafunktsioon asjale.


jaanipäeva kui sellise olemus, tundub, on intelligentse inimese jaoks kadunud. minu sõpruskonna jaoks hakkab igatahes jõuludega sama funktsiooni omandama. parema puudumisel. kohtume perega ja ajame meeletus koguses lihatooteid näost sisse. järgmisel aastal, ma ütlen, kõigi maade tõrjutud ühinegem ning suundugem hiiumaale. värssu. minu poolt on koht ja loodus. muu ehk kujuneb ise täiuslikuks.


Jewel -- Hands


h

kohtasin eile juhuslikult tänaval oma haridustee eelset parimat sõpra. elame siiani tegelikult ühes trepikojas, aga millegipärast ei näe eriti tihti. ja jutu ajamiseks peatume veel harvemini. meil pole lihtsalt juba väga ammu enam suurt midagi ühist. kuidagi kummaline ikka, et olen juba nii kaua elanud, et suhetes inimestega sellistesse äärmustesse jõuda.


üritan ikka leida ennast ümbritsevates inimestes endale mingit eeskuju. midagi, mis osutuks mobiliseerivaks jõuks (mobiliseerivamaks siis kui see jõuetu mittemidagi tunne, mis praegu mind valitseb). aga ei jõua sellega suurt kusagile. sest peaaegu keegi ei ole seal, kus mina arvan, et ma peaks olema või mille poole ma peaks püüdlema. kõik teevad küll mingit oma asja, aga on sama varmad kohe tunnistama, et põhieesmärk on ikkagi täiskasvanuks saamist edasi lükata. või isegi kui ei tunnista, siis seda eesmärki nad ikkagi täidavad.


berit on kuuks ajaks aafrikast kodus. käisin tal eile külas. kogu selle mööda maailma ringi litutamisega (huvitav, kas elus saab veel kunagi sellist momenti olema, kui kõik sõbrad on ühes riigis? või isegi ühes maailmajaos?) ei olegi tajunud, et ta on ka juba kõvasti üle poole aasta ära olnud. ja hetkel on tal vist ka see kõigi tagasitulijate kultuurishokk -- et siin ei ole mitte midagi muutunud. kõik veel maailmas laiali olevad arvestage sellega! võib küll kuidagi muud moodi tunduda, aga tegelikult ei muutu siin kunagi midagi.


laia maailma teemaga seoses -- kadri kirjutas, et on oma kojulennupiletit oma käega katsunud ja kuupäevaks on 25. juuli. et siis teab millal hakata sülti keetma ja kringlitaigen kerkima panna...


h