kui ma ka midagi muud teinud ei ole, siis olen seltsile andnud vähemalt gloria gaynori. arvestades inimeste reaktsioone, on see ilmselgelt midagi, mille üle võib uhke olla. nad võiksid seda panust siis ka hinnata ja mängida selle originaalversiooni.

h

ma lihtsalt pidin 'kroonika' ostma, sest poes seda lapates jäi mulle silma järgmine nupuke:

Lavastaja Ago-Endrik Kerge(60) võlus ära endast 12 aastat noorema kauni näitlejanna Elle Kulli(53) "Reigi õpetaja" võtetel pea 30 aastat tagasi.

aastad on paari ilmselgelt teineteisele lähemale toonud.

peaks olema päris humoorikas lugemine.

h

hajameelne 'next blog' nupule vajutamine (selle asemel, et midagi asjalikku teha, näiteks magama minna) on viinud avastuseni, et blogspoti serveris on koha sisse võtnud ilmatu hulk spämmbloge. alguses ma ei saanud hästi aru, misasjad need on, ei viitsind eriti süveneda ka (nagu ka nende aasia tiinekate blogidesse, mis on kirjutatud tumeroosaga tumelillale, igas suunas vilguavd ja välguvad ja on nii tihedalt täis topitud, et silmanägemise võtab ära). aga kui neid aina rohkem hakkas ette tulema, hakkasin asja üle mõtlema. ilmselt ei saa nad olla vähemefektiivsed kui e-maili teel saabuv spämm, nii et miks ka mitte.

asi ise näeb välja selline. või selline või selline. natuke mingit meeliavardavat keemiat ja see võib päris diip lugemine olla.

h

miks on nii, et mida halvem muusika, seda kõvemini see peab mängima? miks naabrite korteris kunagi bill evansit või bossanovat täistuuridel ei mängita, miks peab see olema alati mingi saba ja sarvedeta tümakas? pluss, mürareostus tundub olevat otseses seoses ka ilma soojusega. kui päike väljas paistma hakkab, siis ei jäägi muud üle kui muusikakeskusel bassid põhja keerata ja aken lahti teha?

h

milline suurepärane päev. päike paistab, koerad möllavad tähtvere pargis, vene poisid räägivad avalikult taga ja esimese klõpsuga nupul "next blog" sattusin sinna. nüüd nutan ainult oma jalgratast taga -- akna taga vonklev luunja poole minev tee huikab kutsuvalt. loodetavasti mannavaht lohutab.

h

viimasel ajal on mind tihti tabanud üks igatsus. ma olen aru saanud, kui raske on mul iseennast üllatada, avastada midagi nii uut ja nii ootamatut, et see (ja tõesti, täpse eesti keelse vaste puudumisel) would blow my mind. samas kui lapsena oli see nii lihtne. taustateadmiste pagas oli nii väike, et iga uus samm võis praktiliselt maailma avastamist tähendada. mida rohkem on minu peas ja käeulatuses informatsiooni, seda raskemaks selline asi on muutunud.

mõnikord piisas sellest, kui me isaga maalt tulles paar peatust enne nõmmet rongi pealt maha tulime ja koju matkasime. või see kord kui ma esimest korda viiuli kätte võtsin, viieaastaselt, oma esimese õpetaja juures. toidupoe lõhn, kui me perega 90ndal aastal kuu aega rootsis olime, miski mis mul ilmselt kunagi meelest ei lähe, kuigi ilmselt lõhnavad meie poed nüüd samamoodi (välja arvatud t-market, seal on alati rõve liisunud pesulapi hais).

hetk tagasi vaatasin "jake in progress" nimelist seriaali, mille lõpus tuli jamiroquai "virtual insanity" ja mulle meenus hoobilt aeg, kui see laul minuni jõudis, kümnenda klassi kevadel ja minu maailma avardas. ja ma pean tunnistama, et ainuke asi, mis mind juba tükk aega niimoodi jalustrabavalt üllatada on suutnud, ongi muusika. sest head muusikat ei ole võimalik kirjeldada, selle kuulmiseks ei ole võimalik kuidagi ette valmistuda. hea muusika tabab alati hoobina. kõige muu hea nimel peab selle kätte saamiseks nii palju vaeva nägema, et kui selle lõpuks kätte saab, siis ei ole ta enam mingi üllatus. siis jääb ainult omamise rõõm.

h

ma arvan, et täna võiks olla see päev, kus ma lõpetan oma spontaanse eksperiemndi koduökonoomika vallas. eksperimendi eesmärk oli ära kasutada kõik nõud, mis mul siin on (mis nad seisavad niisama). kuulutan eksperimendi juba paari päeva järel ebaõnnestunuks. katsetuste käigus avastasin, et mul on nõusid ebaproporstionaalselt -- samal ajal kui taldrikuid ja kausse oleks veel kõvasti jätkunud, lõppesid juba varakult kõik lusikad. kahjuks jääb see tükiks ajaks ilmselt viimaseks võimaluseks sellist eksperimenti korraldada, sest seda saab teha ainult üksi elades. ühiselamises on ilmselge, et just seda potti, mille sa eelmisel õhtul pesemata jätsid, on kellelgi vaja hommikul pudru keetmiseks.

aga, hoopis muust asjast rääkides, eesti lapsevanemad ei ole kaugelt ainukesed, kes oma lastele idiootseid nimesid panevad:

The actual source of a name is usually obvious: There's the Bible, there's the huge cluster of traditional English and Germanic and Italian and French names, there are princess names and hippie names, nostalgic names and place names. Increasingly, there are brand names (Lexus, Armani, Bacardi, Timberland) and what might be called aspirational names. The California data show eight Harvards born during the 1990s (all of them black), 15 Yales (all white), and 18 Princetons (all black). There were no Doctors but three Lawyers (all black), nine Judges (eight of them white), three Senators (all white), and two Presidents (both black).

kummalisel kombel ei ole need ülaltoodud muidugi mingi ühe üliambitsioonika lapsevanema vaimusünnitis, kalifornias jookseb hetkel vähemalt kaks väikest musta presidenti ringi (kompsenseerimine? nagu dr. gregory house ütles: "they don't call it the white house for the paint job."). keskmiselt on ameerika mustad lapsevanemad oma hääldusimedega muidugi palju loomingulisemad kui eestlased (ja muidugi sylvester stallone, kelle poja nimi on seargeoh, aga sly on ka düsleksik, nii et talle võib andestada. ja poeg on autist, nii et ilmselt polnud nimi see kõige suurem potentsiaalse koolikiusu põhjus).

h