järjekordne kultuurikogemus omasuguste pikas reas. täna õhtul (samal ajal kui oleks pidanud tegema erinevaid koolitöid) jõin umbes miljon tassi teed venelastega. üks nendest väitis ennast küll olevat vähemusrahvuse esindaja -- juut (kui kuulis, et mu bakitöö potensiaalne teema sisaldab endas vähemuste poliitilise osaluse uurimist, rääkis mulle pikalt, kuidas juudid ennast venemaal kuuldavaks teevad. mis oli omaette huvitav. aga vaevalt töötaks teiste vähemuste peal, sest juudid on teadagi ühiskondlikult tunduvalt aktiivsemad kui enamik teisi rahvusi ja peale selle on neil röögatult palju rohkem raha). nii kui tass hakkas natuke tühjemaks saama, haarati see mul käest ja täideti jälle siukse kange musta kraamiga. lõpuks sain kergelt värisevate käte ja vilava pilguga tulema.


aga üldiselt on nii, et kui kusagil mingi kogunemine toimub, siis varem või hiljem kerkivad võrdleva kultuuri küsimused. peamiselt keel ja sotsiaalne tunnetus. ungari-mirjam (kui ta minu sünnipäeva ajal tegi minu ja larsi vastavasisulisse vestlusse natuke seosetu vahelesööstu) mainis lausa protsente -- tema hinnangul käib 80% rahvusvaheliste üliõpilaste omavahelisest vestlusest keele üle. ja ilmselt oli ta tõele päris lähedal.


peale selle saan iga natukese aja tagant pidada loenguid oma korea korterikaaslastele (praegu küll ainult young eunile, sest shin ae on jätkuvalt hispaanias, viimaste andmete järgi granadas). kuna sai mitmeid asju eesti kohta õrnalt seletatud venelastele/juutidele (näiteks seda, kuidas juhtus nii, et eesti osutus esimeseks judenfrei riigiks euroopas ja miks meil ei ole parlamendis ühtegi vene parteid), siis katsin sama teema ka koju tulles young euniga (ise ta küsis). ja siis veel natuke keeleteemat. sest korealasi hämmastab eestlaste keskmine hea inglise keele oskus. või siis pigem see, kuidas korealaste keskmine inglise keel nii kõvasti sakib, hoolimata pingutusest, mille enamik korealasi sellesse investeerib.


Caetano Veloso "Samba de Verao"


h

ilmselt olen andnud endast kahel viimasel päeval parima, et sulanduda keskmise vahetusüliõpilasena vastavasse kohalikku ellu. pean häbiga tunnistama, et mõningane osa sisseammutatud ebaadekvaatsusest on siiani säilinud.


eile pidasin omaenda sünnipäeva. peo ametlik alus kell 8. kui kella üheksaks olid näole andnud ainult mõned üksikud, olin juba täitsa veendunud, et kõik vihkavad mind (seda, et nicolas ise peo kohta küsima oli tulnud, ei osanud ma kuidagi seletada). veel veerand tundi ja selgus, et ma ei olnudki inimestele kohaletuleku aega andnud. kõik istusid kõrvalkorteris ja ootasid minu märguannet. juba mõnda aega. mõne hetkega oli korter rahvast pungil täis. viimane külaline (marja-liisa) lahkus täna hommikul kell 10. lars ja mirjam läksid poole kolme ajal öösel. sellele eelnevalt olime rääkinud väga mitmest seisukohast erinevatest kultuuridest ja maailmanägemustest


täna käisin mingi belglase sünnipäeval, kellest ma varem ainult kaks korda kuulnud olin. young eun tunneb selle tüübi jaapanlasest tüdrukut. lõppkokkuvõttes oli oluliselt lõbusam kui ma enne lootagi oskasin. rääkisin juttu kolme tüübiga ja kõik nad olid omamoodi kummalised. üks oli keegi väitleja lõuna aafrikast, kes oli just tartus mingitel võistlustel käinud. siis oli üks tüüp togost, kes on soomes 11 aastat elanud, õppis siin kõigepealt asja nimega tropical forestry(eksole, helsinki kostub sellise asja jaoks täiuslik koht) ja praegu on bussijuht. ja kolmas oli mingi prantslane, siuke musta pika patsiga ja etnilise mustriga vestiga. nägin teda esmaspäeva õhtul helsinki laevas (kui laev hakkas sadamasse jõudma, oli mul umbes veerand tundi, mille jooksul sai väljamineku ukse juures trepi peal istuda ja inimesi jälgida -- peale magamise üks maailma paremaid tegevusi). passis mind terve õhtu ja siis lõpuks istus kõrvaltoolile ja kukkus rääkima. sellest, kuidas ta tihti tallinnas käib, sest üürib kuninga tänaval mingeid kortereid välja. ja sellest, kuidas ta tunneb kõiki johansoni-ööbikuid ja nendega kontserttuuridel kaasas käis ja korteriläbudel. ja peale selle veel tiit kikast ja ma ei tea keda.


veidi enne ühte jalutasime bussipeatusesse. tabloo ees seisis mingi ebamäärane kamp ja järsku ütles üks neist siukse madala jõmmihäälega "i know these girls!" vaatasin sinnapoole ja selgus, et tegemist on eile õhtul minu sünnipäeval olnud seltskonnaga. jõmmi osas lars. olid kusagil espoos mingil üritusel käinud. täitsime seitsme peale kogu bussi tagaosa ja rääkisime valju häälega lolli juttu.


ja nüüd ongi nii. et ungari-mirjamis on selgunud mingid natrsissismi tendentsid (ilmselt varem ei kujutanud yours truly talle mingit ohtu, aga nüüd saan ma larsiga hästi läbi ja seda ometi ei saa lubada, et keegi teine oleks kellegagi parem sõber kui tema). ja tüüp, kes mulle võiks meeldida, on loomulikult kodus mingis eriti tõsises suhtes (tegelikult peaks kindlad suhted vahetusüliõpilaste jaoks ebaseaduslikud olema), nii et ma ei hakka sinna üldse minemagi. ja muidu on kuidagi eriti toredaks läinud siin viimasel ajal. ilmselt põhjala kevade virgutavad mõjud.


Antonio Carlos Jobim & Elis Regina "Aguas de Marco"


h

üliagarad inimesed on mulle ikkagi kuidagi vastumeelsed, isegi kui nende agarus üldtunnustatud positiivseid tagajärgi toob. igasugune progress peaks eelistatavalt olema ikkagi sisemise tungi tagajärg, mitte mingi pealesunnitud vorm. võib muidugi ka olla, et tunnen ennast lihtsalt häirituna oma varakevadises flegmatismis. aga kui vanas ja auväärses organisatsioonis on ikkagi traditsioon (ja traditsioon on siiski kõige alus), et miskit ei tehta üleöö ja keegi ei kipu mingites tegelikes küsimustes mingit initsiatiivi näitama, siis ei tohiks inimesi ikkagi igasuguste uuendustega rünnata.


olen endale võtnud (põhjusel, mis, i'll be damned kui mulle meenub) järjekordse tüütu kohustuse korraldada homme sünnipäevapidu. ja kuigi vahet ju eriti pole ja tore on ju ikkagi inimrassiga füüsilises ning vaimses kontaktis püsida, lisab see siiski pingeid minu muidu lillelisse ellu (näen tulist vaeva, et kõik kohustused unustada). peale selle pöördus mu keha täna hommikul keskmisest rohkem minu vastu. jumal, kui selline peaks eksisteerima, ei saa mingil juhul naine olla.


Quincy Jones & Toots Thielemans "At the End Of the Day"


h

no kuulge, sõda sõjaks, ja üldiselt olen peaaegu kõigi siimu mõtetega täiesti nõus, aga see kuidas coalition üksteist ja iseennast vahetpidamata maha notib on ju ikka maailma kõige mõttetum. oleks siis, et üks kord juhtub, aga see on juba pigem erand kui reegel, kui mõni päev mõni liitlasvägede sõdur omade poolt matsu ei saa. ja eriti õnnetud on siinkohal inglased, kes rahvusena olid piisavalt intelligentsed (mitte nagu mõni teine), et seda sõda üldse mitte tahta.


täna siis: The two British soldiers who died in southern Iraq were members of a tank crew which was part of the Seventh Armoured Brigade, the Desert Rats. The British forces were firing on Iraqi positions on the outskirts of Basra when the accident happened on Monday night in pitch darkness. The turret of the Challenger tank is believed to have been blown off when it was mistakenly hit by another British tank. Colonel Chris Vernon said despite excellent training, these things happen in the fog of war and the heat of battle. (bbc)


ja kõige iroonilisem on see, et sellist asja kutsutakse "friendly fire" alla jäämiseks. et siis kui omad sind ära tapavad, siis on see sõbralik zhest.


h

tõmbasin eile öösel kopsud helsinki kesklinna õhku täis ja konstanteerisin fakti, et olen kodus. tuleb välja, et ongi ikkagi seal, kus mu müts on. tegelikult ma ikka ei mõista neid inimesi, kes ära mindud ei saa.


isa umbkaudse hinnangu järgi kaalus seljakott kakskend kilo. hetkeks kartsin küll, et kukun takistamatult tagurpidi (merelt puhuv tuul aitab ehk veel natuke kaasagi) nii kui selle selga panen, aga tegelikult polnud üldse nii hull. laevas sattusin õnnekombel istuma slaavi päritolu keskealise meesterahva kõrvale, kes alustuseks pakkus mulle ühte oma pooleliitrist hard rocki purki, minu keeldumisel selle ikka ise endale sisse keeras ja siis moosis mind veel tükk aega, et ma temaga vana tallinna pooleks teeksin. lükkasin ka selle meelitava pakkumise galantselt tagasi. muul ajal nosis pakist salaamit, nii et siuke mõnus vorstikas oli pidevalt üleval.


koju jõudes on selgunud mitmeid huvitavaid tõsiasju. kaks päeva pärast oma kuuajalise lõuna-euroopa tuuri algust langes shin ae madridis tänavakurjategijate ohvriks. tulid ja kägistasid teda natuke selja tagant päise päeva ajal, shin ae minestas ära ja kui toibus, olid nad ta kotiga uttu tõmmanud. enamik kraami oli raudteejaama kapis, aga telefon ja fotokas etc. olid ikkagi läinud. esimese reaktsioonina tahtis kohe soome tagasi sõita, siin kiirelt asjad pakkida ja lõplikult koreasse kaduda. aga see ilmselt möödus. nüüd hakkab sevilla poole minema ja on rõõmsalt põnevil.


ja nicolas on oma täishabemest täiesti loobunud. ei pidanud enam vastu ja käis täna õhtul küsimas, millal sünnipäevapidu saab. ma kahtlustasin juba enne, et ta võib karvkatte all beibifeiss olla. ja tuleb välja, et ongi. kuna ta on veel prantslane ka (mis tähendab, et tema inglise keel on paratamatult sellise siirupise aktsendiga), siis on ta nüüd igatahes liiga ilus. nii et kuigi üldiselt võisin ma siiani ühel sõrmel kokku lugeda inimesed, kes mulle habemega sümpaatsemad on kui ilma, pean ma tunnistama, et nicolas oli enne inimlikuma välimusega.


ja ühe olulise asja olen neil kiiretel hetkedel maha maganud. loodan, et mitte parandamatult.


h

mulle tundub, et ma pole kunagi niimitmete erinevate inimestega nii paljust rääkinud kui seekord. sealjuures ehk ainult puudutades asju, mis tihtipeale jutuajamised ainukordseteks muudavad. lihtsalt, järsku on lisandunud nii palju inimesi kellega rääkida. ja kui mulle juba võimalus antakse, siis loomulikult räägin ma liiga palju, räägin teadja näoga asjadest, millest ma väga tõenoliselt üldsegi piisavalt palju ei tea.


ja üldse on kuidagi naljakas, kuidas aeg vingerpussi mängib. et inimene, kes täpselt kaks aastat tagasi lahkus mu sünnipäevalt noormehega, kellesse ma armunud olin, on nüüd mu hea sõber. ja et kõige lähedasemadki inimsuhted käivad paratamatult tõusude ja mõõnadega, mis mõlemad võivad olla silmapiiri avardavad. et on olemas keegi, kes mind rohkem mõistab kui keegi teine seda kunagi teinud on ja et ta on teisel pool maakera ja juba mõnda aega on mul terav tunne, et ma ei ulatu temani. et ma võin küll iseendale selja keerata, aga ennast maha raputada ei õnnestu mul kunagi.


minu tolerants on teinud kannapöörde. ma mõistan nüüd, et inimesed võivad olla minust erinevad ja see ei pruugi minu suhtele nendega halvasti mõjuda. ja samas olen ma hakanud laskma mingitel inimestel endale mitte meeldida. kas see tähendab et ma olen minetanud ennast ümbritseva vastu oma sisseharjunud ükskõiksuse? (jajah, kohati mulle tegelikult tundub, et tolerants ongi ükskõiksus).


igatahes istun ma homme õhtul laeva peale ja sõidan tagasi soome. on olnud üsna hea, aga jooksu pealt ei pea ju süvenema. ma kipun arvama, et just süvenemine oleks asja ära rikkunud. kui kõik seisabki tegelikult paigal, siis ilmselt on just praegu hea hetk seda unustada.


h

nii. umbes poolteist tundi tagasi kukkus kell sellele kriitilisele hetkele minu elus, millest alates saan oma vanusenumbrit jällegi ühe võrra suuremana kirjutada. kui ma just inimesi petta ei taha, olen selleks lausa kohustatud. samas ei tunne endas toimunud olevat mingit metamorfoosi. ...still jenny from the block. seetõttu jätan siinkohal andmata ka uusaastalubadused.


tartust olen ka lõpuks tagasi. ülehomme jätkub teekond veel kaugemale põhja (tunnengi juba teatavat igatsust uue ja sisseharjunu järele). bussisõit tallinna suunas oli jälle, ma pean ütlema, nõrk. rahvast oli ilmselgelt liiga palju ja telekast tuli 'the mummy II: scorpion king'. pealegi oli sellel telekal, mis mulle näkku lõõskas, ka mingi viga küljes, nii et rõhk oligi pigem silmipimestaval valgusel kui, ütleme, filmi audiovisuaalsel küljel. ja aru ma ei saa, mis värk kõigi nende reisisaatjate diktsiooniga on. võib muidugi olla, et kairi oli lihtsalt harukordselt häbelik tütarlaps, aga siiski suutis ta kogu oma pika monoloogi (mis ilmselt sisaldas vihjeid võimalusele menüü alusel kohvi ja tshipsi osta jne.) niimoodi mikrofoni surada, et ikka mitte ühestki sõnast aru ei saanud. sidesõnadest ka mitte.


aga ma sain sünnipäevakingiks uku-ralf tobi 2000 aasta päeviku ja lugesin terve tee seda (iseenesest moraviuse sõnaahtam kaksikvend) ja nii see aeg lendas seal.


h