mida hilisemaks tiksub kell, seda rohkem, teadagi, langeb töömoraal. millist asjaolu nentisid nukralt ka need saadikud, kelle südameteemad olid täna ööplenaari päevakorda lükatud (keegi kasutas ka elokventset väljendit graveyard shift). teiselpool klaasi väljendus see näiteks selles, et volinik stavros dimase viimase sõnavõtu ajal, umbes kell 23.45, suutsid soomlased ilmselt teha kanalikaaperdamise rajarekordi, pannes täiesti takistamatult neli minutit järjest inglise kanalisse puhast soomet. kuna dimas rääkis ise inglise keeles, siis ei hakand keegi sellest suurt numbrit ka tegema, isegi mitte need kaks saalis olnud soome saadikut, kellele soome kanalist midagi asjalikku kosta ei olnud. ilmselt oli kõigi jaoks juba palju olulisem silme ees terendav võimalus õhtule jääda. eile fraktsioonikoosolekul, kui bulgaarlased kaks korda inglise kanalile ekslesid, kukuti igast suunast ikka kõvasti kiiremini vehkima.

h

eile sai kodus küll keksitud, et seal, kuhu mina lähen on väljas pidev 25C. täna, kui väljas oligi pidev 25C oli nutt muidugi kiire tulema, sest ma ju teadagi vihkan kuuma ilma ja praeguses olukorras oli 25C ikka päris palav küll. puud on moodustamas ka sellist meeliülendavat dzhunglit, nii et pôhimôtteliselt vôib nentida, et strasbourgi on saabunud suvi. ônneks on parlamendi maja meeldivalt konditsioneeritud ja kuna tööpäeva eeldatav lôpp on täna kell 22.30, siis ehk saab hotelli ka ilma, et surm silme ette tuleks.

h

see on tegelikult jumalasta äge, kuidas viimasel ajal on kogu informatsioon ja isegi analüüs täiesti avalik. et põhimõtteliselt keegi ei saa kellelegi midagi rääkida ilma, et see jutt kohe kusagile ei edastuks, nii et kõik on kogu aeg kõigile teada. päriselt ka. kuna midagi eriti tõsist minu enda elus toimumas ei ole, mis sõpradelt pieteeti ja konfidentsiaalsust nõuaks, siis on kõik minupoolest okei. selline infokiirtee (kuigi see ei ole päris õige kirjeldus asjadele, aga "inforingtee" ei anna jällegi seda tempot edasi) lisab elule vürtsi. juttu jätkub kohe kauemaks ja see, kuidas asjad, mida sa ise kusagil maininud või mille üle sa valju häälega arutlenud oled juba kohe teatud vindi peale saanuna sinu juurde ringiga tagasi jõuavad, on lausa peadpööritav. looduslik high.

mistõttu eile sai näiteks täiesti vabalt, näidete varal, mida isegi ei pidanud mainima, arutleda omavahel, et kui suhe läbi, siis kas kuulutakse pigem sellesse nulltolerantsi koolkonda, kes hävitab kõik kontaktid ja põletab kõik sillad või pigem sellesse, kes ikka ei raatsi minna lasta ja mõnel külmal talveõhtul vanad e-mailid ette võtab, vanad mp3-d peale lükkab ja pärast, endal silm udune, tõsimeeli mõtleb, et tea, kas sai ikka õigesti tehtud ja tea, kas nüüd on juba hilja jälle ühendust võtta. (ma olen raudselt koolkonnas nr.2, aga ma olen üldse suur kahetseja, nii et mõnikord, kui suhe, mis ennast juba täiesti ammendanud on, ikka kuidagi ära lõppeda ei taha, siis ma kahetsen ikka kibedalt, et clean breaki tehtud ei saanud).

ja veel üks asi selle suure avameelsuse juures on see, et kuna kõik nagunii teavad kõigi kohta kõike, siis võib küsida ka kõike. kõigi käest. mis muidugi tähendab ka seda, et ise ei tea ka kunagi kust suunast mats tuleb.

h

kuna midagi eriti öelda ei ole, eksole, siis panen siia natuke vilesid ja kelli. ehk siis viimase nädala vist kõige popim netivideo.

(kuna seda videot ei andnud siia niimoodi postitada, et ta lehe avanemisel kohe tööle ei hakkaks, siis panen siia nüüd hoopis lingi lehele, kust ta pärit.)

ja lihtsalt, kuna topelt ei kärise, siis teine veel. ma pole just kõige suurem ricky gervaisi fänn (extras istus mõneti rohkem, aga briti office oli minu jaoks ikka natuke liiga karm kraam), aga see on minuarust päris hea. eriti jamie oliveri ja bob geldofi osatäitmised.



täna õhtu oli muidu päris vahva. endine naabrimees mängis bassi ja noor lootusandev näitleja copped a feel, möödaminnes ja kogemata, aga siiski.

h

olin juba suutnud täikelikult unustada sellise fenomeni nagu delfi olemasolu, aga kuna eile sai väikestviisi valgevenet vabastamas käidud, siis juhiti sellele jällegi minu tähelepanu.

naiivne oleks ju väita, et kommentaarid antud aktsioonile mind jalust rabasid. sest delfi, kui peldikuseinafenomeni lipukandja on ju ammusest ajast juba teada. pigem hämmastas mind justnimelt see, et enamus sellest ei olegi nagu peldikuseinalikud madalalaubalised röögatused, vaid ikka suhteliselt pikk heietus sellest, et demokraatia ja sõnavabadus on saatanast. ja et valdav enamus loole tulnud 22st kommentaarist ongi sellised, mitte et mõni jobu on lihtsalt laksind ja mõni jobu on lolli juttu ajand ja siis on vähegi mõistuse juures olnud inimesed öelnud, et no kammoon.

et siis mind ausaltöeldes ehmatab ikka päris tõsiselt kui ükski inimene selliste mõtteavaldustega lagedale tuleb. sest mulle siin minu mulli sees on ikka tundunud, et me oleme, ühiskonnana või nii, ikka põhilistes mängureeglites kokku leppinud. et me oleme midagigi suutnud ajaloost õppida. aga eks ilmselt inimesi on igasuguseid. tahaks lihtsalt loota, et kui laine (kontratieffi oma näiteks) jälle sellesse punkti jõuab, et häda käes, on minu kõrval ikkagi piisavalt neid, kes saavad aru kui libe järsak on demokraatia osas järeleandmiste tegemine.

lehest sain täna teada, et tuletõrjujad streikisid eile sellepärast, et neile tundus, et lennujaama juhtkond ei rispekti neid piisavalt. ilmselt on see streikimiseks sama hea põhjus kui iga teine (kuigi muudab lennujaama bussipeatuses olnud üleelusuuruse plakati "60 000 people love their airport job" -- sõna "love" asemel oli seal ainult suur punane süda -- natuke irooniliseks).

rispekt on oluline muidugi igas töökeskkonnas. seda ma ei tea, kuidas on lood minu ülemuste rispektiga minu suhtes. tegelikult ma isegi ei tea eriti, kes minu ülemused on. koosolekute ja asjade juhid ikka tavaliselt tänavad koosoleku lõpus ka tõlke, hoolimata asjaolust, et meie oleme need kaabakad, kes ähvardavad punkt kell pool seitse minema jalutada. see koht, kus me peame ütlema, et eesistuja meid tänab, on alati keeruline ja tavaliselt me lülitume selleks hetkeks mina-vormilt üle tema-vormile. noh, et mitte "ma tänan ka tõlke", vaid "eestistuja tänab ka tõlke", et ei jääks muljet nagu me ise endale õlale patsutaksime. kuigi mõnikord on küll tunne, et tahaks mõnda inglise kabiini tõlki tänada, kes raskest päevast läbi on aidanud. neljapäeval ja reedel oli seal näiteks james rose, kelle uskumatult mõnus hääl ja sujuv tõlge põhimõtteliselt oligi see, mis mul katuse paigal hoidis. ta on minuarust muidugi ka väga ilus, aga kuna ta istus kaugel teisel pool saali ja kahte klaasi, siis võisin tema välimuse häälele ainult juurde kujutleda. kolmapäeval jällegi oleks MVP tiitli andnud sellele slovakkia kabiini poisile, kes seal retuuri tegi. kõige parem retuur, mis ma kuulnud olen ja kuna inglise kabiin oli tol päeval kollektiivselt märkimisväärselt kräpp, siis ka päeva parim inglise keel.

aga, tulles tagasi rispekti juurde, arvestades, milline on kollektiivi ülesehitus ja töökeskkonna füüsiline suurus, on kabiinikolleegide vaheline rispekt eriti oluline. täielikku rispekti iga eraldi inimese vastu on muidugi raske saavutada, sest inimesed on erinevad jne. aga rispekt kolleegi vastu töösituatsioonis peaks ikkagi elementaarne olema. iseenesest meil ei ole väga palju tööülesandeid -- kui on sinu kord tööd teha, siis sa kuulad, mis klappidesse tuleb ja ütled sellesama jällegi mikrofoni edasi, kui ei ole sinu kord tööd teha, siis sa istud vaikselt, hoiad sündmuste kulul silma peal ja EI SEGA TEISI, eelkõige aga seda inimest, kes parajasti tööd teeb. ja selle hindamisel, et mis võiks teisi segada, on muidugi teatud universaalsed kriteeriumid (ei tõmble, ei krabista ega sosista jne), aga sama hästi võid sa lähtuda ka sellest, et see, mis segaks sind ennast, segab ka kolleegi. mind isiklikult ei ole tööd tehes ülemäära lihtne segada ja ma pean tunnistama, et selle juures, et kabiinikaaslased reedesel tööpäeval praktiliselt terve selle aja kui mina tõlkisin, omavahel itsitasid ja nahistasid, segas mind mürast tunduvalt rohkem just see, et oma käitumisega näitasid nad üles täielikku austuse puudumist minu ja mu töö vastu.

h

koosoleku lõpetuseks teatas kaks päeva väga sakslane olnud eesistuja õela muigega, et mina jään nädalavahetuseks brüsselisse, aga teie, sakkerid, vaadake ise, kuidas koju saate, sest brüsseli lennuvälja tuletõrjebrigaad streigib hommikust saati ja suurt miskit sealt õhku ei tõuse. ja mina mõtlesin, et ongi ju ainult aus, et see ainumas kord, kui ma olen otsustanud kohe viimase tööpäeva õhtul tallinnasse tagasi lennata, mitte järgmisel päeval rahulikult läbi kopenhageni või stockholmi nagu tavaliselt, leiab aset kõikehõlmav lennuhalvatus. passisin siis nõukogu tõlkide puhkeruumis paar tundi, kõik sebisid ringi ja üritasid teada saada, kas nad peavad tagasi oma hotellidesse minema ja manguma, et neid veel üks öö seal peetaks. üks soome tõlk nentis ka ohkega, et kui kümme aastat tagasi vabakutselisena alustades tundus millegipärast väga oluline samal päeval koju saada, siis nüüd on ootused märgatavalt alanenud ja rõõmu põhjustab juba see, kui üldse koju saab. läti poiss otsustas maandada oma riskid ja rongiga amsterdami põrutada, et siis sealt õhtul riiga saada. niipalju siis 21.sajandist ja kahanevast maailmast. streigiga saadi õnneks kella viieks siiski ühele poole. terve lennuväli oli risti-rästi täis lennukeid, mis päev otsa kusagile ei olnud saanud. tallinna lennuk hilines siiski ainult tunni, mis estonian airi jaoks on täiesti normaalne ka täiesti normaalsel päeval.

h