ma ei tea, kas see on mingi rusikareegel, et korteri sisustamisel ei tohi mitte ükski projekt laabuda päris nii nagu nad seda loogiliselt teha võiksid (noh, et lähed ütled vastava suunitlusega ettevõttele, mida sul vaja on, nemad ütlevad, et teeme ära, sina köhid neile pappi ja mõistliku ooteaja järel ongi toode sellisena nagu sa teda ette nägid sul apartemendil olemas). ainukese äärmiselt eeskujuliku ettevõttena kiidaksin siin kohe alustuseks mööblifirmat on24.ee, kes on juba korduvalt kohale toimetanud selle, mida ma tellisin sellisena nagu ma ta tellisin siis kui nad lubasid selle kohale tuua ja pealegi veel tasuta. üldise olukorra trööstitust näitab üsna ilmekalt ehk see, et au ja kiitust tuleb jagada täiesti tavalise normaalse tegutsemise eest.

pärast kahte kuud tundub, et umbes kahe kolmandiku peale on jõudnud minu suhtlus teise internetis tegutseva mööblipoe living.ee-ga. kunagi juuni alguses tellisin neilt nurgadiivani. antud mudel, eestis toodetud, oligi konkreetselt ainus siinmaal nähtuist, mis minu vajadustele vastas (ehk siis oli päris nurgadiivan, mitte selline nagu tänapäeval suur enamus, kus üks istekoht on lihtsalt siuke, kus saab jalad üles panna; ja samas oli ka lahtikäiv). diivanit müüdi ka paaris teises netipoes, aga seal oli ta veidi kallim ja oskamata üht teisele eelistada, valisin livingu. kui mujal olid sellest variandid a (parempoolse nurgaga) ja b (vasakpoolse nurgaga), siis livingu lehel oli lihtsalt öeldud, et nurk on mõlemat pidi paigaldatav. ja kuna livingu näidisel oli nurk minu jaoks valetpidi, siis saatsin kohe pärast tellimuse vormistamist livingule ka kirja, et soovin, et nurk oleks teistpidi kui näidisel. sealt helistati tagasi, kinnitati kõik üle ja lubati asi kuu lõpuks kohale toimetada.

saabunud diivan oli ikkagi valetpidi nurgaga.

seejärel selgitasime mina ja livingu-oksana kuu aega seda, kuivõrd mõlematpidi paigaldatava nurgaga see diivan siiski on. mina väitsin, et kruvikeerajast jääb sellest siiski väheseks, oksana jällegi arvas, et ei või olla. siis me, peamiselt siiski tema, tegeles veidi aega kokkupanemise instruktsioonide otsimisega, mina olin tükk aega prantsusmaal, tema telefonikõned jäid aina harvemaks. lõpuks, kuna selgus, et kokkupanemise juhendit siiski olemas polegi, andis oksana mulle anonüümse tootja telefoninumbri ja vestluses anonüümse tallinnas asuva tootjaga selgus päris kiiresti, et nurk on tõesti mõlemat pidi paigaldatav, aga siiski nende, mitte minu poolt. täna, umbes täpselt kuus nädalat pärast diivani saabumist, viis living ta nüüd lõpuks jällegi minema. ootame järgnevaid arenguid.

hoopiski huvitav oddball-võistlus käib garderoobisüsteeme ja liuguksi pakkuvate ettevõtete vahel. pika puuga tuleb siin võitjaks siiski ettevõte nimega tank. astusin sinna ühel juuli alguse esmaspäeval sisse, rääkisime noormehega minu vajadustest ja võimalustest, panime parameetrid enamvähem paika ja ta lubas mulle järgneval päeval kavandid ja pakkumise saata. seejärel oli vaikus kuni järgneva nädala reedeni (ehk siis kümme päeva hiljem) kui hommikul kell pool üheksa äratas telefonihelin mind mu pariisi hotellitoas ja toru teises otsas olev meesterahvas rääkis, kuidas see mees, kes minuga asju ajanud oli, on nüüd puhkusel, aga kui pole veel lootusetult hilja, siis tema ise tahaks nüüd mulle ikka need kavandid saata. ütlesin, et heaküll, saatke. tema lubas seda esmaspäevaks teha. sellest on nüüd möödas kolm ja pool nädalat. rohkem pole neist kuulda olnud. mistõttu tulebki mul ilmselt otsustada, kumb on väiksema kiiksuga, marivari või structo, ja vastavalt sellele siis ühe klinediks hakata.

mistõttu mul ei olegi homme saabuva köögi kohta mingeid selliseid illusioone, et tuleb ja paigaldatakase ja siis ongi sellega korras. ei oska nagu õieti ärritudagi selle tsirkuse peale. jube tüütu on lihtsalt.

h

Blogged with the Flock Browser

pühapäeva õhtuks liikus mõte täpselt nii palju, et ma teadsin küll, et mingid riided tuleks pessu panna, aga ei suutnud otsustada, et millised või siis et üldsegi ennast tooli pealt püsti ajada. laulupidu oli olnud neli päeva peavalu, sõna otseses mõttes. mul õnnestus seda küll kuulata laivis, aga vaatama pidin telekast, umbes kümnesekundilise viivitusega. ja seal laululava all ei ole ikka üldse mingit õhuringlust, teise päeva õhtuks kaardistas härra rõõmus meile isiklikult, et millised uksed kust lahti peavad olema selleks, et natukenegi miskit kuskilt liiguks. mistõttu ka peavalu. aga üldjuhid said hallatud ja ümmardatud ja presidendid on ka endiselt elus ja terved (kuigi tarjal oli tegelt siiski vaja veidi varem lennuki peale jõuda -- kujutasin juba ette järgmise päeva ajalehepealkirju selle kohta, kuidas soome president mudilaskooride jalge all hukka sai). ja selles, ma arvan, on ikkagi oma märkimisväärne panus ka joors truulil.

viimaste päevade ajal jõudis perspektiiv muidugi nii ahtaks minna, et ainukeseks eesmärgiks elus sai oma voodi pühapäeva õhtul. mistõttu olin isegi veidi üllatunud, kui esmaspäeva hilisel ennelõunal ärgates suutsin endale lausa ette kujutada juba, et paari tunni pärast tuleb lennukile istuda ja enne seda tuleb pakkida kohver kaheks nädalaks ja kolmeks linnaks (mistõttu ka eelmise õhtu tungiv vajadus miskit ära pesta -- eelneva nelja päeva jooksul jagus vaevalt jaksu ennast küürida). ülemääraselt suurt ajavaru endale lennujaamas ei jätnud. samas reisisin siiski tõhusamalt kui minu kohver, mis mulle alles järgmisel päeval brüsselisse järele jõudis.

parlamendiga on nii, et nad võiksid oma asutava koguga nüüd lõpuks ometi ühele poole saada, sest kogu see lehmakauplemine on isegi klaasi tagant juba väsitav jälgida. pealegi on uusi liikmeid parlamendis 49% ja, olles nüüd kaks korda viibinud täpselt ühel ja samal uute liikmete infoseminaril tekib küll väike hirm meie hiilgava liidu tulevikuväljavaadete pärast -- kohalviibimisprotsent oli muidugi nii väike, et andis eeldada, et seal olid ainult saadikud, kellel ei ole sõpru (no selliseid, kes on parlamendis enne olnud ja võiksid neile lühidalt seletada, et milles asi ja kuidas saab), aga samas oli seal siiski ehmatavalt palju tüüpe, keda küll liigses vaimuhelguses süüdistada ei saa. nagu väiksed lapsed, naiivsed ja enesekesksed -- mingil inglise tüübil, kes oma viimased neli lauset tummale mikrofonile ütles, mistõttu need siis paratamatult 22te keelde tõlkimata jäid, jätkus isegi maailmanabasust arvata, et teda üritatakse niimoodi tõlke kaudu kuidagi tsenseerida (et miks tõlge just ja ainult siis jupsima hakkas, kui mina sõna võtsin?). kuigi tegemist oli minust kaks korda vanema meesterahvaga, tekkis siiski tahtmine talle hellalt kuklale patsutada ja lohutava häälega kinnitada, et tema paremäärmuslik isik ei oma siiski niipalju tähtsust, et keegi sellepärast mingit vandenõud viitsiks punuma hakata.

nüüdseks igatahes pariisis, odeoni kõrval nunnus hotellis, mille ainus miinus on ehk see, et tuba on nii väike, et kempsu ust on võimalik avada ainult 2/3 ulatuses, siis tuleb voodi vastu.

esmasp siit strasbourgi uut parlamenti asutama.

h

olen juba jõudnud järeldusele, et suvi ei ole siiski mõeldud reisimiseks. kui ilmtingimata peab reisima, siis soovitaksin selleks kevadet (mis sellisel päeval nagu täna tundub ikka üks uskumatult tore aastaaeg). või kui ilmtingimata peab suvel, siis soovitaksin mitte reisida sinna, kuhu kõik teised ka reisivad. või siis mõnda suuremat sorti linna. london oli täna igatahes tapvalt palav ja ülerahvastatud.

tundsin ennast täieliku nässina juba enne kui ma üldse linna jõudsin ja erinevatesse poodidesse sisse astumine ainult süvendas seda tunnet. selfridgesisse kuuma eest peitu minemine paistis juba pärast paari sammu taktikalise veana, sest kõige selle sädeluse ja puhvis soenguga poiste vahel olin ma ikka eriti kohatu. olin juba peaaegu suutnud sealt põgeneda (keegi polnud isegi mind ühegi parfüümiga rünnanud, mis on juba omajagu paljuütlev, arvestades, et lõhnaõlipudelitega relvastatud meeste- ja naisterahvaid oli seal minuarust peaaegu sama palju kui kliente), kui keegi tütarlaps mulle teele ette kargas ja särava naeratusega mult küsis, kas ma olen kunagi benefiti tooteid kasutanud. olin sunnitud tunnistama, et tõesti ei ole (ei hakanud ütlema, et pole sellisest ettevõttest isegi kuulnud) ja kui ta siis avaldas tungivalt soovi mind nende toodetega tutvustada, ei hakanudki ma vastu puiklema. mõtlesin ainult, et ega hullemaks ikka minna ei saa. esitluse käigus tegin endaga diili, et kui ma selle kõige lõpuks ei näe välja nagu odav hoor, siis ehk isegi ostan talt midagi. ja ei pane pahaks, et ta ilmselgelt kindlakskujunenud mudelit järgiva vestluse käigus ei suuda meeles pidada, kust ma pärit olen ja mind läbivalt heleniks kutsub. lõppkokkuvõttes oli meigikihti küll antud põrgukuumuse tarbeks vähe palju, aga lõpptulemus ei olnud kindlasti mitte hullem kui algmaterjal. mis andis lootust, et võib-olla polegi täielik ikaldus.

viimasel ajal on juba mitu korda juhtunud nii, et minu esimene reaktsioon on võimalus kasutamata jätta. loobuda kusagile minemisest või millegi tegemisest. eile õhtul, pärast äärmiselt meeldivat ja huvitavat vestlust täis õhtusööki ss great britain'i nimelise laeva peal bussiga kesklinna poole tagasi sõites jäin selle ohtliku tendentsi üle mõtlema (võimaliku keskmisest suurema mõtlikkuse tagamaid võib ilmselt otsida sellest pudelist valgest veinist, mis mõlemal pool mind istuvate härrasmeeste abiga minu klaasist läbi käis). sest tõesti, palju lihtsam oleks ju olnud istuda pärast eilse tööpäeva ootamatult varajast lõppu kohe londoni rongi peale ja tulla hotelli, kus mind ootas tuba, mida enam tühistada ei saanud. kõvasti lihtsam kui jääda bristolisse, teha linnas tuur turistibussiga ja käia kohalikus linnagaleriis bristoli oma ülekäte läinud poja banksy näitust vaatamas ja minna ametlikule õhtusöögile ja seetõttu tukastada kolleegi hotellitoa diivanil ja hommikul vara ennast rongile vedada. ja nii hea, et ma seekord siiski jälle iseendast suutsin üle olla.

aga see, et ma selliste asjade puhul üldse mõtlemagi jään, on ilmselgelt selle talve tervisesaaga tagajärg. ja mul on kahtlane tunne, et neid tagajärgi hakkab veel lähiajal ilmnema.

h

juba paljas mõte selle nädala tööteekonnast hakkas mind kurnama juba enne kui ma selle tööotsa eelmisel nädalal üldse vastu võtsin. eile öösel kohutas hommikul aset leidev mind veelgi rohkem. praegu, kopenhagenisse jõudnuna on tunne juba enamvähem okei. sest inglismaa mulle ju tegelikult meeldib ja bristol pidi ka kuuldavasti kena paik olema ja pärast töökohustuste täitmist on soolas üks shopingupäev londonis ja jaanipäevaotsingud oleksid nagunii praktiliselt sama suurt siiberdamist tähendanud. küsige mult muidugi õhtul, mis ma asjast arvan. kui ma olen läbinud ka cph-london heathrow-paddington station-bristol teelõigud. võimalik, et ma vastuseks lihtsalt mõmisen kurjalt.

hea algus sellele kõigele oleks muidugi nüüd mitte lennukist maha jääda. sestap pillid kotti ja värava D101 otsingutele.

h

ostsin endale täiesti kogemata praegu ilmselt maailma rôvedaima joogi. istub siin mônitava ilmega nüüd minu kôrval nôukogu maja tôlkide toa arvutilaual. tundub nii räige, et ma pole julgenud seda isegi lahti teha -- cocacola light lemon. vajutasin automaadil katastrofaalselt valet nuppu, noh. kusjuures sinna läksid ka minu viimased sendid, nii et kui siit diivani vahelt just 60t senti ei leia, siis on see rong lôplikult läinud...

saatuslik viga on muidugi môneti pôhjendatav sellega, et lightlemoni tasemel töönädal on just lôppenud. nagu arvata oligi, saabus kustumine iga ôhtuga aina varem. eile näiteks olin juba enne ühteteist üsna küpsis, a sellel vôis muidugi miskit pistmist olla ka sellega, et kui me juhtisime elina tänava nurgapealses udupeenes suhsigrillikohas meid teenindanud noormehe tähelepanu asjaolule, et ta on unustanud meie arvesse kirja panna meie söögid, kallas ta meile tänutäheks veel kolmandagi klaasi veini.

sellemôttes jäin eile muidugi stiilipuhtaks, et kôigepealt dinner asutuses, kus kenad vanemad meesterahvad hellalt teineteisele otsa vaatasid ja siis eurovisioon, hollandi keeles. lôpp on hägune, tooni annab mööduvate tulede blur taksoaknast, place sablon to place dailly...

h

ametiaeg tiksub vaikselt lôpule. täna läks terve hunnik plenaarikônesid selle nahka, et saadikud kukkusid ülevoolavalt kôike ja kôiki püha ürituse nimel mööda saadetud 5/10/25 aasta eest tänama. oma osa sai ka volinik tajani, kes juhtumisi kohal oli ja ônnelikul kombel ka endine parlamentäär on. ideoloogilised erinevused hägustusid ja isiklikud ebasümpaatiad olid kui meelest pühitud.

viimase hetke puhul on kohale saabunud ka muljetavaldavad rahvamassid, galeriis on peael tavaliste koolilaste ja pensionäride olnud märgata ka näiteks neljakümnepealist punavalgetes klounikostüümides seltskonda. üleeile tööle tormates sattusin väikse maja pikal keerdtrepil lausa misterbiinilikku situatsiooni, sest treppi mööda pürgis üles märkimisväärne hulk rohkem vôi vähem seitsmekümne künnise ületanuid. esialgu olid nad hôivanud ainult käsipuust paremale jääva trepipoole, aga ilmselt oli ka meeskonnasisene tempo arendamise vôimekus kôikuv, sest krapsakamad hakkasid vups ja vups käsipuu alt läbi pugema, valides ehk ainult poole aeglasema minu poolt soovitud liikumiskiirusest. leidsin siiski oma sisemise zeni ja ei jäänud isegi tööle hiljaks ega miskit.

olgem ausad, endal on ka vähe kummaline, et järgmine kord siia tulles on kôik hoopis teistmoodi... demokraatia on rutiini vaenlane.

h

eilne päev vilniuses oli küll selge näide sellest, kuidas ajavõit tegelt ilgeks ajatapmiseks kujuneb. kohaliku peatänava mambopizzas biifsteigitükki kahvli otsas keerutades ütles meelis selle kohta mõtlikult, et tundub nagu oleks me vilniusesse lõunat sööma lennanud.

ma ei olnud vilniuse lennujaama enne väljast näinud (suvel odessasse minnes nägin seest ära) -- näeb välja nagu keskmise suurusega kohalik raudteejaam. sambad ja värgid. vajusime sealt välja kell pool üheksa, seimis pidime olema kell 12, mistõttu tundus kohane aja tapmiseks mitte taksot võtta, vaid ise kohale seigelda. ootasime parasjagu bussi, kui saabus meesterahvas, kes küsis ega me juhuslikult "vilnius taizéga" seotud ei ole. ja kui selgus, et siiski mitte, teatas ta, et kui me kesklinna minemas oleme, siis võib ta meid siiski ära visata, sest on sinna teel nagunii. teepeal üritas meelis talt küsida, et kuidas siis majandussurutis siinkandis ja nii, aga selgus, et tüüp elab tegelt hoopiski soomes. igatahes olime kell 9 seimis ja üritasime sinna sisse murda.

kui see meil kolmandal katsel lõpuks õnnestus, suunati meid parlamendi sööklasse (no ilmselt siiski ei olnud esindussöökla, aga suht vanakoolivärk siiski), kus me järgmised paar tundi raamatut lugedes aega tapsime.

seejärel tuli kaks tundi tööd, herr pöttering selgitas kohale kogunenud rahvale, peamiselt nooremapoolsele seltskonnale, miks ja kuidas (tehes seda sealjuures päris asjalikult. eesti noored küsisid hiilgavas inglise keeles teravaid küsimusi (ilmselgelt tulevased märkimisväärselt kõrge enesehinnanguga maailmaparandajad), paneelis eestit esindanud noor naisajakirjanik seeeest mõrvas inglise keelt pikalt ja põhjalikult. mitte küll nii palju kui viimase küsimuse esitanud leedu noormees, kes suutis ritta panna sellised sõnad sellises järjekorras, et tõlkida polnud mitte midagi.

misjärel oli kell 2 ja hansgerd pidi ummisjalu lennukile tormama. meie lennukini oli aega kuus tundi. pikk ja põhjalik lõuna, paar sammu tänaval (tolmune ja palav oli, pealegi olid hommikul poolekuuest üleval olemine ja täis kõht tekitanud märkimisväärse uneka), seejärel pooleviieajal taksosse ja lootusrikkalt lennujaama.

kui suvel kujutas vilniuse lennujaam ette, et temast võiks saada riia-sarnane transiidipunkt, siis nüüdseks, kui flylal on viiuli varna riputanud ja muidu ka olukord nukker, on tegemist veel ikka kordades uimasema kohaga kui LMTL. meelis ühendas laundžis arvuti seina, mina veel lugesin natuke ja siis keerasin ennast järgmiseks pooleteiseks tunniks magama.

pühapäeval alustatud raamatu sain tagasilennul läbi. vot niivõrd tõhus tööpäev.