olen juba jõudnud järeldusele, et suvi ei ole siiski mõeldud reisimiseks. kui ilmtingimata peab reisima, siis soovitaksin selleks kevadet (mis sellisel päeval nagu täna tundub ikka üks uskumatult tore aastaaeg). või kui ilmtingimata peab suvel, siis soovitaksin mitte reisida sinna, kuhu kõik teised ka reisivad. või siis mõnda suuremat sorti linna. london oli täna igatahes tapvalt palav ja ülerahvastatud.

tundsin ennast täieliku nässina juba enne kui ma üldse linna jõudsin ja erinevatesse poodidesse sisse astumine ainult süvendas seda tunnet. selfridgesisse kuuma eest peitu minemine paistis juba pärast paari sammu taktikalise veana, sest kõige selle sädeluse ja puhvis soenguga poiste vahel olin ma ikka eriti kohatu. olin juba peaaegu suutnud sealt põgeneda (keegi polnud isegi mind ühegi parfüümiga rünnanud, mis on juba omajagu paljuütlev, arvestades, et lõhnaõlipudelitega relvastatud meeste- ja naisterahvaid oli seal minuarust peaaegu sama palju kui kliente), kui keegi tütarlaps mulle teele ette kargas ja särava naeratusega mult küsis, kas ma olen kunagi benefiti tooteid kasutanud. olin sunnitud tunnistama, et tõesti ei ole (ei hakanud ütlema, et pole sellisest ettevõttest isegi kuulnud) ja kui ta siis avaldas tungivalt soovi mind nende toodetega tutvustada, ei hakanudki ma vastu puiklema. mõtlesin ainult, et ega hullemaks ikka minna ei saa. esitluse käigus tegin endaga diili, et kui ma selle kõige lõpuks ei näe välja nagu odav hoor, siis ehk isegi ostan talt midagi. ja ei pane pahaks, et ta ilmselgelt kindlakskujunenud mudelit järgiva vestluse käigus ei suuda meeles pidada, kust ma pärit olen ja mind läbivalt heleniks kutsub. lõppkokkuvõttes oli meigikihti küll antud põrgukuumuse tarbeks vähe palju, aga lõpptulemus ei olnud kindlasti mitte hullem kui algmaterjal. mis andis lootust, et võib-olla polegi täielik ikaldus.

viimasel ajal on juba mitu korda juhtunud nii, et minu esimene reaktsioon on võimalus kasutamata jätta. loobuda kusagile minemisest või millegi tegemisest. eile õhtul, pärast äärmiselt meeldivat ja huvitavat vestlust täis õhtusööki ss great britain'i nimelise laeva peal bussiga kesklinna poole tagasi sõites jäin selle ohtliku tendentsi üle mõtlema (võimaliku keskmisest suurema mõtlikkuse tagamaid võib ilmselt otsida sellest pudelist valgest veinist, mis mõlemal pool mind istuvate härrasmeeste abiga minu klaasist läbi käis). sest tõesti, palju lihtsam oleks ju olnud istuda pärast eilse tööpäeva ootamatult varajast lõppu kohe londoni rongi peale ja tulla hotelli, kus mind ootas tuba, mida enam tühistada ei saanud. kõvasti lihtsam kui jääda bristolisse, teha linnas tuur turistibussiga ja käia kohalikus linnagaleriis bristoli oma ülekäte läinud poja banksy näitust vaatamas ja minna ametlikule õhtusöögile ja seetõttu tukastada kolleegi hotellitoa diivanil ja hommikul vara ennast rongile vedada. ja nii hea, et ma seekord siiski jälle iseendast suutsin üle olla.

aga see, et ma selliste asjade puhul üldse mõtlemagi jään, on ilmselgelt selle talve tervisesaaga tagajärg. ja mul on kahtlane tunne, et neid tagajärgi hakkab veel lähiajal ilmnema.

h

juba paljas mõte selle nädala tööteekonnast hakkas mind kurnama juba enne kui ma selle tööotsa eelmisel nädalal üldse vastu võtsin. eile öösel kohutas hommikul aset leidev mind veelgi rohkem. praegu, kopenhagenisse jõudnuna on tunne juba enamvähem okei. sest inglismaa mulle ju tegelikult meeldib ja bristol pidi ka kuuldavasti kena paik olema ja pärast töökohustuste täitmist on soolas üks shopingupäev londonis ja jaanipäevaotsingud oleksid nagunii praktiliselt sama suurt siiberdamist tähendanud. küsige mult muidugi õhtul, mis ma asjast arvan. kui ma olen läbinud ka cph-london heathrow-paddington station-bristol teelõigud. võimalik, et ma vastuseks lihtsalt mõmisen kurjalt.

hea algus sellele kõigele oleks muidugi nüüd mitte lennukist maha jääda. sestap pillid kotti ja värava D101 otsingutele.

h

ostsin endale täiesti kogemata praegu ilmselt maailma rôvedaima joogi. istub siin mônitava ilmega nüüd minu kôrval nôukogu maja tôlkide toa arvutilaual. tundub nii räige, et ma pole julgenud seda isegi lahti teha -- cocacola light lemon. vajutasin automaadil katastrofaalselt valet nuppu, noh. kusjuures sinna läksid ka minu viimased sendid, nii et kui siit diivani vahelt just 60t senti ei leia, siis on see rong lôplikult läinud...

saatuslik viga on muidugi môneti pôhjendatav sellega, et lightlemoni tasemel töönädal on just lôppenud. nagu arvata oligi, saabus kustumine iga ôhtuga aina varem. eile näiteks olin juba enne ühteteist üsna küpsis, a sellel vôis muidugi miskit pistmist olla ka sellega, et kui me juhtisime elina tänava nurgapealses udupeenes suhsigrillikohas meid teenindanud noormehe tähelepanu asjaolule, et ta on unustanud meie arvesse kirja panna meie söögid, kallas ta meile tänutäheks veel kolmandagi klaasi veini.

sellemôttes jäin eile muidugi stiilipuhtaks, et kôigepealt dinner asutuses, kus kenad vanemad meesterahvad hellalt teineteisele otsa vaatasid ja siis eurovisioon, hollandi keeles. lôpp on hägune, tooni annab mööduvate tulede blur taksoaknast, place sablon to place dailly...

h

ametiaeg tiksub vaikselt lôpule. täna läks terve hunnik plenaarikônesid selle nahka, et saadikud kukkusid ülevoolavalt kôike ja kôiki püha ürituse nimel mööda saadetud 5/10/25 aasta eest tänama. oma osa sai ka volinik tajani, kes juhtumisi kohal oli ja ônnelikul kombel ka endine parlamentäär on. ideoloogilised erinevused hägustusid ja isiklikud ebasümpaatiad olid kui meelest pühitud.

viimase hetke puhul on kohale saabunud ka muljetavaldavad rahvamassid, galeriis on peael tavaliste koolilaste ja pensionäride olnud märgata ka näiteks neljakümnepealist punavalgetes klounikostüümides seltskonda. üleeile tööle tormates sattusin väikse maja pikal keerdtrepil lausa misterbiinilikku situatsiooni, sest treppi mööda pürgis üles märkimisväärne hulk rohkem vôi vähem seitsmekümne künnise ületanuid. esialgu olid nad hôivanud ainult käsipuust paremale jääva trepipoole, aga ilmselt oli ka meeskonnasisene tempo arendamise vôimekus kôikuv, sest krapsakamad hakkasid vups ja vups käsipuu alt läbi pugema, valides ehk ainult poole aeglasema minu poolt soovitud liikumiskiirusest. leidsin siiski oma sisemise zeni ja ei jäänud isegi tööle hiljaks ega miskit.

olgem ausad, endal on ka vähe kummaline, et järgmine kord siia tulles on kôik hoopis teistmoodi... demokraatia on rutiini vaenlane.

h

eilne päev vilniuses oli küll selge näide sellest, kuidas ajavõit tegelt ilgeks ajatapmiseks kujuneb. kohaliku peatänava mambopizzas biifsteigitükki kahvli otsas keerutades ütles meelis selle kohta mõtlikult, et tundub nagu oleks me vilniusesse lõunat sööma lennanud.

ma ei olnud vilniuse lennujaama enne väljast näinud (suvel odessasse minnes nägin seest ära) -- näeb välja nagu keskmise suurusega kohalik raudteejaam. sambad ja värgid. vajusime sealt välja kell pool üheksa, seimis pidime olema kell 12, mistõttu tundus kohane aja tapmiseks mitte taksot võtta, vaid ise kohale seigelda. ootasime parasjagu bussi, kui saabus meesterahvas, kes küsis ega me juhuslikult "vilnius taizéga" seotud ei ole. ja kui selgus, et siiski mitte, teatas ta, et kui me kesklinna minemas oleme, siis võib ta meid siiski ära visata, sest on sinna teel nagunii. teepeal üritas meelis talt küsida, et kuidas siis majandussurutis siinkandis ja nii, aga selgus, et tüüp elab tegelt hoopiski soomes. igatahes olime kell 9 seimis ja üritasime sinna sisse murda.

kui see meil kolmandal katsel lõpuks õnnestus, suunati meid parlamendi sööklasse (no ilmselt siiski ei olnud esindussöökla, aga suht vanakoolivärk siiski), kus me järgmised paar tundi raamatut lugedes aega tapsime.

seejärel tuli kaks tundi tööd, herr pöttering selgitas kohale kogunenud rahvale, peamiselt nooremapoolsele seltskonnale, miks ja kuidas (tehes seda sealjuures päris asjalikult. eesti noored küsisid hiilgavas inglise keeles teravaid küsimusi (ilmselgelt tulevased märkimisväärselt kõrge enesehinnanguga maailmaparandajad), paneelis eestit esindanud noor naisajakirjanik seeeest mõrvas inglise keelt pikalt ja põhjalikult. mitte küll nii palju kui viimase küsimuse esitanud leedu noormees, kes suutis ritta panna sellised sõnad sellises järjekorras, et tõlkida polnud mitte midagi.

misjärel oli kell 2 ja hansgerd pidi ummisjalu lennukile tormama. meie lennukini oli aega kuus tundi. pikk ja põhjalik lõuna, paar sammu tänaval (tolmune ja palav oli, pealegi olid hommikul poolekuuest üleval olemine ja täis kõht tekitanud märkimisväärse uneka), seejärel pooleviieajal taksosse ja lootusrikkalt lennujaama.

kui suvel kujutas vilniuse lennujaam ette, et temast võiks saada riia-sarnane transiidipunkt, siis nüüdseks, kui flylal on viiuli varna riputanud ja muidu ka olukord nukker, on tegemist veel ikka kordades uimasema kohaga kui LMTL. meelis ühendas laundžis arvuti seina, mina veel lugesin natuke ja siis keerasin ennast järgmiseks pooleteiseks tunniks magama.

pühapäeval alustatud raamatu sain tagasilennul läbi. vot niivõrd tõhus tööpäev.

otsustasin kunagi sügisepoole, kui oli juba ilmselge, et surutis, mis mind tõesti absoluutselt ei mõjuta, avaldab siiski teatavat survet kinnisvarasektorile, et kevadel ostan korteri. siis vahepeal tuli kaks nädalat intensiivi, vesi kopsus jne., mis kõik aitaski märkamatult aega kevadesse veeretada. ja noh, siin me nüüd siis oleme.

eks ma ju teoreetiliselt teadsin, et see korteriotsimine on üks sitt ja perse. niimõnigi tuttav inimene on ju ometigi selle sammu ette võtnud (tsiteerides klassikuid (etteheitval toonil): "meievanused inimesed ei peaks elama kodus ja peaksid olema vaesed!")ja seda hala on olnud lausa väsitav kuulata. sest ühestküljest on see mööda maju käimine muidugi tüütu. aga teisest, palju hullemast küljest on paratamatu, et ükshetk, võimalik lausa, et juba paar päeva pärast operatsiooni algust, on kõik nähtud korterid peas virrvarriks muutunud ja tegelikult on meeles ainult need, mille sa kohe uksest sisse astudes välistasid.

seejärel hakkavad aju painama igasugused praktilised kaalutlused, mis kipuvad unistuste elamise hankimisele dämperit panema. näiteks oli tartu maanteel pakkumisel ilgelt suur kahetoaline koos täiesti viisaka sisustusega. vannitoa taga oli olemas panipaik, vannitoas endas suur mullivann, põrandal ilus tammeparkett, köögis korralik mööbel ja mingis mõttetus varjulises nurgas isegi rõdu. raha küsiti selle kõige eest naeruväärselt vähe. jube raske oli endale põhjendada, miks ma ei peaks sinna elama asuma lihtsalt sellepärast, et fiilingut absoluutselt ei teki. ülevaatusprotsessi minuga vapralt kaasa teinud ja täiesti ennastsalgavalt avatud meelt üles näidanud lapsevanemale oli seda veelgi raskem õigustada. oleks sellist temapoolset kannatlikkust tahtnud tasustada vähemalt ratsionaalse otsustusprotsessiga.

olles nädala ajaga külastanud umbes kahtekümmet korterit (uutes majades ikka mitut korraga), otsustasin ma, et kahjuks ei saa enam rohkem ühtegi näha, sest iga uue lisandumisega läks otsustamine ainult keerulisemaks. nähtutest jäi sõelale põhimõtselt kaks. kuna millegipärast on tunne, nagu hakkaks abielluma (noh, et eluksajaks ja kui nüüd valesti otsustan, on kõik rikutud), siis on lõpliku valiku tegemine mind ikka päevade ja nädalate kaupa rõhunud (ühestküljest muidugi hea, et kriisiaeg -- vähemalt ei osteta väärt kraami nina alt ära kuni mina naiselikku otsustusprotsessi läbin; teisestküljest lihtsustaks seda otsustusprotsessi tunduvalt, kui keegi teine minu valikuvõimalusi vähendaks ja näiteks ühe kandidaatkorteri hakkama paneks). korduvalt olen tuvastanud ennast keset vestlust, kontserti või töösituatsiooni välja speissimas, sest on meenunud mõni pluss- või miinusargument.

ühestküljest asub üks korteritest mereäärses kohas, majas on olemas lift (mis, arvestades, kuidas mulle meeldib pungil täis kohvritega ringi siiberdada, oleks suureks abiks) ja korteril on kümneruutmeetrine läände vaatav rõdu. samas asub korter naabruskonnas, mis alari väitel näeb välja nagu saksa pensionäride kommuun (mina ise ei oskagi seda antud kommuunile nagu väga pahaks panna; minu ema, sealjuures, on alariga täiesti nõus ja tema arvates on tegemist plussiga) ja kus ma kedagi ei tunne. teine korter on jällegi ilus maja sotsiaalselt hästivarustatud ja kauni keskkonnaga kandis. korteri ilmselge pluss on tema tubade planeering, samas puudub tal rõdu ja korralikumat sorti storage space. kõik muu on muidugi ületatav, aga see rõdu asi kripeldab küll... ratsionaalselt annan ma muidugi endale aru, et meie kliimavöötmes ja minu eluviisi juures ei leiaks see rõdu võib-olla niivõrd tihedat kasutust. samas, võimalus võiks ju ikka olla...

hinnaläbirääkimised on tänapäeva turusituatsioonis muidugi suhteliselt ühepoolne lõbu. kirjutasin ühe korteri omanikule, et mulle meeldiks kolmsada tuhhi korteri hinnast alla saada. ta vastas, et okei.

h

nädal strasbourgis on näidanud, et ega vorm tegelikult täielikult taastunud ei ole. eile näiteks olin kell kümme juba täiesti valmis kõrvad pea alla panema ja õhtusöögi kõrvale joodud kohalik riesling ei tekitanud mitte tahtmist kusagil veel klaasikest võtta, vaid pigem olin huvitatud oma silmalaugude siseküljele pikema pilgu heitmisest.

samas võib teatav kurnatus tuleneda ka sellest, et seoses lähenevate valimistega on lugupeetud rahvaesindajaid tabanud teatav rahutus. või noh, ütleme, marutõbisus. sest nüüd kui nende ja saatusliku päeva vahele on jäänud ainult üks sessiooninädal, on neile järsku meenunud veel päris mitu asja, millest nad on meile kõigile ammu rääkida tahtnud. ja no neid on siin ju ikka terve... suur hulk. mäletan ühte paari aasta tagust tööpäeva, kus hääletuste selgituste ajal, umbes kell veerand kolm (kui ma hea meelega juba vähemalt pool tundi lõunasööki nautinud oleksin) ütles itaalia pensionäride partei esindaja: "aitäh, härra president, et mulle neljandat korda sõna andsite," ja minul tekkis vastupandamatu soov ennastunustavalt vastu tõlkekabiini pleksiklaasi viskuda. no eile sai hääletuste selgituste ajal neli korda sõna (ja hääletuste selgituste ajal sõna saada on üks odav trikk tegelt -- kui muidu on veel oht, et keegi sind kuulab, siis selgitada, miks sa ühe või teise asja poolt või vastu hääletasid, samal ajal kui kogu ülejäänud mass juba rõõmsalt söökla või, viimasel sessioonipäeval, rongi/lennuki peale trügeleb, on küll põhimõtteliselt lihtsalt linnukese kirja saamine) niimõnigi asjast huvitatu. hommikune istung lõppes kell 14.55, õhtune algas kell 15.00, minu õhtupoolsele tööle lisati kolmveerand tundi, mis tähendas veidi üle kolme tunni marulises tempos seletamist ja lõppkokkuvõttes kähedat kurku.

samas, tänase hääletuste selgituse ajal suutis härra kamall mind rõõmustada, tsiteerides tuntud muusikapala: "war! uuggghhh! what is it good for? absolutely nothing!". õnneks mina ei pidanud toohetk seda eestindama.

aga kolmapäeval suundusin umbes kell kolmveerand kaksteist õhtul taksojärjekorras kohta sisse võtma kui märkasin suures tühjas fuajees neoonroosa deressipluusi ja liibuvate lühkaritega tumedapäist prouat. lähemale jõudes selgus, et tegemist on minu lemmikekspeaministri anneli jäättenmäega. mind märgates naeratas ta mulle talle iseloomulikul pingestatud moel, võttis kaenla alt mustad kepid ja kadus sauvakävelein öhe.

h