no vähemalt päike särab ja magnooliad ôitsevad tânaval ja hommikusel hääletamisel arendas parlamendi prantslasest asepresident sellist tempot, et saadikud ei jaksanud nii kiiresti kätega vehkida kui vaja (noh, et "poolt" ja "vastu" ja "erapooletu" jne) ja ta pidi nendega kogu aeg ôiendama, et tôstke kôrgemale, muidu ta ju ei näe. mis tähendas, et poole tunniga oli kôik läbi ja sai sööma minna. mind ainult pani imestama, et huvitav, kes olid need neli saadikut, kes olid eestile joogipiima osas erandi tegemise vastu ja miks nad ei taha, et me 2,5% piima jooksime.

ja kui nüüd järele môelda, siis ega tegelikult polegi nagu millegi üle viriseda. juba mingi praktiliselt nädal aega on kôik jumalasta bueno, mis siiski ei väsi üllatamast kui jällegi midagi täiesti vahvat juhtub. järgmine nädal toob endaga muidugi räiget tööd, aga samas -- teile seal eestis vôib ju tunduda, et nüüd, kus koerajulgad on lume alt välja sulanud (ja seda ka ilmselt ajutiselt, eksole) ongi kevad käes, aga kesk-euroopa kevad on ikkagi midagi muud. see vôtab sind pehmelt kaissu ja paneb ôhu ümberringi helisema ja vesi kanalites veliseb ja kas ma juba mainisin neid imetabaselt roosasid magnoolialid?

mis värk selle naistepäevaga on? millal sellest sai meesterahvastele selline koormav kohustus, et selle saabumist tuleb märgistada iroonilis-sarkastilise purskega? kaks boksi edasi olev helimees soovis mulle hommikul "sedasamustkipäeva" kui ma pea kapist välja pistsin. ja ülikooli (the) raamatukogu ees istus päikselisel pargipingil kaks joodikut, kes igale mööduvale naisterahvale väga agressiivselt head naistepäeva soovisid. kui ma kaks minutit pärast raamatukokku sisenemist sealt jälle välja tulin, sooviti mulle uuesti head naistepäeva ja siis taibates, et seda juba tehtud on, tuli järgi pikk tiraad topelti ja käristamise teemadel, mis neid natuke rehabiliteeris.

h

euroopa liidu eriesindaja makedoonias (selles endises jugoslaavia vabariigis siis) oli umbes neli korda öelnud mikrofoni midagi, mis kostus ilmselgelt "artisarry plan", enne kui meil kabiinis kollektiivne pirn pea kohal süttis ja me môistsime, et tegemist on ahtisaari plaaniga.

soome nimedega ongi kôige raskem, sest erinevalt näiteks kreeka nimedest, millest on tihtipeale lihtsalt ilmvôimatu aru saada (väljaarvatud see, et seal lôpus mingi 'polou' on), kostuvad väljamaalaste poolt öeldud soome nimed väga selgesti nagu midagi hoopis muud. kui keskkonnakomisjonis andis komisjoniesimees sôna härra pasolinole, sattusin ma segadusse asjaolust, et see itaalia härrasmees puhtas soome keeles rääkima hakkas. hetke pärast muidugi selgus, et antud saadiku nimi on hoopiski reino paasilinna.

h

kuulutan halva hotelliônne veebruarikuuga lôppeuks. ma tean, et see ei ole päris standardmeetod kurja saatusega vôitlemiseks, aga no nii see asi edasi minna ei saa. hotellidel pole seestpoolt küll mitte midagi viga, aga nende eksperimentaalne asukoht on küll pehmeltöeldes tüütu. vôib lausa öelda, et kui ma eile lôpuks läbimärjana ja kohvri vedamisest surnud ôlavööndiga tuppa jôudsin (kui olin teeleasunus, oli ôues veel päv, kohalejôudmise ajaks igatahes juba kottpime), viisin läbi oma kôige kirglikuma padjatagumise elus -- edaspidiseks teadmiseks, hotell 'gresham belson' ei ole seal, kus hotellibroneerimise leheküljel venere (mille suhtes mul üldiselt pretensioone ei ole) olev kaart väidab teda olevat. ei ole isegi eurokvartartalis ja ma môneti kahtlustan, et see ei ole isegi mitte brüssel enam. eile ôhtul tundus hommikul töölesaamine küll ilma taksota vôimatu, aga pärast seda kui olin tund aega vannis ligunenud, suutsin siiski strateegia välja môelda. inimestega suhtlemisele paneb see siiski paraja pôntsu.

h

kuna, nagu ma juba mainisin, olen oma lugemistega aja hammasrataste vahele jäänud, siis jõudsin alles täna selleni, et rebisin kilest 8.jaanuari new yorkeri ja avastasin sealt väga positiivse üllatusena milan kundera essee "die weltliteratur". eriti positiivse seetõttu, et olin kunagi "olemise talumatu kergusega" umbes poolepeale jõudnud ja edasisest lugemisest loobunud, sest see kuidagi ei istunud mulle. aga antud essee on väga hästi kirjutatud ja väga selge ja huvitava sisuga. see räägib euroopa kirjandusest ja suurtest ja väikestest rahvastest ja sellest, kuidas nemad oma kirjandust näevad ja kuidas teised nende kirjandust näevad (kui üldse näevad) ja laiendab selle kohati ka rahvusvahelistele suhetele üldisemalt. tahtsin seda avastust kohe teistega jagada, mistõttu suur oli minu heameel, kui ma avastasin, et martin kala on selle eesti keelde tõlkinud ja päevaleht on selle eestikeelsena internetti pannud.

h

mitte et ma neid maailmameistrivõistlusi eriti vaataks, aga kas jaapanlased arvavad, et kõigil maailmas on üle seina ulatuv plasmatelekas? sest muidu ma ei oska küll nendele tavalisest vanakooli telekast kirbusitana tunduvatele tähtedele seletust anda, mis ekraani allääres sportlaste nimede ja tulemuste kohta informatsiooni annavad. ilmselt tuleks siin kasuks teatribinokkel, aga kahjuks pole ma suure mäe hüpete vaatamiseks ennast nendega varustanud.

üldse, jumal tänatud, et on olemas yleisradio, sest etv kanalilt ei ole ju tänu kuuse lempsi seksikalt kähedale, kilomeetri raadiuses klaaspindu kriipivale häälele füüsiliselt võimalik mm-i jälgida. pluss muidugi see, et etv suusahüppekommentaarid on alati piinlik kogemus olnud.

h

see on üks põhjusi, miks ma seda meest armastan. muidugi, kui üldiselt tema monolooge ei ole näinud, siis võib antud lõik natuke masendav tunduda, aga seda viga annab parandada sealsamas youtube'is ringi vaatamisega. minuarust on craig ferguson seal üks popimaid tegelaskujusid. kuna ma olen viimasel ajal oma lugemisega igatepidi jännis, siis ei ole mul olnud veel aega korralikult tema raamatusse süveneda, aga need esimesed 20 lehekülge, mida ma olen lugeda jõudnud, lubavad edaspidiseks küll ootuspäraselt häid asju.

h