rahvusraamatukogu on ikka häppening koht. aknast õue vaadates lohutan ennast sellega, et seal ongi kindlasti liiga palav. aga siin kohtub paljundusmasina ääres vanade sõpradega, keda sada aastat pole näinud. ja kõrval istuval halli peaga onul on telefonihelinaks "club kung fu". just praegu hakkas helisema ja onu jooksis omaette vandudes saalist välja.

h

alustasid täiesti salaja prantsuse lahtistega. see juhtub, kui lehti ei loe ja telekat ei vaata. nüüd tekib muidugi küsimus, et kuidas lõputööd kirjutatakse. sest võiks muidugi raamatukogus eurospordi koduleheküljel kogu aeg refreshi vajutada, aga tennis on minu jaoks pigem ikka siuke vaatamise sport kui statistika. selles mõttes, et muidugi on mul omad lemmikud, aga ma olen võimeline peaaegu igas mängus valima oma lemmiku ja siis täiest hingest tema poolt olema.

nii, et võiks kodu kokkupakkimise eesmärgil siin teleka ees vegeteerida, vahepeal ka mõned asjad õrnalt kastidesse asetades. aga ikkagi...

h

kõigepealt olime me piiri ääres. tumedate ülikondadega meestel hakkas pikapeale palav ja kuigi teiselpool tõkkepuud oli ilmselgelt näha kaks oodatavat bussi, säilis status quo siiski peaaegu tund aega.



siis me sõitsime bussiga ja enne kui ma arugi sain, seisime me estriga järsku kõrvuti sangaste lossi trepi peal ja ester muudkui ütles eesti keeles, et teretulemast leedu ja türgi põllumajandusministrid ja mina korrutasin seda takka inglise keeles järgi ja ago gashkov või kesiganes see ak lõunaeestimees on, oli suunanud meie peale oma kaamera ja nii ma tänaõhtusesse ak-se sattusingi.



siis me sõime sangastes lõunat, mina ja ester ja kazimiera ja see türgi mees ka, intiimses õhkkonnas. pidin türklastele veel kinnitama, et salati sisse ei ole salakavalalt sealiha peidetud. ester küsis, et mis teil türklastel põllumajanduses peamine suund on ja türklased vastasid, et lehmadega peamiselt jandavad, aga lammast ja kana ikka kasvatavad ka. neil sellevõrra kergem, et seakasvatusega pole vaja vaeva näha.

siis me jätsime estri sinna ja läksime mööda valgamaad rallima. ühelt taluõuelt teise. ikka vilkuritega politseieskort ees ja meie ilus hall buss järel.



nägin ennenägematuid asju. kuidas kuuskendtuhat kana muneb liinile ja munad siis sealt liinilt ilusti karpidesse lähevad. ja kuidas lehmadele tehakse karusselli, mille käigus nad märkamatult ka ära lüpstakse. valgamaalane oli kohale tulnud ja klõpsis muudkui pilte teha.

kazimiera (taasiseseisvunud leedu esimene peaminister, nüüd siis rohkem põllumajanduse peal) tundis muret, et kas lehmadel ei tule niimoodi laudas istumisest stress (kaarin pärast tundis muret, et kui lehmi niimoodi karusselli peal lüpstakse, kas piim siis võiks ei lähe). aga muidu oli kazimiera funky ja tal oli vingem telefon kui mul.



siis me saatsime bussid jälle lätti tagasi ja tulime ise otepääle. seal lugesin natuke karupesa kiige peal national geographicut, kuni tunnetusraja inimesed mulle järele tulid ja mind tartusse sõidutasid. siis me mingi hetk olime emajõe biitshil ja sõime jäätist ja kooki, kuigi oli juba jahe ja olid sääsed. sits pidi ka kingad jalga panema.



ja siis edasi sulab kõik juba natuke ühte. ma tean, et me vaatasime, kuidas keskealised sheikspiiris tantsisid ja siis me jõudsime täpselt punktide andmise ajaks zumi ja oleks spontaanse kokkuleppe tagajärjel äärepealt pidanud riiga kontserdile minema, aga õnneks läti ei võitnud. ja siis meid oli järsku palju rohkem ja kell oli öö ja mulle kippus lst liigmugavatel diivanitel kangesti uni peale.

ja ohimet, koju jõudes oli kell jälle kolm. oleks ma hommikul ärgates teadnud, et pooltki selline päev tuleb...

h

eile öösel kell kolm koju jõudes tuvastasin, et lärm on väljas võtnud järjekordsed uskumatud mõõtmed. salvestasin seda ühe jupi, et asjast aimu anda, aga kahjuks ei tee see tõelisele olukorrale au (kuulata saab näiteks quicktime programmiga). igatahes kujutage ette olukorda, et



kõik see on kottpime ja vidistamist, sillerdamist ja krooksumist täis.

aga eileöise kella kolmese koju laekumise põhjustaja oli ka väga vahva. sest kursaürituste seeria hooajale pandi lõppakord eesti naisüliõpilaste seltsi hubastes ruumides. hoolimata nõudekakofooniast ja esimese pannkoogilaari totaalsest (või absoluutsest?) ebaõnnestumisest, oli siiski pidulik ja asjakohane meeleolu.



nii et meid võib küll olla ju kokku neli ja pool (nende nuudlite eest võiks ju terve punkti anda, aga samas see "tulen-ei tule" põnevusmäng viib jälle skoori alla), aga meie lahedust see ei vähenda.

h

ma ei saa aru, miks need linnud keset ööd kisavad (alguses ma kahtlustasin, et mõni naaber on mingi dzhunglikasseti rõdule mängima jätnud, aga tundub, et see dzhungel on siiski riil diil)? aga seda peab küll tunnistama, et see värske roheline värk seal väljas lõhnab hästi.

ja mul on faking hea olla. mis on peaaegu risti vastupidi sellele, kuidas ma ennast umbes täpselt aasta tagasi tundsin. nii, et see peaaegu paneb mind mõtlema... aga mõtlemine, nagu juba ammu teada, on üks ohtlik ja valus tegevus (väga lihtne on ennast ära nikastada). ja seetõttu ma parem ei lähe sinna.

hommikul enne eksamile minekut ma lausa mõtlesin selle peale, kui palju ma sakin asjade lõpetamises. kuidas ma olen üsna hea alustaja, aga põhimõtteliselt ikkagi quitter. ja kui mul ongi midagi õnnestunud lõpetada, siis on see tihtipeale õnnestunud äärmiselt ebarahuldava tulemusega.

nii et ma ei teagi, kas see, et kõik läks lõppkokkuvõttes väga hästi oli ootuspärane või risti vastu ootust. aga nii igatahes juhtus. nii, et ma olen täna olnud juba mitu korda pilves. pärast sealt ruumist lahkumist oli see natural high. ja õhtul, pärast vorsti ja siidrit ja shampust tähtveres oli see alcohol induced high. aga kõik see tähendab, et kool kui selline on jällegi läbi. ja isegi kui ma ei tahtnud sinna alguses üldse minna ja isegi kui see ei olnud mõnikord üldse nii nagu ma tahtsin või ootasin, on tegelikult kõik ikkagi hästi.

kahju ainult, et mõnedest asjadest aru saamine nii kaua aega võtab.

h

taksojuht, kes mind hommikul tööle toimetas, oli ilmselt lähisugulane jabba the hutiga. peale selle, et leidsin hämmastava sarnasuse nende näojoontes, oli ta ka nii suur, et pärast vahetuse lõppu eemaldatakse ta autost ilmselt koos istmega ja hingeldas terve tee meeletult (kuidas taksofirma kindlustab, et siuke tüüp poole sõidu pealt südamerabandust ei saa?). pluss, tema osa meievahelises kommunikatsioonis koosnes peamiselt erineva intonatsiooniga "õõõh"idest. ja riigikohus kui selline oli tema jaoks ka täiesti tundmatu kontseptsioon (ilmselt ka institutsiooniliselt, aga, mis taksojuhi puhul veelgi sobimatum, geograafiliselt samuti).

h

dzhiisus, mis see siis nüüd on? minu elu "kui-sajab-siis-kallab" iseloom on sel nädalal võtmad ekstreemseid pöördeid. palgalist tööd tuleb järsku ustest ja akendest sisse ja kõike seda nädal enne lõpueksamit kui teoreetiliselt peaks ehk istuma hoopis koolis kapis ja mediteerima. ja mul on ju seda raha vaja, aga see tähendaks, et ma elaksin terve järgneva nädala inglise keelest eesti keelde...

ja millal,pray tell, peab inimene niimoodi oma lõputööd kirjutama?

h