otsustasin kunagi sügisepoole, kui oli juba ilmselge, et surutis, mis mind tõesti absoluutselt ei mõjuta, avaldab siiski teatavat survet kinnisvarasektorile, et kevadel ostan korteri. siis vahepeal tuli kaks nädalat intensiivi, vesi kopsus jne., mis kõik aitaski märkamatult aega kevadesse veeretada. ja noh, siin me nüüd siis oleme.

eks ma ju teoreetiliselt teadsin, et see korteriotsimine on üks sitt ja perse. niimõnigi tuttav inimene on ju ometigi selle sammu ette võtnud (tsiteerides klassikuid (etteheitval toonil): "meievanused inimesed ei peaks elama kodus ja peaksid olema vaesed!")ja seda hala on olnud lausa väsitav kuulata. sest ühestküljest on see mööda maju käimine muidugi tüütu. aga teisest, palju hullemast küljest on paratamatu, et ükshetk, võimalik lausa, et juba paar päeva pärast operatsiooni algust, on kõik nähtud korterid peas virrvarriks muutunud ja tegelikult on meeles ainult need, mille sa kohe uksest sisse astudes välistasid.

seejärel hakkavad aju painama igasugused praktilised kaalutlused, mis kipuvad unistuste elamise hankimisele dämperit panema. näiteks oli tartu maanteel pakkumisel ilgelt suur kahetoaline koos täiesti viisaka sisustusega. vannitoa taga oli olemas panipaik, vannitoas endas suur mullivann, põrandal ilus tammeparkett, köögis korralik mööbel ja mingis mõttetus varjulises nurgas isegi rõdu. raha küsiti selle kõige eest naeruväärselt vähe. jube raske oli endale põhjendada, miks ma ei peaks sinna elama asuma lihtsalt sellepärast, et fiilingut absoluutselt ei teki. ülevaatusprotsessi minuga vapralt kaasa teinud ja täiesti ennastsalgavalt avatud meelt üles näidanud lapsevanemale oli seda veelgi raskem õigustada. oleks sellist temapoolset kannatlikkust tahtnud tasustada vähemalt ratsionaalse otsustusprotsessiga.

olles nädala ajaga külastanud umbes kahtekümmet korterit (uutes majades ikka mitut korraga), otsustasin ma, et kahjuks ei saa enam rohkem ühtegi näha, sest iga uue lisandumisega läks otsustamine ainult keerulisemaks. nähtutest jäi sõelale põhimõtselt kaks. kuna millegipärast on tunne, nagu hakkaks abielluma (noh, et eluksajaks ja kui nüüd valesti otsustan, on kõik rikutud), siis on lõpliku valiku tegemine mind ikka päevade ja nädalate kaupa rõhunud (ühestküljest muidugi hea, et kriisiaeg -- vähemalt ei osteta väärt kraami nina alt ära kuni mina naiselikku otsustusprotsessi läbin; teisestküljest lihtsustaks seda otsustusprotsessi tunduvalt, kui keegi teine minu valikuvõimalusi vähendaks ja näiteks ühe kandidaatkorteri hakkama paneks). korduvalt olen tuvastanud ennast keset vestlust, kontserti või töösituatsiooni välja speissimas, sest on meenunud mõni pluss- või miinusargument.

ühestküljest asub üks korteritest mereäärses kohas, majas on olemas lift (mis, arvestades, kuidas mulle meeldib pungil täis kohvritega ringi siiberdada, oleks suureks abiks) ja korteril on kümneruutmeetrine läände vaatav rõdu. samas asub korter naabruskonnas, mis alari väitel näeb välja nagu saksa pensionäride kommuun (mina ise ei oskagi seda antud kommuunile nagu väga pahaks panna; minu ema, sealjuures, on alariga täiesti nõus ja tema arvates on tegemist plussiga) ja kus ma kedagi ei tunne. teine korter on jällegi ilus maja sotsiaalselt hästivarustatud ja kauni keskkonnaga kandis. korteri ilmselge pluss on tema tubade planeering, samas puudub tal rõdu ja korralikumat sorti storage space. kõik muu on muidugi ületatav, aga see rõdu asi kripeldab küll... ratsionaalselt annan ma muidugi endale aru, et meie kliimavöötmes ja minu eluviisi juures ei leiaks see rõdu võib-olla niivõrd tihedat kasutust. samas, võimalus võiks ju ikka olla...

hinnaläbirääkimised on tänapäeva turusituatsioonis muidugi suhteliselt ühepoolne lõbu. kirjutasin ühe korteri omanikule, et mulle meeldiks kolmsada tuhhi korteri hinnast alla saada. ta vastas, et okei.

h

nädal strasbourgis on näidanud, et ega vorm tegelikult täielikult taastunud ei ole. eile näiteks olin kell kümme juba täiesti valmis kõrvad pea alla panema ja õhtusöögi kõrvale joodud kohalik riesling ei tekitanud mitte tahtmist kusagil veel klaasikest võtta, vaid pigem olin huvitatud oma silmalaugude siseküljele pikema pilgu heitmisest.

samas võib teatav kurnatus tuleneda ka sellest, et seoses lähenevate valimistega on lugupeetud rahvaesindajaid tabanud teatav rahutus. või noh, ütleme, marutõbisus. sest nüüd kui nende ja saatusliku päeva vahele on jäänud ainult üks sessiooninädal, on neile järsku meenunud veel päris mitu asja, millest nad on meile kõigile ammu rääkida tahtnud. ja no neid on siin ju ikka terve... suur hulk. mäletan ühte paari aasta tagust tööpäeva, kus hääletuste selgituste ajal, umbes kell veerand kolm (kui ma hea meelega juba vähemalt pool tundi lõunasööki nautinud oleksin) ütles itaalia pensionäride partei esindaja: "aitäh, härra president, et mulle neljandat korda sõna andsite," ja minul tekkis vastupandamatu soov ennastunustavalt vastu tõlkekabiini pleksiklaasi viskuda. no eile sai hääletuste selgituste ajal neli korda sõna (ja hääletuste selgituste ajal sõna saada on üks odav trikk tegelt -- kui muidu on veel oht, et keegi sind kuulab, siis selgitada, miks sa ühe või teise asja poolt või vastu hääletasid, samal ajal kui kogu ülejäänud mass juba rõõmsalt söökla või, viimasel sessioonipäeval, rongi/lennuki peale trügeleb, on küll põhimõtteliselt lihtsalt linnukese kirja saamine) niimõnigi asjast huvitatu. hommikune istung lõppes kell 14.55, õhtune algas kell 15.00, minu õhtupoolsele tööle lisati kolmveerand tundi, mis tähendas veidi üle kolme tunni marulises tempos seletamist ja lõppkokkuvõttes kähedat kurku.

samas, tänase hääletuste selgituse ajal suutis härra kamall mind rõõmustada, tsiteerides tuntud muusikapala: "war! uuggghhh! what is it good for? absolutely nothing!". õnneks mina ei pidanud toohetk seda eestindama.

aga kolmapäeval suundusin umbes kell kolmveerand kaksteist õhtul taksojärjekorras kohta sisse võtma kui märkasin suures tühjas fuajees neoonroosa deressipluusi ja liibuvate lühkaritega tumedapäist prouat. lähemale jõudes selgus, et tegemist on minu lemmikekspeaministri anneli jäättenmäega. mind märgates naeratas ta mulle talle iseloomulikul pingestatud moel, võttis kaenla alt mustad kepid ja kadus sauvakävelein öhe.

h

see on muidugi huvitav, kui palju on inimestel pimesoolelugusid rääkida. minu lemmiklood on muidugi need "lõhkes, aga sain nädalaga koju" lood. eriti vaimustatud olin ma nendest lugudest siis kui mind parasjagu neljandat nädalat nõeltega torgiti. mõned lood on sellised, kus, ütleme, puudub kulminatsioon. et kuna olukord ei tundu nii pakiline, siis saadetakse erakorralisest meditsiinist koju tagasi lubadusega asja käsitlemist jätkata kui olukord ei muutu. ja siis läheb valu üle ja siin me nüüd oleme mõned aastad hiljem. need lood, kus inimesed sellises olukorras siiski keelduvad koju minemast ja hiljem selgub, et õigesti tegid, on muidugi põnevamad.

käisin täna esimest korda liikumisravis (mis on üks omaette kummaline võimlustund). kui ma parasjagu mingi palli kohal jalgu vibutasin, tuli meil venelannast juhendajaga jällegi minu konditsioonist juttu. tema siis sellepeale rääkis, kuidas tema 85-aastane vanaema oli juba mitu aega kõhtu valutanud ja siis lõpuks ise kiirabisse pöördunud, kust nad tahtsid teda koju saata. vanaema oli kanna maha pand ja teatand, et kuskile ta ei lähe. sellepeale oli asja lähemalt uuritud. ja veidi hiljem olidki vanaema ja tema põletikulise pimesoole teed lahku läinud. 85-aastane -- keegi ei ole selle jama eest kaitstud.

aga olen juba kaks inimest viimase nädala jooksul päkkadel õõtsuma pannud. teine neist oli täna seesama juhendaja, kes ka mõneti pimesooleparanoiku nüüd. kuna see kõhuvalu võib pimesoole puhul kusiganes olla (minu näiteks kuni täiesti viimase hetkeni veidi maost allpool), siis on tõesti jube raske aru saada, et millal häirekella löömine vajalikuks võiks osutuda. aga üks nipp, mida arstiinfoliin tutvustas on, et tuleb tõusta varvastele ja siis kandadele tagasi langeda. ja kui see alakõhus valu teeb, siis võib pimesool põletikus olla küll. minul oli juba päev otsa valus astuda olnud selleks ajaks, nii et kohe pärast selle soovituse kuulmist panin ma riided selga ja istusin autosse.

õnneks mul ei ole nii palju lugejaid, et nüüd massiline päkkadel õõtsumine lahti läheks. ja, arvestades kui palju pimesoolelugusid ma olen kuulnud, üsna tõenäoline on, et päris mitmel nendest, kes loevad, on antud organ juba eemaldatud.

h

kui keegi nüüd tõesti küüsi närides arvuti ees ootas, et mis siis edasi, siis tõesti vabandan. edasi läks paremaks ja nädal tagasi lasti mind lausa haiglast välja.

kõik see värk, ja peamiselt see tõesti absurdselt pikaks veninud haiglaots (kokku viis nädalat) oli mind nii õhukeseks tõmmanud, et ma lihtsalt ei julgenud pöördest paremuse poole midagi kirjutada. mitte, et ma oleks kartnud midagi ära sõnuda (ma ei ole tegelikult ebausklik, kuigi mulle mõnikord meeldib kujutleda, et ma olen -- nagu enamikeks püsivust nõudvateks asjadeks elus, olen ma ka obsessiivseks käitumiseks liiga laisk). pigem oli küsimus selles, et kui see edu ei jää püsima, siis on pärast selle õrna lootusega silmitsi olemine lihtsalt liiga valus.

haiglas tundus, et üldiselt ma suudan seda kõike suhteliselt rahulikult võtta, aga kodus olemiste esimestel päevadel selgus siiski, et närvid on suhteliselt läbi. esiteks ootasin ma iga hetk, et viskab palaviku jälle üles ja ma olen laatsaretis tagasi. ja teiseks võisin ma ka iseendale täiesti ootamatutel ja seletamatutel hetkedel lörinal nutma puhkeda, umbes neli korda päevas.

nüüdseks olen ilmselt mõneti rahunenud. erinevad arstid on nagu kooris teatanud, et paranemine võtab veel umbes kuu. ka on nad käskinud aktiivselt liikuda, muidu tekivad liited (veel miskit, millest ma enne midagi ei teadnud -- mind on igatahes liidetega ähvardatud kõikide mu juppide osas, pluss kõik see algas sellest, et esimesel päeval pärast oppi käskis arst ennast püsti ajada, et vältida haava liidete tekkimist...). pärast nelja nädalat kõige karmimaid antibiotse otse veeni ei ole mingit vastupanuvõimet muidugi ollagi, mistõttu üleeile hankisin endale kusagilt ka nohu. kuna esimene liikumisravi aeg, mis neil mulle pakkuda oli, on nagunii 31.märts, siis pole väga hullu. ükskord peab inimene ainult tööle ju ka tagasi minema...

astud üksõhtu koduuksest välja, kaasas ainult telefon ja rahakott. koju tagasi jõuad viis nädalat hiljem. hoopis kellegi teisena.

olgem ausad, hetketi suudame siiski suunata pilgud ka helgesse tulevikku.

Hanna says:
rootsi prints on ka jälle saadaval

kadri says:
oo

kadri says:
väga hea

kadri says:
nüüd peaks kruisile minema

Hanna says:
onju

Hanna says:
ajastus is everything

Hanna says:
kuigi, arvestades, et oli kümneaastane suhe, võib-olla on hetkel veidi on the rebound

h

tänase päeva tippsündmusele pakuvad tõsist konkurentsi muidugi kopsuröntgen (olen mõneti järje kaotanud, aga ma arvaks, et neljas, võib-olla ka viies...), naha alla glükoosilahusest lumepalli tekitanud lekkiv kanüül, peakirurgi isiklik visiit/voodiserval istumine ja külaskäik prouadelt, kes meie sõprussuhet juba veidi ühepoolsena nägema hakkavad (nemad peavad kogu aeg minu juurde tulema, mina neile kunagi külla ei lähe jne. ühesõnaga what's in it for them?).

aga ilmselgeks võitjaks on siiski see, et sain üle kolme nädala pead pesta (kuulutasin seda asjaolu ka kohe ukse peal külla saabunud prouadele). ma pole kindel, kas hommikusel hooldajad ja õed mind ilma selle haisva asotsiaaliparukata äragi tunnevad. sõrmede läbi puhaste juuste laskmine on olnud üks mu lemmikfiilinguid juba ammu. kolm nädalat ootuskõvera kasvatamist on selle mõnu kõrgemale tasemele viinud.

homme hommikul esimese asjana tavapärane torkimine vere leidmise eesmärkidel ja seejärel olen kompuutertomograafi järjekorras essa. seda protseduuri viiakse minu peal läbi kolmandat korda ja kuna see kiiritab nigu tšernoobõlis, siis ilmselt homme õhtul kui tuled kustuvad helendan mina neoonroheliselt edasi.

a mulle tundub valgusefektidest siiski olulisem lõplikult paika saada, mis mul viga on, et seda seejärel väga otsekoheselt ja sihtotstarbeliselt ravida. vaatan nüüd juba kõigile nendele kõrgestiharitud härradele õigustatud nõudlikkusega otsa. antud hotellil on ju omad mugavused, aga... (jah, lõpp tavapärane ving. a nüüd siis olete jälle asjaga kursis.)

h

pärast uimast nädalavahetust saabunud esmaspäevale olid, olgem ausad, suured lootused. noh, et võib-olla suudetakse nüüd teha midagi, mis ütleb ära, et mis mul siis tegelikult viga on ja tehakse ehk mõni otsustav samm selle asja parandamise suunaski.

põhimõtteliselt jätkus siiski sama vana tsirkus, variantsioonidega. täna näiteks lükati süstal selga ja tõmmati kopsust testimiseks vedelikku. ma tunnen ennast juba nagu mingi testloom, sest haigla peal ei ole varsti enam väga palju protseduure, millest ma osa poleks saanud. eriti kui need puudutavad minu välimistest kihtidest läbi torkamist.

muidu kõik täpselt sama, mis juba nädal aega.

jajah, ma tean, et ükskord nad jõuavad asjale jälile ja parandavad mu ära. jällegi, miks mitte varem kui hiljem?

h