müttasime eile kõrvemaal. põhja-kõrvemaal, kui täpne olla. kontingent oli veidi balansist väljas, sest oli kolm üritust orgunninud hiljutist sünnipäevalast ja siis mina. aga ausaltöeldes, kaotus jääb täiesti nende poolele, kes ei tulnud.

mets oli puupüsti rahvast täis, korvide ja kilekottide ja nugadega varustatud seltskonnad peamiselt. seentega oli tehtud üsna puhas töö, aga ega me õnneks sinna seente järele ie läinudki. teele ette jäänud seitse puravikku korjasime ikka kaasa ja panime pärast õhtusöögi sisse. muidu käis meil niisama maastiku nautimine. sellesmõttes oli eriti lahe värk, et kahel suht kõrvuti asetseval rajal oli maastik täiesti erinev. põhjapoolsem oli mööda raba minev laudtee, mis lookles väikeste laugaste ja mätaste vahel. värvivalik oli juba sügiseselt silmipaitav. paar kilomeetrit lõuna poole jäänud rada, ümber paukjärve, oli maha märgitud aga kõrgete mändide ja järsu kaldaga ooside vahel. sinna sügis veel jõudnud ei olnud.

kolm päeva kuus kodus olemine on muidugi omaette vahva, sest kogu aeg miskit nagu toimub. samas, ma ei näe praegu, millal ma normaalselt välja puhata saan. aga ilmselt see hetkel ei olegi niivõrd aktuaalne.

homme 6.40 tal-bru.

h

strasbourg mulle tegelikult väga meeldib. ja minu politoloogihing on ka parlamendis töötades rahul, eriti praegusel ajal kui ma päevapoliitilise olukorra tõttu eestis enam politoloogiaerialast tööd füüsiliste vastunäidustuste tõttu teha ei saaks.

kolmapäeva õhtul oli hetkeks muidugi terav ka südamerabanduse oht, sest elus teist korda täiskogu istungit tõlkides olin öise istungi ajal eesti kabiinis ainuke tõlk, kes oli kvalifitseeritud eesti keelest inglise keelde tõlkima ja oma suureks ehmatuseks avastasin, et tunne kelamil on euroopa liidu ja hiina suhteid käsitleva raporti arutamisel kaheminutiline kõneaeg (üldse olid eesti saadikud seekordse plenaari ajal väga jutukad). mis oleks tähendanud seda, et mina oleks pidanud seda paratamatult tõlkima ja kõik ülejäänud 19 kabiinitäit tõlke oleks mind pingsalt kuulanud ja üritanud asja omas keeles edasi anda ja see teadmine nööris mu kurku hetkest kui oma kõnelejate nimekirja olin näinud. olukord õnneks siiski lahendas ennast, sest kelami kõne oli aegsasti ära saadetud ja pealegi veel inglise keeles. nii, et öine plenaar läks rahulikult, kohati isegi liiga, sest kui kell oli saanud juba 11 ja saalis kohal olevad 20 saadikut arutas kalatoodete ökomärgistuste teemadel ja mina ise ei tõlkinud, kippus silm küll vaikselt tagurpidi pöörama.

eilne kojusõit, läbi frankfurti (mis on ilmselgelt liiga suur lennujaam või siis liiga väike, sest igasugust sabas seismist on seal meeletult) ja kopenhageni (kuhu jõudes lugesin ekraanilt, et tallinna lennuk läheb väravast D104, mis natuke hirmutas, sest jättis mulje nagu oleks D tiivas üle saja värava, millest ma mööduma pean, aga tegelikult oli see siiski ainult suhteliselt karupees. ja karupeest peavad eesti lennukid minema, sest eesti ei ole schengenis, aga taanlased ka ei diskrimineeri, sest londoni heathrowsse minev lennuk läks sealtsamast kõrvalt) muidugi röövis sellelt strasbourgi värgilt natuke romantikat. siiski healmeelel septembri lõpus jälle.

h

loomulikult on dushigeel hügieenitarvete kotis kaotanud oma korgi ja täitnud kogu antud koti ja kõik seal olnu libeda, limaja vedelikuga.

h

hommikul hotelli kôrvalt kaubanduskeskusest süüa ostes jäin jälle keelebarjääri taha. vôiks ju tunduda täiesti loogiline, et prantsusmaal räägivad inimesed prantsuse keelt, aga mind tabas see küll täiesti ootamatult. kuna minu vähene prantsuse keele oskus blkeerub täiesti ära niipea, kui keegi sujuvas prantsuse keeles minu poole pöördub, siis muutun ma äärmiselt ebaviisakaks -- suures innukuses ennast arusaadavaks teha hakkan ma kasutama vôimalikult minimalistlikku keelt (kombineerituna rahvushavelise kehakeelega, kus vôimalik), mis tähendab, et automaatselt kaovad minu kônepruugist kôik viisakusväljendid (palus, tänan jne.). täna siis, selle asemel, et lihtsalt oma singisaia haarata, sain leti äärest lôpuks tulema terve einega. puuviljakook ootab siiani kotis tarbimist.

kuna strasbourg on strasbourg, siis ei saa siin vist kunagi käidud ilma hotellielamusteta. eelmine kord oli mul täiesti viisakas hotell kaks kilomeetrit linnast väljas, nii et ôhtul raudtee- ja maanteesildade alt koju minek vôttis veidi kôhedaks. seekord on siis lokatsioon täiesti viisakas, aga hotell ise näeb välja nagu ta ei oleks veel päris valmis. tuba on igavene suur, aga mööblit pole sinna eriti jagunud. seina peale on küll kinnitatud kaheinimesevoodi peaplaat, aga selle all kükitab ônnetu kitsas lavats. eile ôhtul keerasin voodi vähemalt teistpidi, nii et saan pead vastu seda suurt plaati toetada. dushikardinat ei ole (veesurve seeeest on muljetavaldav), ka ei suutnud ma tervest majapidamisest tuvastada ühtegi prügikasti. ise stiilipuhtaks jäädes avastasin hommikul dushi alla minnes, et olen kaasa vôtnud kaks juuksepalsamit ja null shampooni. samas, pole môtet viriseda, sest juba puhtalt isikliku hotellitoa olemasolu, pealegi veel sellise, mis ei asu 10 kilomeetrit linnast väljas maantee ääres, on siin linnas selline luksus, mida kôigile ei jagu.

parlament ise on hetkel veel veidi kummituslik, sest esimene sessioon algab alles täna kell viis. tund aega tagasi tôlkide tohutusse arvutituppa sisse astudes tundus mulle hetkeks, et olen sattunud sinna lasteraamatusse, kus palle kôik inimesed minema soovis. siin toas on julgelt üle saja vilkuvate tulukestega arvuti, aga täielik inimtühjus. juba maha istununa nägin, et kôige tagumise arvuti taga on siiski ka üks meesterahvas. minu esimene töö algab täna kell pool neli. pärast seda pean kellelgi sabast kinni haarama ja paluma tal mulle näidata, kus asub plenaarisaali tôlkekabiin, sest homme kell 9 pean ma juba seal asjalikku juttu ajama.

h

kuna homme on tarvis strasbourgi sõita, siis on ju täiesti loomulik mitte asju pakkida või isegi mitte ära koristada oma lauda, et tuvastada, kus on eelmiste reiside paberid, mille eest võiks euroopalt raha küsida või isegi kus on homsed lennuki- ja bussipiletid, mille pealt võiks välja lugeda, millisell kellaajal võiks lennujaama minna. sest aega, nagu alati, on ju nagu tatart.

selle asemel on täiesti normaalne lüüa lugematu arv tunde surnuks youtube'is ringi konnates. kaarin arvas, et on kätte jõudnud hetk, kus mul oleks tarvis hankida endale PA. ma ise arvan, et mul oleks pigem sellist pöidlakruvidega varustatud disciplinariani (PD) vaja. ja see peaks siis olema keegi, kellel on rohkem autoriteeti kui mu emal, kes mõistliku inimesena on mind päevade kaupa tegutsema suunata.

no aga youtube on ju ikkagi põhjatu rikkuste allikas:


h

tulenevalt viimasel ajal üha hektilisemast elustiilist ja ilmselt ka meelelaadist, on minu eluruum omandanud teatavat kriisi iseloomustava väljanägemise. sellise sisedekoori kujundamine ei ole olnud keeruline -- lihtsalt erinevatest lähetustest saabudes on vaja kummuli keerata reisikott, et siis päev või paar hiljem uuesti lahkudes noppida sealt välja vajalikud esemed, täiendada antud komplekti millegi vastavale väljasõidule iseloomulikuga ja jälle uttu tõmmata. kodus olles jätkub vunki peamiselt ainult selleks, et lükata voodilt sinna kukkunud esemed (sisseharjunud laia käeviipega) ja ise asemele kukkuda.

neljapäeval tegin punamütsikest ja sammusin läbi metsa haigele vanaemale külla, kaasas toidumoon, mille ema oli mulle kaasa pannud ja seljas mind uduvihma eest kaitsev punane kapuutsiga kilekeep (hundi mittekohtamine muidugi jättis sellesse võrdlusse sügava lünga. isegi e. ei helistanud). reede õhtuks sõitsin pealinna tagasi, sain kodus olla tunni, siis oli vaja sünnipäeva tähistama minna. veidi enne kahte tuline piiaga jala amiksist koju ja juba poolel teel kippus silm kinni vajuma ja sammus ei olnud seda endisaegset reipust, pannes meid imestama, kuidas kõrge vanus meile nii märkamatult ligi on hiilinud. hommikul käsmu tõlkimislaagrisse, öösel kestis loba pikemalt ja täna koju naastes olin sunnitud tegema kolmetunnise pauernäpi.

järgmine nädal on viimane hooajaeelne ja tempo ei näi raugevat. seejärel läheb asi muidugi täiesti käest ära. kuna juunikuus sai lennukiga lennata rohkem kui rubla eest ja hiljutised sündmused on kuuldavasti lennundustöötajad vähe närviliseks ajanud, siis olen üritanud septembris oma viibimist euroopa õhuruumis minimeerida. seetõttu vähenebki minu aeg kodumaa pinnal septembrikuus umbes neljale päevale. tõenäosus muidugi on, et selajal kui mina erinevates euroopa linnades kohvri otsas elan, vahetuvad aastaajad minu kaasasolevale garderoobile ebasoodsas suunas.

h

ma arvan, et inimesele, kellel on kalduvus conrtolfreaklusele ei ole midagi paremat, kui olukord, kus ta ei saa absoluutselt mitte midagi teha. distants on nii suur ja ma pole jätnud endale ühtegi vahendit, et seda ületada. hetkel on üldine tendents küll teada (kuigi telefonikõnede intervall on suunaga suurenemisele), aga isegi selle kujundamisel ei olnud mul mingit rolli, ei saanudki olla ja ei saa ka kunagi olema. eile tunnetasin sel puhul teatavaid withdrawal sümptomeid, motoorne rahutus, torked rindkere piirkonnas, taltsutamatu vajadus guugeldada jne. täna on minu peale laskunud rammestav rahu -- it's all out of my hands. sest ma olen ju alati teadnud, mis on sellise olukorra suurim boonus -- mina ei vastuta.

mõnikord on nii lihtne unustada, kui kerge on ennast ilusana tunda...

Emiliana Torrini -- 'Sunny Road'

h