vot selline on minu saarel.

ja nüüd mind jälle enam ei ole seal. sest laupäeval on tartu ja järgmisel nädalal on puuraiujate emmemm otepääl ja siis on tõlkelaager ja siis on juba jälle väljamaa. ja nad on mind septembri alguses pannud parlamendi plenaaristungit tõlkima, kolm korda ja ma olen ausaltöelda natuke hirmul, aga ilmselt that's life.

ja tegelikult tahtsin ma midagi öelda nende rongide kohta, millest üleeelmises postituses (ja selle all olevas kommentaaris ka) juttu on, aga otsustasin, et pole mõtet siin avalikus kohas nii mõtlikuks muutuda. kirjuta mulle, kui tahad teada, mida ma tahan öelda.

h

ma arvan, et kui ma saan vanaks ja lahedaks, hakkan ma hellamaa raamatukogu raamatukoguhoidjaks. sadasin sinna reedel otse laeva pealt maha tulles sisse. minu tulevase ameti praegune kandja luges rahulikult mingit naistekat. selajal kui ma tagaruumis olin, otsis ta välja mu lugejakaardi. ma polnud umbes aasta aega ennast näole andnud sinna ja sisse astudes ka ennast ei tutvustanud, nii et see oli minuarust juba üsna muljetavaldav. raamatuid välja tshekkides tegime natuke smooltooki selle kohta, kuidas aegajalt peab ikka mõtte mahakeeramiseks sopakaid lugema (mul olid ilusti tasakaalus -- kolm sopakat, kaks väärti).

aga muidu on ka saar väga tshill. väljas peesitamisest on uued randid juba peal, meri on lähedal ja mõnus, kadakad on kõrged ja varjavad ja täna hakkas ee-em kah peale.

viimase auks (kuigi tegemist on ühe teise alaga, kus ka just em oli) tsitaat eileõhtustest etv spordiuudistest: "laure manadou püstitas oma nimele kuuluva maailmarekordi".

tshutshufrei. kuni neljapäevani

h

jah, ausaltöeldes on suvepuhkus pikale veninud küll. ja praegu on ka mõningane peavalu. mis võib tuleneda klassivenna osavalt miksitud kuubaliibredest või siis ka lihtsalt sellest, et kell on öö ja mul on täna olnud veho-eesti hoolduskeskus ja klassiõhtu ja peale selle on mul peas umbes miljon juukseklambrit, mis mu paruka kuidagimoodi kuklale kinnitab.

kõigepealt oli riia-ventspils-saaremaa-hiiumaa, millest ehk kunagi veidi hiljem. eelmine aasta läks reisikirja publitseerimisega veidi kehvasti, sest keegi lihtsalt ei kirjutanud seda. seekord suutsin ikkagi enamvähem härjal jooksvalt sarvist haarata. projekt vajab küll veel mõningast nikitsemist, aga selleaastane rattamatka reisikiri peaks siiski publitseeritud saama.

siis oli tallinn-helsinki-stockholm-göteborg-stockholm-helsinki-tallinn. umbes täpselt niimoodi, minimaalsete peatustega. igas perekonnas on omad kiiksud ja vussis närvidega indiviidid. meie omad on õnneks peamiselt rootsis. enne lahkumist sai siiski veedetud üks sume õhtu stockholmi külje all. rootsi laeva diskos oli hea bänd ja uskumatult saast mustkunstnik. soome laevas oli lihtsalt soome pööbli üledoos. sööklahinnad annavad siiski tallinna parimatele restodele silmad ette. pippuripihvi on 250 krooni.

järgmiseks oli vist aegna. enne seda oli reedeõhtune von krahl ja kaklevad paarid, kes muutsid minu vajaduse püsisuhte järele vähem imminentseks. vihma ka sadas, muidu oli lahe. pool neli tuli mulle osmani kebabi juurde järele väga ilus taksojuht, kes rääkis, et taksosõit on tal rohkem siuke suvine hobi. et talvel on ta kristiina shmiguni tiimis. aga aegnale viisime kringilt ja aegnal jõime iizibriizi suvejooki ja ühtegi puuki ei saanudki. juku viis ja tõi.

siis oli kaks päeva topus, mis möödusid peaasjalikult maja ees päikse käes madratsil erinevaid lamamispoose võttes. päiksekreemiga ei hakanud vaeva nägema, sestap kõrbend sääred ja õlad. pool raamatut sai läbi.

ja noh, nagu öeldud, täna kõigepealt veho-eesti hoolduskeskus. arvestades, et avalik esinemine on arvestatav osa minu tööst, on muidugi piinlik see, kuidas ma seda kardan. ja siis ma seisangi seal keset suurt ruumi ja mulle meenuvad kõik need põhjused, miks ma poleks pidanud seda tööd vastu võtma. aga kuna inimvaatlused on jällegi mu lemmikhobi, siis meenuvad mulle ka need põhjused, miks sellised eesti tööotsad mulle meeldivad. ja noh, üldsegi, kui paljud saavad öelda, et nad on citroeni kõige peadirektorimale peadirektorile kõrva sositanud? pressikal osalejate nimekirja vaadates selgus, et üks kahest ajakirjanikust on minu põhikooliaegne esimene crush. arvestades, et hoolduskeskuse avamiselt liikusin sujuvalt kohe edasi klassiõhtule klassijuhataja suvilas, tundus see ainult kohane.

aga selle klassiõhtuga on küll nii, et iga kord kui sa arvad, et oled jõudnud sinnamaale, et sulle tundub, et sa oled endale piisava kaitsekihi tekitanud, saab sulle selgeks millistest rongidest sa oled lootusetult maha jäänud. aga eks see tunne ilmselt oleneb sellest, millise mulli sees parajasti ringi sõita. sest ma olen igapäevases slus ümbritsetud takeyourtime inimestega, aga klassikaaslased on valdavas osas küll takentheirtimeandrunwithit. nii et võibolla peaks selles püsisuhte asjas siiski jällegi ümber mõtlema?

h

kuna sai lubatud (ja noh, kuna on asjakohane ka):


Kallis autojuht!

Ma pole kunagi kirjutanud ühelegi autojuhile ?kallis?? Kallis autojuht, kui sa sõidad mööda kruusateed ja näed tee ääres sõitvat ratturit, siis ole palun nii hea ja võta natuke hoogu maha. Täie tinnaga kruusateed mööda kihutades lööd vaese ratturi suud-silmad tolmu täis. Lisaks sellele võivad lahtised kivid kaitsetule ratturile tõsist füüsilist valu valmistada. Nii et, hea autojuht, ole teinekord nii hea ja võta hoogu maha kui kruusateel sõidad. Tänan!

Meeldivate kohtumisteni,
Kaarin

õhtune aiakastmine on päris zen üritus. vesi pritsib kauni kaarega vooliku otsast, sina seisab ja mõtled elu üle järele. kõrval askeldas siil, kes aia otsas pojengipõõsas elab. tuvastasin ta sealt eile koju tulles. nüüd on meil siis kaks kodulooma. maja taga kompostihunnikus elab rott. kui me maja ees grillime, käib ta meid kõrvalasuvast lillepeenrast võõrasemade vahelt piilumas.

homsest alates siis jällegi see hoopis isemoodi zen. kolme tunni pärast pean ärkama, et raske rattaga läbi vaikse linna balti jaama valga rongi peale jõuda. ja sealt edasi juba lugazi ja riia ja kuramaa ja ventspils ja saaremaa laev. loodetavasti. päike lõõskab ilmselt nagu loom ja lätlased tõmbavad naha üle kõrvade, aga misteha.

kohtume kolmesaja kilomeetri pärast,

h

euroopa institutsioonide pardakaardifetish on viinud asjad niikaugele, et kui ma täna tallinnas oma kohvrit oodates taskuid ja kotisahtleid läbi lappasin, siis variant, et ma olen oma id-kaardi kopenhageni lennuki istmetaskusse olen unustanud ei tekitanud minus suuremat ärevust. aga selle asjaolu meenumine, et ka pardakaart on ilmselt sealsamas, kus id-kaart, sundis mind tegutsema.

jõudsin juba pagasilaua tütarlast oma olukorrast teavitada, aga siis käivitus kadunud asjade otsimine esimene reegel: kui sa oled kõik võimalikud kohad läbi otsinud, siis tuleb hetkeks rahulikult hinge tõmmata ja seejärel vaadata uuesti kõige loogilisemasse kohta, kus antud asi olla võiks. loomulikult olid nii pardakaart kui id-kaart püksitaskus.

h

tabloo tänaval näitab, et õues on 34 kraadi. kell kaheksa õhtul. toas on vähemalt sama palju, seekord siis hotellis monty, millel oli mingi vahva slogan. kohe vaatan, mis see oli... "small design hotel". mis põhimõtteliselt väljendub selles, et toolid on läbipaistvast plastmassist ja telekas on millegipärast klaasist kasti sees.

imetabane, kui kiiresti kõige sellega ära harjub ja see juba rutiiniks muutub. mis võib minust veidi fafafa tunduda, arvestades, et ma olen ainult kuu aega euroopasse tööle commutinud, aga tõesti, neljandaks lennureisiks sama hulga nädalate jooksul on see tõusmine ja langemine juba täiesti sameoldsameold. inimesed on muidugi alati huvitavad. täna näiteks maandus mu kõrvale mingi norra miljonär, kes rääkis, kuidas ta kogu euroopas bisnist teeb ja hobikorras hättasattunud inimesi aitab. näiteks erinevatele õnnetutele eesti üksikemadele kortereid ostab, nõu strings ättatshd. alustuseks rääkis muidugi, kuidas ta öösel oma magaval vene päritolu göölfrendil niidiga sõrmeümbermõõtu võttis, et talle järgmisel õhtusöögil kihlasõrmus sõrme suruda. kõik oli väga kaunis, kuni ta minu sõbraliku küsimuse peale, et millal siis pulmad, pidi tunnistama, et ta on tegelikult juba abielus. aga vene göölfrendiga sain mina ka rääkida, sest tüüp helistas kopenhagenis sellele ja teatas, et ta on endale uue göölfrendi hankinud ja surus siis telefoni mulle vastu kõrva. tervitasime teineteist, inglise keeles. tema ütles, et tema on veronika, mina ütlesin, et mina olen hanna. tema küsis, et kuhu ma reisin. mina ütlesin, et brüsselisse. soovis mulle head reisi, ulatasin telefoni steinile tagasi. lõpetuseks suudlesime teineteist sõbralikult põsele ja läksime omi teid.

nüüd võiks tööga ka rutiin tekkida. aga seda vist ei ole niipea loota. ma pean vist välja mõtlema mingi märgisüsteemi ja siis paluma oma kabiinikaaslastel seda kasutada. sest kui saalis öeldakse näiteks sõna council, siis laskub minu peale täielik segadus. sest see võib ju olla euroopa nõukogu ehk council of europe, mis on euroopa liidu kontekstis küll vähemtõenaöline, aga ilmub aegajalt ikka välja, just siis kui ma teda kõige vähem kahtlustada oskan. või see võib siiski olla council of europe, aga tähendada ministrite nõukogu (mis on ka council of the european union või council of ministers). või siis võib see olla european council, eesti keeles euroopa ülemkogu. või see võib muidugi olla ka mingi täiesti suvaline council.

homme päev otsa immigratsiooni. vähemalt on seal justus lipseuse majas õhukonditsioneer.

h