mina ei tea muidugi normaalsetest tööaegadest midagi, mistõttu võib-olla ei olegi ma õige inimene antud teemal sõna võtma, aga olles näinud nüüd, kuidas kolmepäevased nädalalõpud tööinimestele mõjuvad, kipun ma arvama, et seitsmepäevane nädalaüksus on vale. sest ma saan aru küll, et 4+3 nädal oleks lootusetult ebaefektiivne, aga näiteks 5+3?

pärast seda kui ma esmaspäeval endale otsustavalt kargu alla ajasin, leidis järgnevate päevade jooksul aset täielik sündmustevikerkaar, mis sisaldas lõunaid ja õhtusööke suuremate ja väiksemate seltskondadega kodudes ja restoranides, kino ja ööklubi ja jälle kino. ja tüünet pühapäeva, mil inimesed, kellega ma koos olin vaatasid läbi päikseprillide päikest ja ei suutnudki nagu uskuda, et homme juba jälle...

minul endal muidugi oli pärast seda veel siiski paar lebopäeva varuks. solidaarsusest teistega võtsin eile ette üsna korraliku suurpuhastuse. õhtul, südamlikult ja kompleksivabalt kraaklevas seltskonnas pidin siis painutama inimese mõistust selle ümber, et ei, ma ei ole lapsega kodus ja ei, mul ei ole rikast meest (mistõttu pean ise rikas olema...), elu on lihtsalt selline. minu oma siis.

aga head ja paremad sõbrad on mulle jällegi, oma positiivse ja negatiivse eeskujuga, õpetanud, et inimsuhete vikerkaar on kirju. alati on oht teine inimene enda jaoks nagu kusagile lahtrisse kinni mõelda, andmata endale aru, et mõnes nüansis järele andes võiks teie suhe olla hoopis rikkam. võib-olla mitte nii monumentaalne, kõikehõlmav ja ajalugu loov nagu oleks algselt oodanud, aga siiski väga palju anda. isegi kui see väljendub ainult kogumuse näol.

brüssel lõhnab nii, nagu ma oleksin siin juba aasta aega käinud. varsti olengi.

h

heitlikud kevadilmad ja minu mitte piisavalt fleksibiilne garderoob päädisid sellega, et põhimõtteliselt tulin neljapäeval otse lennujaamast voodisse ja ei tõusnud siit enne tänast hommikut. millest on sellesmõttes muidugi kahju, et selletõttu jäi tegemata rida vahvaid asju. aga teisest küljest olin ma suht narts juba ilma selle külmetusetagi, mistõttu ehk oligi hea idee veidi jalad seinale panna.

aga haigena reisida on ikka täielik pask. ja mittebisnise korras oleks see ilmselt veel pasam olnud, sest nüüd, olles ärganud kell seitse, okas kurgus ja silmad kinni kleepunud, ennast voodist välja vedanud, retseptsioonis arvet nõudnud, seejärel arvet maksnud (taipamata, et nad mulle sinna ühe öö vähem kirjutasid ja sellevõrra ka vähem raha võtsid), trammi peale loivanud, bussi peale loivanud (kus me kuni natoni miljonikesi olime), sisse tshekkinud, sõitnud umbes seitsme eskalaatori ja kahe kilomeetrise liugteega (sest brüsseli lennujaam on nii suur, nii suur), sain ma vähemalt turvakontrolli sas-i vipkliendina ladusamalt läbida ja seejärel kobida laundzhi endale meesaia ja teed piimaga tegema (millest poole ma muidugi promptly endale kõhu peale kallasin). see küll tervist väga ei parandanud, aga natuke siiski lohutas.

aga laundzhionu teatas mulle juba ukse peal antud kellaaja jaoks andestamatu elurõõmsusega, et just alates tänasest saate te siin piiramatult tasuta wifis olla. mistõttu saingi võimaluse sattuda the onioni uuele teenusele ja paras kõhutäis naerda.

h

nendest pikkadest lennureisidest ja ilmselt ka kuivast kapiõhust on mu silmad tänapäeval niiöelda eriti märja koha peal. nii kui midagi naljakat kusagil tuvastan, on nägu kohe pisaratest märg. praegu näiteks sattusin lugema 2004 aasta mais siia blogisse tehtud kommentaare. tuleb vist hakata silmatilku kasutama, kuna elu on piisavalt absurdne, siis ma ju naeran päris palju.

ja peale selle tõmbleb mul juba kolmandat päeva parem kulm, kohati lausa nii, et mulle tundub, et ma näen seda oma parema silmaga. ilmselt närvid läbi. eelmine nädal komisjonis sai ikka kogu raha eest tööd teha. tahaks juba koju. kaks päeva veel.

h

eilne täiesti turismivaenulik ilm (mille käigus sai siiski niimõnigi linnuke kirja) on täna asendunud täiesti vastuvõetava keskeuroopa varakevadega. kahjuks aga sai eile jalad ribadeks trambitud, mistõttu täna suundusime hoopiski kunstisaali. d'orsay muuseum oli isenesest päris vahva koht ja küllastumust õnnestus seal siiski tunduvalt pikemaks ajaks vältida kui eelmine kord louvre'is (kus juba pärast murdosa maalide, ehk siis umbes sajakonna, läbivaatamist hakkas kogu väljapanek pigem tapeedina tunduma). kõigi piltide pealkirjad olid muidugi ainult prantsuse keeles, aga õnneks üsna lakoonilised (degas' pilt "vannist väljuv naine kuivatab vasakut jalga" näiteks). ühe pissarro juures sattusime siiski hätta ja see pilt on nüüd meie jaoks ilmselt igavesti tuntud kui "ahh, persse, ütleb tütarlaps bagetiga".

nüüd igatahes jalad protesteerivad valjult, et nende kallal on vägivalda toime pandud ja mina pean kohe oma kodinad kokku korjama ja gare du nordi poole raiuma hakkama, et brüsseli rongi peale jõuda. kajale jätan päranduseks meie toa vannitoa vanni, kust vesi enam ära ei lähe, sest kork on kinni kiilunud ja see nupp, mis korgi lahti peaks tegema keeldus eile koostööst, mistõttu ma ta lõpuks lihtsalt seina küljest lahti murdsin. täna hotelli tagasi saabudes tuvastasime, et toateenindus ei ole antud veekogu osas midagi ette võtnud, küll aga on ära viinud kõnealuse nupu, mille ma eile vanniservale asetasin.

h

põhimõtselt, kui keegi oleks mult hommikul küsinud, et kuidas siis sünnipäev või nii, siis ma oleks ilmselt vastanud, et see pole miskit, millest koju kirjutada. sest ma ärkasin üles, jube väsinud ja tülpinud (mida üks õige töönädal inimesega peabki ju tegema, eksole), silmitsi asjaoluga, et kohe peab kõigi kohvritega brüsseli metroosse ronima, sealtsamast rogieri jaamast, kus mind eelmisel hommikul juba sellel aastal rekordiliselt kolmandat korda ahistatud oldi (väike comboveri ja hallide vuntsidega onkel seekord, kes täiesti juhuslikult samas kohas rongi vahetas, kus mina ja sama juhuslikult minuga ka pärast vahetust samasse vagunisse sattus jne.).

aga olles õhtu lõpetuseks jõudnud siiski oma hotellituppa pariisis, pärast meeldivat õhtusööki ja poolt pudelit veini nurgapealses itaalia söögikohas (kus oli väga hea figuuriga naisteenindaja ja vuntsidega hindu meesteenindaja), on meeleolu nagu ikkagi niimõnegi kraadi võrra paranenud. kui homme ilma ka peaks, siis ehk saaks isegi esmaspäeva lõunast rahulikul meelel brüsselis tööpostile naasta. metroojaamast väljudes nägime isegi eiffeli tipu juba ära, nii et sellesmõttes on linnuke kirjas.

bonnüitt teilegi,

h

no vähemalt päike särab ja magnooliad ôitsevad tânaval ja hommikusel hääletamisel arendas parlamendi prantslasest asepresident sellist tempot, et saadikud ei jaksanud nii kiiresti kätega vehkida kui vaja (noh, et "poolt" ja "vastu" ja "erapooletu" jne) ja ta pidi nendega kogu aeg ôiendama, et tôstke kôrgemale, muidu ta ju ei näe. mis tähendas, et poole tunniga oli kôik läbi ja sai sööma minna. mind ainult pani imestama, et huvitav, kes olid need neli saadikut, kes olid eestile joogipiima osas erandi tegemise vastu ja miks nad ei taha, et me 2,5% piima jooksime.

ja kui nüüd järele môelda, siis ega tegelikult polegi nagu millegi üle viriseda. juba mingi praktiliselt nädal aega on kôik jumalasta bueno, mis siiski ei väsi üllatamast kui jällegi midagi täiesti vahvat juhtub. järgmine nädal toob endaga muidugi räiget tööd, aga samas -- teile seal eestis vôib ju tunduda, et nüüd, kus koerajulgad on lume alt välja sulanud (ja seda ka ilmselt ajutiselt, eksole) ongi kevad käes, aga kesk-euroopa kevad on ikkagi midagi muud. see vôtab sind pehmelt kaissu ja paneb ôhu ümberringi helisema ja vesi kanalites veliseb ja kas ma juba mainisin neid imetabaselt roosasid magnoolialid?

mis värk selle naistepäevaga on? millal sellest sai meesterahvastele selline koormav kohustus, et selle saabumist tuleb märgistada iroonilis-sarkastilise purskega? kaks boksi edasi olev helimees soovis mulle hommikul "sedasamustkipäeva" kui ma pea kapist välja pistsin. ja ülikooli (the) raamatukogu ees istus päikselisel pargipingil kaks joodikut, kes igale mööduvale naisterahvale väga agressiivselt head naistepäeva soovisid. kui ma kaks minutit pärast raamatukokku sisenemist sealt jälle välja tulin, sooviti mulle uuesti head naistepäeva ja siis taibates, et seda juba tehtud on, tuli järgi pikk tiraad topelti ja käristamise teemadel, mis neid natuke rehabiliteeris.

h