nii, publitseerin nüüd esimese installatsiooni ammulubatud ülevaatest konverentsitõlkimise kardinatagustesse. ma ei suutnudki otsustada, et millest peaks alustama, niisiis alustan tehniliste tingimuste kirjeldamisest.
ja et ma tunnistan endale selgelt ohtu minna liiga erialaspetsiifiliseks või ise liiga asja sees olevana pidada enesestmõistetavaks selliseid teadmisi, mis tegelikult sugugi enesestmõistetavad ei ole, siis on igasugused küsimused muidugi ka teretulnud.
selline on tõlkimispult parlamendis. põhimõtteliselt koosneb traditsiooniliselt kolmest osast -- kõrvaklappidest, mikrofonist ja konsoolist endast. konsooli peal on ekraan, mis erinevat informatsiooni annab ja umbes 20 vajutatavat ja neli keeratavat nuppu. ausaltöeldes ei ole ma kõigi nende funktsioonidest isegi teadlik, aga môned on päris olulised. see näiteks, mis mikrofoni sisse ja välja lülitab ja need, millest saab määratleda kuulatavaid ja räägitavaid kanaleid.
euroopa liidus peaks praeguse seisuga olema 23 ametlikku töökeelt (enne oli 20, jaanuarist lisandusid bulgaaria, rumeenia ja iiri), enamikel koosolekutel saavad kõik saalisolijad rääkida ja kuulata juttu oma lemmikkeeles. tõlkimise jaoks tähendab see seda, et mõnikord on teed, midapidi tekst ühest keelest teise transformeerub pikad ja keerulised -- näiteks ei ole eesti tõlkide hulgas praegu kedagi sellist, kes leedu keelest eesti keelde tõlgiks. kui aga saadik saalis leedu keeles rääkima hakkab, tõlgivad leedu tõlgid selle inglise keelde, mille mina omakorda tõlgin eesti keelde. mõnikord harva juhtub ka, et ma saan jutu kolmandast allikast, pikemaks neid kette tavaliselt venitada ei tule. sellest, kui mitme astme kaugusel originaalist mingit keelt räägitakse, annab mulle teada märgisüsteem. originaali puhul on konsooli ekraanil antud keele juures "0", esimese astme puhul "+", teise puhul "-", kolmanda "=" jne.
igal keelel on oma kanal. kui eesti saadik vaatab saalis kusagile oma seljataha, siis ta näeb, et ühe kabiini klaasile on kleebitud silt "eesti" ja selle kanali number, kust eesti keelt kuuleb (tavaliselt on see 13). meie konsooli ekraani all vasakus servas olevad viis nuppu on selleks, et tõlk saaks omale kuulatava kanali valida. need kanalid peame me ise enne koosolekut paika panema. paremas servas olevad kaks nuppu määravad väljaminevad kanalid. ühe neist on tehnikud meie jaoks paika pannud ja see on alati eesti keel, teise peame jälle ise kohale timmima ja see näitab seda keelt, millesse me eesti keelt tõlkida tahame. kui siiri oviir hakkab saalis eesti keeles rääkima, siis pean ma kabiinis sisse lülitama inglise kanali ja sinna sisse rääkima. väga oluline on mitte unustada kohe pärast lõpetamist inglise kanalilt väljuda, sest muidu ei saa teised sinna rääkida ja kõik, kes tahavad inglise keelt kuulata (ja neid on tavaliselt palju) kuulevad hoopiski sinu eestikeelset möla ja tekib üldine paanika.
tõlkimiskabiin (ehk siis kapp, eksole) ise on helikindel ruum, mille mõõtmed varieeruvad. meil siin on tavaliselt kolme või nelja puldiga kabiinid ja küünarnukiruumi on päris korralikult. eestis tellitakse igasugustele seminaridele ja asjadele tavaliselt kahekohalised kokkupandavad putkad ja need kipuvad üsna ahistavad olema. novembris käisin korraks ka luksemburis kohtu tõlkekabiinis ja see oli suurem kui mõne inimese korter, aga ma ei saanud päris hästi aru, miks. tavaliselt on kabiin ehitatud ka nii, et tõlgi nägemisväli oleks vôimalikult lai, mis tähendab seda, et vähemalt lauast kõrgemal asuv seinapind on üks suur aken. siin on klaasist ka küljeseinad. ja mõnelpool, näiteks nõukogu majas brüsselis, on kabiinis ka ekraanid, kust näeb, kes kus parajasti räägib. inimesele otsa vaadates on tunduvalt lihtsam tema juttu jälgida.
helikindel peab kabiin olema mitmel põhjusel. esiteks segaks mujalt sissetulev müra mind tõlgitava jutu jälgimisel. parlamendis käib koosolekute ajal alati suur sisse-välja sebimine ja teineteisele õlalepatsutamine. kuna töökeeli on euroopa liidus nüüd rohkem kui maju ehitades keegi ilmselt uneski nägi, siis on nüüd mõnelpool tekkinud see probleem, et kabiine ei jätku. strasbourgis on näiteks alde fraktsiooni saali neli kabiini saali tahaosa põrandale püstitatud. eestlased olid ka vahepeal sinna lükatud, aga me võitlesime ennast sealt siiski välja. heli need kapid suurt ei pidanud, läbihingatud õhku aga küll. nüüd on seal rebased, bulgaarlased ja rumeenlased. teine, ja ilmselt tunduvalt olulisem põhjus, miks kapid peavad helikindlad olema on see, et mikrofonid on väga tundlikud ja igasugune üleliigne heli hakkab kõvasti kuulaja kõrva kriipima. eelmise sessiooni ajal strasbourgis oli näiteks vahepeal tunne, et inglise kabiinis on poltergeist, sest samal ajal kui tõlk rääkis, kostus klappidest ka ebakorrapärase rütmiga prõmmimist. tegelikult nõksutas tõlk ilmselt eneselegi aru andmata laua all põlve, aegajalt sellega vastu lauaplaati toksates. sellepärast on ka äärmiselt oluline, et kui mikrofon on sees, siis kõik, kes kapis parajasti ei tõlgi, istuvad seal hiirvaikselt, ei krabista paberitega, ei kääksuta tooli ja mitte mingil juhul ei sosista omavahel. ja kui mikrofoni rääkides aevastus peale tuleb, siis selle jaoks on olemas n.ö köhanupp või "mute" nupp, millega saab aevastuse hetkeks mikrofoni vait lülitada. eesti kabiini puhul tähendab see põhimõtteliselt seda, et enamuse päevast sa istud kannatlikult ja vaikselt ja vaatad inimeste kuklaid ja nägusid klaasi taga. näiteks inglise kabiinis on elu natuke teistsugune, sest kuna niimõnigi kõneleja räägib ise inglise keeles (ja enamik niiöelda vanasid kabiine tõlgib ainult oma emakeelde. mis on ka eesti kabiini puhul tulevikueesmärk, sest ühtegi teise keelde ei ole ka parima tahtmise puhul võimalik sama hästi tõlkida. aga see sõltub sellest, kui kiiresti teiste kabiinide tõlgid eesti keelest tõlkimise selgeks saavad), siis saavad nemad samal ajal niisama muliseda kabiinis. ja nagu minu ühepäevane inglise kabiinis istumise kogemus näitab, keel on neil seal aastatega päris teravaks saanud.
votnii. kui jälle aega saan, siis järgmine installatsioon peaks rääkima sellest, kuidas kapis töö korraldatud on.
h
