strasbourgis kiskus ka eile vähe tuuliseks ja cnn näitas, kuidas sealsamas lähedal lennukid ei lenda ja tuul veoautosid teelt puhub. frankfurti lennujaamas oli täna siiski üllatavalt rahulik. sellesmõttes, et frankfurti kohta (üldiselt ikkagi kõle, ülbe ja ülerahvastatud). kuna eile sealt vist suurt midagi minema ei saanud, siis oli täna ilmselt topeltkoormus, mis tähendas, et 95% lendudest hilines, aga selleks olime me ka valmistunud. hullem variant oleks olnud, kui vaibumatu torm oleks meid sundinud kusagil saksamaa külalennuväljal hädamaandumise tegema.

teisipäevane tööpäev kujunes põhimõtteliselt kaheteisttunniseks. mispeale suundusin taksoga otse hotelli ja magasin seal järgmised kaksteist. ja järgmisel kahel päeval viibisin parlamendis ainult niipalju kui töö tingimata nõudis. moraal täielikult ei taastunudki ja tänane pikk päev ei teinud asja paremaks. praegugi on ikka üsna küpse ja vingus olla. nagu väike laps.

pühapäeval brüsselisse. loodetavasti selleks ajaks vähe taastunud.

euroopa parlamendis on täna vahevalimiste päev. kuna pool parlamendi ametiaega on läbi, siis valitakse kôik postid ümber, hommik hakkab peale presidendivalimistega, kui sellega ühel pool, valitakse asepresidendid, siis kvestorid jne. saladuskatte all vôib öelda, et peaks juhtuma midagi väga suurt ja ootamatut, et suurima fraktsiooni, rahvapartei juht pöttering järgmiseks presidendiks ei saaks.

muuhulgas tähendab see kôik ka keerulisemat tôlkemeeskondade paigutust, sest kunagi ei tea, millal üks vôi teine fraktsioon tahab spontaanselt koguneda ja strateegiat teha. seetôttu istub vist enamik tôlkidest praegu erinevates fraktsioonides kappides, lihtsalt nii igaks juhuks. ja ise ühelt fraktsioonikoosolekult teisele kepsutades on natuke nagu poliitilise spiooni tunne -- hommikul ühes kohas kuuled, kuidas murelikult arutatakse, et mis käru need teised vôivad salakavalalt keerata ja siis ôhtul nende teise koosolekul oledki käru kokkupanemise tunnistajaks jne.

ise olen kella üheksast alates üldreservis. istun, peiler tasku küljes, arvutiruumis ja üritan internetist midagi pônevat leida, et mitte näoli klaviatuurile kukkuda ja ebaväärikalt norskama hakata. australian openi oma leheküljel live scores aken ei lae värksemaid uudiseid, mistôttu pean eurospordi lehel aegajalt refreshi vajutama. eile hommikul nägin vähemalt marat safini avaringi mängu algust, kui peakski nüüd nii minema, et me rohkem ei kohtu. ja hugh laurie sai teist aastat järjest kuldgloobuse. go, bertie!

h

jätsin koju parlamendi sissepääsukaarti. kuu aega on ju tööde vahel vahet ka olnud ja ega pea pole prügikast, eksole. turvateenistus osutus loomulikult umbkeelseks ja kuna seoses saabuvate rumeenia ja bulgaaria tôlkide hordidega on neil parajasti käsil ka tipphooaeg, siis oldi minuga ka üsna kannatamatud. hea, et kôrval oli oma kaarti taotlemas ka üks mitmekeelsem noormees (tôlki tôlkimas), nii sai minu konkreetne hädaolukord ka daamidele selgeks ja mulle väljastati ajutine kaart, mille peale ei hakatud siiski kaelapaela kulutama, mistôttu see nüüd mul ka näpitsat pidi kampsuni polokrae küljes ripub. tasku küljest oleks ma ta juba äärepealt ära kaotanud ja kuna üks piinlik sellesisuline intsident juba minu permanent recordsis on (mida tädi ka noormehe suu läbi toonitas, mistôttu noormees ilmsesti minuga midagi sellist jagada ei tahtnud, mis mingisugustki vastutustunnet nôuaks, lapsi näiteks vôi midagi), pean kuidagi üritama kuni neljapäevani seda siiski enda ligi hoida.

kuna huvi tundub olevat, siis lähipäevil üritan ehk siis midagi oma töö kohta kirja panna. hetkel olen prantsuse klaviatuuri taga, mis mind vahelduva eduga marru ajab ja millel trükkimine vôtab umbes sama palju aega, kui vanasti onu mehhaanilisel trükimasinal.

h

seoses eile öösel vastu võetud lepinguga fikseerus järgmise kahe kuu elusaatus. kolm nädalat brüsselis, kaks strasbourgis, üks ateenas, üks eestis, pluss nädalavahetused ka enam-vähem eestis. mis tähendab, et kuuajane lakkesülitamisperiood on pühapäevast well and truly läbi. hetkel ei oska seda nagu isegi taga veel nutta, aga küll see itk tuleb, varahommikul kusagil metroorongis või arlanda kummituslennujaamas (sest tõesti, see schengeniväline tiib seal näeb väga välja nagu lennujaam tolles stephen kingi raamatu järgi tehtud miniseriaalis, kus mingid kollid aega tagant ära sõid ja grupp inimesi lennukiga kogemata läbi ajaaugu sõitnud oli) lennujaamas ühest väravast teise tormates või kui kell on juba palju, aga eurosaadikutel ikka juttu jätkub kauemaks.

öösel panin endale ka kiiresti hotelli kinni, sest kuigi brüsselis ilmselt ei saa kunagi tekkima päris seda kriisi, mis strasbourgis kogu aeg peakohal ripub (sest kesiganes on kunagi üritanud parlamendi plenaarinädalal strasbourgi tulla, see teab, et absoluutselt kõik hotellitoad, olgu siis odavad või kallid, on vähemalt pool aastat ette ära broneeritud), tundub magusamate palade ampsamiseks kümme päeva ka üsna lühike etteteatamisaeg. tegelikult polnud hullu, jaanuari keskpaik pole ilmselt kõige teravam turismihooaeg. aga kui ma poleks sherlock, siis ma ei olekski oma soovitavat hotelli üles leidnud. tulip inn, mis väidetavalt on belgia suuruselt teine (ja ma kahtlustan, et suuruselt esimene saab olla ainult sealsamas kõrval olev sheraton), on nüüd hoopiski miskine tuunikalanimeline majutusasutus ja seda sain ma teada alles siis kui ma kolmandat korda hotellivalikut läbi sirvides märkasin, et thon hotelli tutvustav 2x3cm pilt kujutab midagi, mis on väga sarnane tulip inni fuajeega.

ja seoses järjekordse tööhooaja algusega mõtlesin seda ka, et võib-olla peaks kasutama juhust ja mingil hetkel siin natuke rääkima sellest, kuidas see kapis tõlkimine üldse käib. sest niipalju kui ma olen inimestega rääkinud, siis ega sellest eriti ei teata (ja ega ma ise ilmselt ka ei teaks, kui ma seda ei teeks). et miks teid seal mitu tükki peab olema kui ainult üks räägib jne. kui huvi oleks või nii...

kui te mingil põhjusel kunagi olete teada tahtnud, et kus tänapäeval pubekad leiavad võimaluse teineteisega intiimselt omavahel olla, siis selle müsteeriumi olen ma teie jaoks nüüd lahendanud. see koht on nimelt kalevi ujula bassein. võiks ju arvata, et see on üks koduse kasvatuse alustalasid -- noh, et ära matsuta süües, austa oma vanemaid ja ära amele ujula kolmandal rajal. aganoh, tänapäeva noorus...

ma arvan, et on üsna turvaline väita, et kalevisse ma enam tagasi ei lähe. liiga suur ja liiga kitsas ja üldiselt täielik anarhia. ujumiseks see küll mõeldud ei ole, kuigi ma ei saa päris hästi aru, miks on lastele hullamiseks olümpiamõõtmetes basseini vaja. ja loomulikult ongi oodata, et pühapäeva õhtupoolikul on ujulas ebamugavam ja ülerahvastatum kui kolmapäeva hilishommikul, aga seal oli ikka täiesti võimatu. kõiksugustel lastel puudus igasugune pieteeditunne kui asi puutus mulle pähe hüppamisse või suvalises kohas keset rada minu ees materialiseerumisse. ja peale selle olid veel need supelsaksad, kes oma täiesti obsöönsetes spiidodes risti üle raja lamaskledes rajapiiretes rippusid (jällegi, me räägime siin kolmanda raja umbes 30ndast meetrist), nii et nende uhkelt vaatamiseks välja pandud kubemepiirkond mul iga läheneva tõmbega üha rohkem vaatevälja vallutas.

noh ja siis veel kõik see muu, mis mind nõmme ujulale truudust vanduma paneb. need haitekk riietusruumid, mis olid ahistavalt kitsad ja puuduv dušisurve jne. ja ohh, mis meil veel omalajal põhja-haagas... (kuigi jah, mtv3 näitab just uue idolsi hooaja esimest osa, nii et ei tasu seda soomet ka liiga palju idealiseerida)

h

istusin täna sikupilli vastas fahle kohvikus, lugesin kolm nädalat vana "new yorkerit", jõin teed ja ootasin kaarinit. idülli rikkus see, et kusagil selja taga keegi meesterahvas rääkis keskmiselt kõval häälel märkimisväärselt lolli juttu (midagi sellest, kuidas vaglad on nagu krevetid jne). olin juba teinud mentaalse märke, et ühel hetkel keeran ennast nii muuseas ringi ja vaatan, milline siuke tohman välja näeb, kui kaarin saabuski, heitis pilgu üle mu õla ja teatas teatraalsel sosinal, et seal istub ju aivar riisalu. polnudki vaja enam selja taha vaadata.

pärast läksime jeti jäähalli kurlingut mängima (mina ja kaarin ja vahepeal saabunud elina siis, aivarit ei võtnud). meie seltskond moodustas spontaanselt kaks neljast meeskonda, millest üks (tulenevalt asjaolust, et seltskonna ainus meesterahvas oli teises) koosnes ainult naistest. niimõnelegi kohalesaabunule täiesti ootamatult, palju keerulisem akrobaatika kui telekast vaadates tundub. mind kahe esimese harjutusheite ajal takistasid mu teksad, kolmandaks oli vasak säär kannika alt juba niipalju rebenenud, et andis juba piisavalt painduma küll. palusin siiski endale kodust vahetuspüksid tuua, trendikalt lõhkiste pükstega panen aluse oma tulevasele "gayporn" teemalisele teksamoekollektsioonile.

põhimõtteliselt, pärast kahetunnist kivilibistamist oli teatud progressi märgata küll -- kõik kivid ei purjetanud enam uljalt rajalt välja, ühe või kaks sain lausa punktikohale märklaua sees. kõige rohkem võttis võhmale see nühkimise eesmärgil kivi ees kappamine. kui tallinnas oleks rohkem kui üks koht, kusagil tsivilisatsioonile lähemal, kus sellega tegeleda saaks, siis võiks ju veelgi asjaga tegeleda.

h

uue aasta puhul jõudsin järeldusele, et minu suhe minu blogiga nõuab teatavat värskendust. päris jalgratast leiutama ei hakanud, eriti arvestades, et templeitide maailmas on lihtsa joone hoidmine raskem kui võiks arvata. võtsin shnitti hotellist, kuhu ma oma blogi eelmisel talvel ajutiselt kolima olin sunnitud. oletan, et alguses võib uus asi ehk veidi silmale harjutamatu olla. ma ei oska muud soovitada, kui et saage sellest üle.

kas siis vahetult enne või vahetult pärast uue aasta saabumist niitis mingi salakaval alkohoolsete jookide kombinatsioon mind praktiliselt jalust. nii et sellesmõttes oli väga lahe aastavahetus. arvestades, et ilmaolud olid sellised, et ei jäänudki muud üle kui saapad kaks korda kuivaks juua.

umbes poole kuuest hommikul olen omas voodis põõnutanud. vahepeal on koju laekunud erinevaid pereliikmeid ja telekast on tulnud "helisev muusika", heastades mõneti selle, et ma ei märganud terve jõuluperioodi vältel ühegi kohaliku või poolkohaliku telekanali kavas "it's a wonderful life" filmi.

minu lemmik uusaastaessemmess oli: "Lubasime uut aastat -- tehtud! Edgar"

(ja te peaksite veel nägema, millised head naljad mu õele kõige rohkem meeldivad)

h