minu ja pärmitaigna omavahelist läbisaamist võib vist kõige paremini kirjeldada kui sadomaso suhet. võin teda igatepidi abjuusida ja ignoorida, tema näitab ikka ülimat tänulikkust üles. tegin täna taigna valmis ja läksin vilkogu koosolekule. seal läks muidugi seletamiseks ja pärast oli väga vingete piltidega india-reisi teemaline ettekanne, misjärel pidi loomulikult elevanti kanakarrit sööma minema ja nii juhtuski, et kui ma viis tundi hiljem lõpuks koju jõudsin, nägi taigen kausis välja juba üsna selline nagu tal oleks igasugusest kerkimisest täiesti villand. aga natuke karmikäelist sõtkumist ja saiad ahjus kerkisid endiselt nagu fööniks tuhast. ise tund aega magusate aurude sees mütanult ei tahtnud õnneks enam ühtki ampsu võtta, aga köögilaua peal on nüüd suur laar täiesti eeskujuliku välimusega moskvasaiu ja kaneelirulle. even if i do say so myself.

h

nüüd lõpuks, kui tänavad on enamvähem kuivad ja õues on enamvähem soe, hakkab kätte jõudma see aeg aastast, mis mulle kõige rohkem meeldib. see aeg kui kõik on värske ja uus ja alles ees ja õues on nii lõpmata palju õhku, et sa tunned, et iga hetk nüüd võib see sind õhku tõsta ja linna kohale lennutada. ootasin just kaarli puiesteel viimast bussi ja sain vabalt mõtteid mõlgutada. autosid oli vähe, inimesi veel vähem.

sest tegelikult tulin ma ju jällegi teatrist, väikese kõrvalepõikega. ja kõige rohkem mõtlesin ma sellest, et kuidas sai tammsaare teada, sellel ajal, et inimsuhted võivad selliseks minna ja sellised olla. või ainult siis, kui ta ise oli selle läbi elanud. meie elame ilmselt rääkimise ajastul, me räägime kõigest ja kogu aeg ja vabalt ja tihtipeale liiga palju ja asjadest, millest me tegelikult midagi ei tea. aga vähemalt on meil palju rohkem võimalusi mitte olla oma isiklike tragöödiatega üksi. ja teadmine, et see, mis meiega juhtub on tavaline, et seda ja palju hullemat juhtub kõikjal ja kõigiga. et armastus saab otsa või sellest ei piisa või mõnikord on seda nii palju, et see ajab hirmu nahka. et ükskord saabub argipäev ja inimene sinu kõrval ei jaksa sind üha uuesti ja uuesti avastada. et vägivald on mõnikord paratamatu, aga harva lahendus ja teod vastanduvad sõnadele ja hoolimata parimatest kavatsustest läheb mõnikord hoopis teisiti kui sa arvasid. sest kui sinu vanemad elasid sellises ajas, kus neil oli väga harva aega mõelda sellele, mida nad tahtsid ja veel harvem sellele, miks, on tõesti võimalik, et sinu naise aastast aastasse kestev vajadus pideva kinnituse järele, et ta on tahetud ja armastatud võib muutuda lämmatavaks, käsist ja jalust siduvaks ja sa ei suuda leida mingit mõistlikku viisi selle allakäiguspiraali takistamiseks. lisaks teadmine, et kogu teie suhe, jõudude tasakaal ja pühendumus põhineb millelgi nii hapral nagu emotsioon.

kahju, et kõik see, mis etenduse ajal peas tärkab, aga mida ei jõua üha uute ja uute tärkamiste tõttu lõpuni mõelda, muutub hetk hiljem hämuks, mis jätab mulle küll meelde üldise ambiaansi, aga mitte konkreetsed avastused. ja vajalik kaugjuhtimispult, mis laseks pausi peale panna ja tagasi kerida, on puudu.

aga tammsaare, rõõmsa nutu ja nukra naeru meister, on võimas. ja linnateatri etendus, nende võime väga vähesega väga paljut edasi anda, pinev keskendumine/keskendamine ja särisev pinge niisamuti. "tõde ja õigus iv". soovitan.

h

mida kauem vaikida, seda suurem on pinge jälle rääkima hakkamisel midagi fenomenaalset öelda. ja nii võibki häbelikult vaikima jääda. aga kuna tundub, et eilsega sai läbi mingi tsükkel, siis olen otsustanud siiski, maksku, mis maksab, härjal taas sarvist haarata.

nüüd niimoodi tagantjärele vaadates saan aru küll, et ümbritsev universum ja minu oma keha olid siiski otsustanud esimese veerandsaja täitumisest minu jaoks teatava verstaposti teha, ehk üritades sellega juhtida minu tähelepanu teatud vajakajäämistele ja vajadusele nende suhtes midagi ära teha. sest umbes nädal enne sünnipäeva haigestusin ma mingisugusesse tapjaviirusesse, mis alguses viis mult hääle ja seejärel tekitas mulle lõppematu nohu. ja lõpuks oli see mind nii ära kurnanud, et pärast paaritunnilist tegutsemist (näiteks püstiseismist või auto kõrvalistmel istumist) olin täielik küpsis. oli ka teisi märke.

aga tundub, et laupäeval (nädal ja veidi pärast sünnipäeva) kuulutasid nad oma eksperimendi enamvähem lõppenuks. küpsis olen ikka, aga vähemalt kõik muud protsessid (hingamine näiteks) näivad olevat taastunud endises kapasiteedis. ma leian, et neist oli väga meeldiv sünnipäevapeoks see tsirkus ära lõpetada ja lasta mul olukorda nautida.

rahvast oli ootamatult palju (sest kehad ruumis on ikka midagi muud kui nimed paberi peal) ja ma tahtsin kõigiga juttu rääkida ja suhelda, aga lõppkokkuvõttes ei jõudnud vist peaaegu kellegagi, sest nii kui ma olin oma joogitopsi kuskile maha asetanud, saabus uksest keegi uus, keda pidi tervitama minema ja nii ta läks. aga fiiling, mulle tundub, oli siiski hea. ja lilli on siin siiani kõik kohad täis. ja suures ürituse korraldamise hoos olin ma hoopiski ära unustanud, et kingitusi saab ju ka, nii et need olid kõik positiivne üllatus. aitäh, sõbrad, et tulite ja olite ja üksteinekord saab ehk natuke põhjalikumalt vestelda.

õhtul seina pealt väidatud videojupi panin üles sinna. kuna heli oli kohapeal selline nagu ta oli, siis ehk ongi seda niimoodi parem vaadata. ja pilte saab ka vaadata, näiteks sealt ja sealt.
h

otsustasin üle tüki aja jälle üritada koju pääseda. hotellis on muidugi päris mugav, aga mingil hetkel toovad minibaar ja peopesa suurused seebid ikkagi koduigatsuse hinge.

keerasin ettevaatlikult võtit lukuaugus ja minu suureks üllatuseks uks avaneski. kõik oli täpselt samamoodi nagu ta minust jäänud oli (tükk aega asustamata olnud koduga on ju ikka see mure, et ega vandaalid või vargad pole sisse astunud või midagi). niisiis otsustasin minna hotelli oma asjade järele ja ennast jällegi kodus sisse seada.

loodetavasti leiavad kõik külalised ka nüüd jälle tee siia.

h

reedel "meeletu" linnateatris. ma arvan, et üks mu viimase aja lemmikuid. nagu tätte puhul ikka, võnkusime enamik etendust ühes rütmis ja siis mingi hetk jõnksas tema ühes suunas ja mina teises ja võttis natuke aega, et harmoonia tagasi saada. aga muidu väga lahe. ma ei saa küll väita, et ma maailma päris niimoodi näen nagu tema seda tundub nägevat, aga ma saan tema mõttekäikudest aru. seda äraminemise ja üksiolemise vajadust ma mõistan ka. ja see, kuidas simmul kogu etendust pea kohal kandis, oli muljetavaldav.

eile õhtul superkinos nykäneni film. tõlge polnud vist suurem asi, see matti lihtsa inimese nüanss oli täiesti koduma läinud, lohakast, veidi madalalaubalisest slängist ja kohalikust murdest oli saanud korralik kirjakeel. õnneks polnud sellest väga vahet, sest subtiitritele suuremat tähelepanu pöörama ei pidanud. jasper pääkkönen on ka omaette enigma -- kuidas seebiseriaali ilupoisist on saanud muljetavaldav karakternäitleja. film ise oli muidugi mõtlemapanev ja kurb, kuigi kohustuslikud koomilised saundbaidid tulid riburadapidi ära. kõike seda nüüd niimoodi kompaktsena nähes on ainuke võimalik järeldus, et nykänen pidi küll olema kosmiliselt andekas sportlane, kui ta sellise hoolimatusega küünalt kahest otsast põletades ikkagi nii palju saavutada jõudis. arvestades, et suusahüpped on siiski üsna tehniline ala, kus toore jõuga on võimalik ainult iseennast kiiresti lõhkuda, pean ma eeldama, et mattil oli suurepärane intuitsioon, sest ma ei näe eriti, et talle mõistuse ja füüsikaseadustega suurt midagi selgeks teha oli võimalik (aga see iseenesest ei ole midagi uudset, ma kahtlustan sügavalt, et eestis on praegu vähemalt üks selline tippsportlane, kelle puhul sama kehtib). samas on selliste vendadega muidugi see häda, et need ei oska ennast ka sporti tehes kuidagi säästa. ja niimoodi gravitatsioonijõududega mängides nagu suusahüppajad seda teevad, annab selline asi endast ka ilmselt üsna kiiresti tunda.

ja naljakas oli vaadata hüppajana mitte kunagi päris tippu tõusnud mika kojonkoski tegelaskuju, kes oli vist küll nykäneni absoluutne vastand (ja seetõttu on mõistetav ka nykäneni varjamatu põlgus tema vastu, eriti hetkel kui selgus, et naine on pojale kojonkoski eesnime pannud). ja mõelda, kus on mehed nüüd -- matti, kes on pahuksis iseenda, maailma, naise ja alkoholiga ja kojonkoski, kes on kindlasti üks edukamaid suusahüppetreenereid maailmas, olles erinevatel aegadel andnud väga tugeva panuse nii soome, austria kui nüüd norra koondiste edule. veidi aega tagasi tuli mingist yle kanalist kojonkoskist portreesaade -- edukas ja hea pereisa, kelle elu on suurepärasel järjel. ja samas ma pole päris kindel, kas nykänen oleks osanud sellisest elust rõõmu tunda. lõppkokkuvõttes saab ainult öelda, et ükskõik, mis nurga alt nykäneni vaadata, on tegemist fenomeniga. teist sellist ei ole ja jumal tänatud selle eest.

h

"the book of daniel" on hiljuti nbc pealt alanud uus teleseriaal, mis räägib kirikuõpetajast daniel websterist (keda mängib aidan quinn) ja tema perekonnast. perekond on täiesti normaalselt düsfunktsionaalne -- vanem poeg on pooleldi kapist väljas homo (lähim perekond teab ja toetab, piiskopist vanaisa üritab koguaeg ilusate noorte kogududsetüdrukutega kokku kupeldada), noorem poeg on väiksena hiinast adopteeritud teismeline südametemurdja ja tütar jäi kohe esimeses osas kanepi müümisega vahele (sest tal oli vaja arvuti mangaprogrammide jaoks raha), danieli emal on alzheimer, naise õemees oli koguduse raamatupidaja ja jooksis kooli ehitamise jaoks kogutud kolme ja poole miljoniga minema ning naiseõde on uskumatult flaky ja oma soolistes eelistustes ei diskrimineeri. ja peale selle on danielil vicodini-sõltuvus ja regulaarsed diskussioonid jeesusega (peamiselt antud sõltuvuse teemadel ja enne tableti suhutoppimist). ja kõigest sellest hoolimata (pluss muidugi asjaolu, et kõik, mis saab valesti minna seda ka teeb) on tegemist äärmiselt armsa ja vahetu seriaaliga.

või õigemini, oli tegemist. sest juba enne eetrisse tulekut materdati seda igast suunast, peamiselt sellepärast, et seriaal mõnitavat jumalat ja kristlikke väärtusi kõige räigemal kombel. peamised näpuganäitajad olid rühmitused, mis kannavad selliseid nimesid nagu parents television council ja focus on the family ning mõningad telejutlustajad. kelle mõjujõust annab aimu see, et mõned nbc jaamad tundlikemates piirkondades jäid koledate ähvarduskirjade laviini alla ja loobusid seriaali näitamisest. ilma igasuguste kristlike veendumusteta, aga siiski teatud silmaringiga inimesena, kes on teadlik sellest, millisesse kultuuriruumi ta kuulub, saan ma väita, et kogu nähtud nelja osa vältel ei näinud ma küll midagi, mis oleks ülaltoodud väärtusi kuidagi mõnitanud -- vastupidi, antud väärtused mängisid väga olulist rolli selles, et tegelased tegid igapäevastes keerulistes situatsioonides õigeid valikuid ja jäid jalgadega maa peale. ja see, et suurem usklikkus ei pane inimesi automaatselt ühiskonnas kõrgemale pulgale, annab seriaalile niimõnelgi puhul vajaka jääva inimlikkuse (eriti selles kontekstis, kus on enamik eeldatavat publikut -- usas). kuigi vinti oli ehk natuke üle keeratud, oli tegemist tunduvalt realistlikuma settinguga kui vastikult magus ja moraalitsev, aga täiesti üle mõistuse populaarne "7th heaven".

kuigi oleks võinud ju arvata, et selline kisa ja kära on nii hea reklaam, et seriaal vähemalt esimeste osade jooksul guily pleasureiks muuta, ei huvitanud "the book of daniel" kahjuks ka vaatajaid eriti, mistõttu nbc pärast kolmanda osa eetrisse laskmist otsustas, et asi pole kõike seda jama väärt ja tõmbas selle eetrist. kuna aga valmis oli juba meisterdatud niimõnigi osa, otsustati eetrisse laskmata jäänud osad soovijateni toimetada oma kodulehe kaudu. nii saabki mõnel järjestikkusel reedel "the book of danieli" kätte selle kodulehelt, tasuta striimina, mis jääb sinna nädalaks. kvaliteet ei olnud küll päris nii hea kui telekast ripitud seriaalidel tavaliselt, aga täiesti korralik.

lahendus on kasvõi juba hea tahte märgina väga positiivne. antud osad olid purgis juba nagunii, nii et lisanduvaid tootmiskulusid ei olnud, samuti jäävad ära eetrisse laskmise kulud, ja ainuke moodus tulevikus nende pealt midagi teenida oleks ehk olnud need mõnele välismaisele telekanalile odava raha eest näidata parseldada (millegipärast see aegajalt õnnestub, ilmselt on poolikuks jäänud hooaja ostmine täispaketist tunduvalt odavam -- meiegi telekanalid on selliseid seriaale näidanud, tv3st tulnud "miss match" ja kanal2 "the mountain" näiteks). omal ajal enne hooaja lõppu eetrist tõmmatud "my so-called life" on lausa omamoodi kultusseriaaliks saanud, selle peategelasi mänginud claire danes ja jared leto figureerivad tänapäeval a-listi piiril, aga seda anti publikule peaaegu terve hooaja jagu. "danieli" jõudis eetris olla ainult mõned osad. tänavu on kirves langenud niimõnegi üsna lootustandva uue seriaali pea kohal, "reunion" ja "kitchen confidential" näiteks. mõlemat oli filmitud rohkem kui eetrisse lasta jõuti. kogunenud vaatajatele oleks näitamata jäänud osadele ligipääsu andmise võimalus kena lahkumiskingitus.

h

mulle tundub küll, et pandora viskab aegajalt kontrolli mõttes suht suvalisi lugusid vahele, et veenduda, et sa ikka jälgid, mis seal toimub. kuidas muidu seletada, et john mayeri, dave matthews bandi ja robert downey jr. teemalisel kanalil hakkas järsku laulma rod stewart, esitades koos stevie wonderiga 'what a wonderful life'i. mitte küll täiesti muusikaspektrumi teisest otsast, aga ikkagi...

tänane õhtupoolik näitas ilmselgelt, et on kohti, kuhu ei tasu lihtsalt ajaviiteks minna. sest muidu a) hävivad juhmide inimeste peale ärritudes lihtsalt närvirakud, mis ju teadupärast ei taastu ja tulevases elus (siis kui ma apaatse näoga köögitaburetil istun ja vaatan, kuidas mu lootusetult ülekäte läinud lapsed kardinatest lumehelbemustreid välja lõikavad või lihtsalt et vältida kogu perekonna värskelt pestud pesu põlema süütamist a la mel gibsoni ja tema 10 õe-venna ema) võib-olla marjaks ära oleks kulunud ja/või b)kalduvad mõtted käsitletavast teemast imetabase kergusega kõrvale ja sa võid ennast leida näiteks kõrvalistujaga võrdlemas, kumma veenid selgemini läbi käsivarre naha kumavad (minu) ja vastasistujatele jääb sellest kahtlemata huvitav mulje, sest nii suur huvi oma käsivarreveenide vastu on ju teadupärast ainult ühe harrastuse esindajatel.

einokuulge, see on nüüd küll juba liig -- jesse mccartney, kellel vana pauliga küll ilmselgelt midagi pistmist ei ole (jesse on väga noor ja sile poiss, kes mängis eelmised kaks aastat wb imemagusas draamaseriaalis "summerland", mida tänapäeval ja siinkandis näitab minuteada subtv), laulmas mulle 'when you wish upon a star' ja pildi järgi tuvastan ma, et see laul pärineb plaadilt 'disney mania 3' (3?). seriously? john mayer? dave matthews? robert downey jr. kõlab ju ka hoopis niimoodi:

Robert Downey Jr. - 'Details'

ma pean muidugi tunnistama, et kogu downey 'the futurist' plaat on minu jaoks äärmiselt segadusttekitav. saund mulle väga meeldib, aga sõnad on kohati ikka täiesti suvalised -- paar rida räägiksid nagu otse minuga ja siis järgmised paar on täiesti ajulagedad. sellepärast on tema kuulamine natuke kurnav. aga ta saab kõik andeks, sest seal plaadi peal on ka minu lugu:
Robert Downey Jr. - Hannah

h