haiguslugu jätkub. õues on ka mingi anomaalia. hirmkolekülm (mingi -14C praegu), aga mitte ühtegi lumehelvest. tekitab juba aknast välja vaatamisel kummalise tunde -- täielik vaikus, kõik on justkui tardunud. ja kui sinna minna siis on veel imelikum. pole seal rohkem käinud kui jooksuga poes iga päev, aga ikkagi.


sellisele haigusele iseloomulik on, et kohatiste hoogudena hakkab iseendast kole kahju. siis kui oled maetud pabertaskurätikute alla ja pea käib ringi jne. mõtled, et oled siin maaimas nii üksi nii üksi. ja siis mõtled, et ei taha kedagi näha ega et keegi sind näeks, sest lihtsalt ei jaksa maailmale mitte mingit nägu teha. selle vastu aitab alati see (vähemalt minu puhul), kui keegi natuke oma elu üle viriseb. siis tekib vastureaktsioonina alati vastupandamatu tahtmine rääkida sellest, kuidas sinu omas ongi kõik nii nagu olema peab. kuigi vaevalt see kaugeltki tõele vastab. aga kui seda piisava veenvusega kellelegi rääkida, siis lõpuks hakkad ise ka mõtlema, et mingi osa sellest on tõsi.


eile öösel saatsin ühele inimesele e-maili kummalise palvega. ise ei saanudki aru, et see nii kummaline oli, kuni ta mu palve täitis ja samas ka märkis, et see kummaline on. olin suutnud umbes kahe aastaga midagi enda jaoks üsna olulist unustada. mis kohati, arvestades antud situatsiooni eripära, ongi tervistav asi. aga ikkagi... tol hetkel oli see mulle maailma kõige olulisem ja tagantjärele mõeldes ikka üks parimaid asju minu elus. niipalju siis mõistujutust.


ja sinna "olen kuueteistaastane" rivvi otsisin uusi pilte, millega seoses tekkis väike robert downey jr obsessioon.


disclaimer: kirjutan kõik eeleva, mis käis minu isiku kohta ja tundus vastuvõetamatu oma väikese palaviku arvele.


Robert Downey Jr "Snakes"


h

juba eileöise olemise ajal oli kurgus kuidagi imelik tunne ja tänase päeva jooksul on see aina imelikumaks läinud. ilmselt jään koledamal kombel haigeks. muidu plaanisin ikkagi õhtul korraks seal estika peol käia (ja räägitigi et oli täitsa tore olnud), aga otsustasin siiski koju jääda. käisin hoopis poes ja ostsin küüslauku ja ladusin seda peenestatult leiva peale ja sõin ära. ja siis polnud muidugi mingit oma toast välja minekut ja ilmselt isegi homme, pärast kahte regulaarset ja tõenäoliselt ka ühte lisahambapesu lahkub rahvas in corpore peatus pärast minu sisenemist trügides ja liigapaljukesi korraga ukseava sihtotstarbeliselt kasutada üritades bussist.


elu üllatas täna sellega, et leidsin oma pangakontolt ootamatult 15000 krooni. natuke aega mõtlesin selle üle, siis sain aru, et eesti riigil on selle minu soome saatmisega ikka tõsi taga. üritasin siis seda raha ruttu jooksevkontolt ära kanda, sest kuna sotsabi olen sellel poolaastal, hoolimata nii ootuspärasest õigusest kui õiguspärasest ootusest, saanud null krooni, siis ei suuda ma ühtegi sajast kroonist suuremat rahasummat ilma silmanurka kerkiva pisarata ja sügelevate näppudeta vaadata. kohene põgenemine ebaõnnestus, sest päevalimiidiks osutus 10000. nii et ikkagi pidin sellise raske pangakaardiga toidupoodi minema. esimesel võimalusel tuleb endale siiski nordeasse konto teha.


homne (ehk siis kogu selle nädala) koolijõudmine oleneb sellest, kas ma saan hommikul suud, nina ja/või silmi lahti. aga proovima peab. ja pühapäeval on rongkäik (tõrvikud ja laulud ja värvilised mütsid) ja sinna jõudmiseks teen kasvõi nemecekki.


St Germain "Soul Salsa Soul"


h

päev otsa mittemidagit. kui poleks teada, et varsti tühik täitub, siis tekiks iseenda pärast tõsisem mure. aga kuna kõike arvestades oli midagi sellist ka oodata (isegi veel suuremal skaalal tegelikult), siis ei lase ennast sellest eriti heidutada. toa peaks siiski ära koristama. tahtsin eile õhtul tegelikult normaalsel ajal magama minna, see oleks olnud juba üks suur samm inimväärse elu suunas. aga mokalaat venis kuidagi kella neljani ja siis polnud loomulikult enam miskit päästa.


mõtlen asjade peale, mille ma unustanud olen. asjad ja inimesed ja olukorrad. kohati tuleb jälle midagi kauget uduselt meelde ja paneb imestama, et kus need mälupildid vahepeal on olnud. ilmselt muutun üsna vähelugupeetavas eas lihtsalt seniilseks. praegu ei ole lühiajalise mäluga üldiselt probleeme. ja igasugune praktikas täiesti rakendamatu informatsioon jääb ka imetabase kergusega külge. omaenda elu kipub lihtsalt meelest ära minema.


Space Raiders "Beautiful Crazy"


h

nii palju olulisi (rääkimata veel suuremast hulgast ebaolulistest) asju saab ära otsustatud ja läbi räägitud, kui leidub ainult pudel kooreliksi ja paar pakki pelmeene ja sobiv pleiss. loomulikult ka rääkimisaltid ja samas ikkagi mõistuse juures inimesed. kontekst muidugi limiteerib. mõlemat pidi. et kui väljaspool teatud ringkonda ei saa seltsiasjadest rääkida, põhiliselt selletõttu, et neid ei huvita see mitte üks põrm, siis seltsiinimeste keskel kipub see olema ainus teema. see on nagu mingi paralleelne universum.


muidu üritan ikkagi kirjutada. isegi kui sülgan välja saasta. sest see on miski, mida mul on vaja teha. liiga palju mõtteid. hemingwayd minust ilmselt ei saa, aga tegelikult kirjutangi ma ju peamiselt ikka iseenda jaoks. kvaliteet on loomulikult oluline, aga mitte nii oluline et kõik muu selle puudumisel mõttetuks muutuks.


soomest sain kaks pakki pabereid. ühe lehe peale oli isegi kirjutatud mu järgmise poolaasta aadress. helsinki turismibrozhüüri sain ka. tunnen ikka kohati erksa teravusega, et äraminek on hädavajalik. mitte et ma muidu eksisteerimast lakkaks, aga elukvaliteedil ei tohi ju ometi lasta enam rohkem langeda. peab tegema asju väljaspool trajektoori voodi-kool-selts-voodi. nii vahva kui selline trajektoor ei tundugi.


nüüd peaks siiski magama suunduma. jälle läks igasugune sügavam mõte kaduma. andestage.


Manhattan Transfer "Soulfood to Go"


h

täitsa kindlasti võib mind nüüd juba ametlikult unetuks pidada. ma arvan, et sellest on nüüd möödas üle kuu kui ma viimati enne kella kolme öösel magama sain. meeliülendav sotsiaalne mandumine. h

elina suutis minuarvates eile õhtul korralikult uudiskünnise ületada, ennast haiglasse sisse tshekkides ja, et asjale veel ekstravagantsust lisada, ka pimesoole välja opereerida lastes. nüüd istub maarjamõisas voodis ja ei saa külge keerata ega midagi. ütles, et tunneb ennast petetuna, sest on igalt poolt kuulnud, et pimesoole operatsioon on väike asi, aga temal on kole vastik olla ja palavik ja koju teda ka ei lasta. polnud muidugi maailma parimaeg selliseks trikiks (nüüd jääb ballil keerutamata ja puha), aga tegelikult ei olegi selleks vist mingit head aega. käisime tal täna kaarini ja terjega külas.


laupäeval tallinnast posti pandud soome paberid pole tänaseks siia jõudnud. kui homme ka ei jõua, tekitan paanikat. või miskit.


ja eile hommikul sai üle tüki aja jälle aliast mängida. seltsis, samal ajal kui teised kõrvaltoas innukalt laulsid. ja kuigi meie marisega jäime auväärselt teiseks, oli üsna tore. alias paljastab inimestes täiesti varjatud väärtused. olgu muidu, mis ta on, aga kingitustega oskavad liviensised küll täppi panna. meenutagem või eelmise aasta miljonit punast roosi, mis vanematel vilistlastel siiani härduspisara silmanurka toovad...


Dave Matthews Band "Crush"


h

selle akadeemilisusega on ikka üks pidev tramburai. ilmselt oleks tagumine aeg endale natuke elu hankida. muidu viivad mõtete keerdkäigud täiesti olematute ja samas ka äärmiselt mõttetute asjade üle mind varsti kohtadesse, kus ma ei tahaks eriti tihti käia. (õnneks muidugi lubati täna seltsi parimale elule palju raha ja kuulsin ka kõlakat, et halvimale kingitakse lohutuseks uus ja funktsiv versioon).


ja eriti pseudo värk (ehkki, peab tunnistama, üks toredamaid asju seltsi juures) on akadeemilised perekonnad. isiklikult arvan, et minu oma ruulib. kaks komplekti noorliikmeid pole seda muidugi millekski pidanud. igatahes käisime kakaotamas täna (kuigi a-mamma, tuntud ka kui kalamaja lonkur-rätsep, on vigane) ja rääkisime igasuguseid asju. enamikus muidugi, nagu naistele kohane, täiesti valimatut klatshi. eriti arvestades, et me olime avalikus kohas ja eysi poisid istusid täiesti avalikult samba taga.


pärast peol kukkus sügisene bande emasid valima ja kõigil ümberkaudsetel oli nii hea meel ja kõik kallistasid kõiki (mis on üldse üks nõme komme minuarust -- see poolvõõraste inimestega asja eest teist taga emblemine). ja samas kerkis niimõneski peas paramatu küsimus. et miks siis teda valitakse ja mind ei valita mitte. selle kohta ei oska midagi muud arvata, et palju toredaid inimesi ja palju tobedaid valikuid (mitme täitsa mõsitliku hulgas) ja palju vedamist. ja et üsna kohe varsti pole see kõik üldsegi mitte nii oluline. sest mis see valitud saanu siis pärast selle valikuga peale peab hakkama?


aga mina sain endale hoopiski akadeemilise venna. ta on meil kaariniga kahepeale. kuidagi juhtus nii, et siim valis meid. ei tundnud ka ennast nii kõrvalejäetuna, pealegi, mine sa tea, millal need akadeemilised lähisugulased hädavajalikuks võivad osutuda.


homme ehk õnnestub ka oma akadeemilist ema näha.


Tom Jobim "Lamento"


h