tundub, et järjekordselt on tõeks saamas tõsiasi, et pahna hulk on vastavuses olemasoleva ruumiga. umbes kuu enne arvatavat kolimist on kodu mustakal muutumas laoks. samal ajal kui veerenni maja ümber on tellingud ja keset vanemate tulevast magamistuba seisab vanni mulaazh (tahaks siinkohal jälle tsiteerida jerome k. jerome'i, seekord tema suurepärast teost "three men on a bummel", kohta, kus harris ja jerome tulevase kuju mulaazhiga prahas george'i lolliks üritasid ajada, aga ma ei viitsi seda otsida. minge vaadake ise. ja kui te seda juba tegemas olete, lugege kogu raamat läbi -- see on üks naljakamaid asju, mida ma junagi lugenud olen), koguneb mustakale asju, mille jaoks ei viitsita absoluutselt enam mingit kohta leida. ja ma ei räägi siin mingitest väikestest vidinatest, vaid ikka arvestatava suurusega kolast.

olles oma tudengielu jooksul keskmiselt aastas korra kolinud, olen ma hakanud mõistma selle puhastavat mõju. kui esimesed paar korda andsid lihtsalt võimaluse liigsest kraamist vabaneda, siis viimased paar kolimist on õpetanud seda kraami ka võimalikult vähe soetama. minu perekond pole aga minu teadliku elu jooksul kordagi kolinud (ja kui seda minu mitteteadliku elu ajal tehti, oldi noored ja vaesed, ilma otsustava, takistava mammonata) nii et ma näen juba ette seda täieliku kolimispornot, mis kuu pärast aset leiab.

aga täna oli ehitusprahi vahel, õitsevate lillade krookuste kõrval aasta esimene barbekjuu (poisid turnisid samal ajal tellingutel. üldse on majas igal suvalisel hetkel viis tundmatut slaavi poissi, kes vaatavad mind kui sissetungijat, kui ma nukra näoga ringi uitan ja isa otsin). ja eile hommikul sain juba oma jalgratta esiratta õrnalt kaheksaks. nüüd jääb oodata ainult järgmist halvavat lumesadu.

h

(confucius say) oma hetke lemmiklaulu ennast äratama konfigureerimine ei tee ärkamist toredamaks. küll aga muudab see lemmiklaulu üsna vastikuks (eriti kui kasutada äratuskella snooze funktsiooni, korduvalt, mis tähendab, et selle loo algustaktid kõlavad x number korda).

h

väikesed poisid tulid poest ja sõid tooreid kiirnuudleid nagu tavalist küpsist. ma pean tunnistama, et ka mina olen seda teinud, aga see on tulenenud sellest, et midagi muud pole lihtsalt olnud ja hirmsasti olen midagi tahtnud. aga ma pole ausalt öeldes siiski kunagi läinud poodi ja ostunud sealt pakki mitshiseid, et see siis peo ukse taga kannatamatult pakist rebida ja hambad sisse lüüa. huvitav kontseptsioon...

h

läksin täna hommikul esimest korda üle peaaegu kahe nädala kooli ja sain alustuseks kohe kultuurishoki. pidin üle poole tunni üksinda kapis maadlema intellektuaalse vara, autoriõiguste, digitaalsete tööde ja bittorrentiga. kullavaramusse läheb siit sõna 'softvara'. see on ikka imetabane, kuidas ma kohati ikka üldse ei kontrolli, mida ma ütlen. pärast imestusega kuulan, milleks ma võimeline olen olnud.

pärast lõunabreiki läks siiski tunduvalt paremaks. ma ei ole siiamaani julgenud kuulata oma vaheeksami kassetti, aga seekord tunnis pidin paratamatult ennast kasseti pealt kuulama. üritasin juba ette säilitada avatud huumorimeelt, aga õnneks seda ei läinudki eriti vaja. suutsin küll leiutada sellise asja nagu 'mütokondriline dna' (olen ikkagi gümnaasiumi lõpus bioloogia riigieksamit teinud, nii et tean täpselt mis on mis), aga iseenesest kostus täitsa viisakas. mõnikord on ikkagi hea saada kinnitust, et isegi kui valitud tegevusala sulle endale kõige paremini ei sobi, sobid sina siiski sellele elualale päris hästi. eks hiljem on aega välja selgitada, kuhu mu süda kuulub.

h

rootsis on igatahes midagi, mida eestis ei ole. üks nendest asjadest on muidugi valitsus, aga ma ei räägi praegu sellest. rootsis on kevad, päris soe, lumeta, päiksega kevad. nii et saab istuda malmö rannapaargul ja vaadata kuidas taanis tuulegeneraatorid ringi käia vehivad.

oli väga hea nädal, hea sünnipäev ja hea hulk häid inimesi. välikohvikutes olid ahjud, nii et sai ilma jopeta istuda. käisin mitme võõra inimese kodus, kus mind toredasti vastu võeti ja nüüd on mul jälle sada uut päriselu anektooti, mida rääkida (vanad hakkasidki ennast ammendama). kortermaja hoovi peal nägin ka selget märki, et minu kevad on saabunud -- seal kalpsas ringi vähemalt viis jänest. või noh, need olid siiski rohkem sellised küüliku moodi jänesed, aga idee jääb samaks.

aga kõige vahvam oli ikkagi, et meil kahekesi oli sama lahe kui alati. mõned asjad on kuidagi enesestmõistetavad, aga nad on seda toredamad, mida vähem neid enesestmõistetavusega võtta.

h

lõpetasin õigusterminoloogia essee kirjutamise peaaegu graafikus. mis tähendab siis, et peaaegu poolteist tundi enne seda kui ma pean kopenhageni lennuki peale minema. sest mis lõbu on koolitööd teha kui seda viimasel minutil ei tee. või siis niimoodi, et alustuseks kaks tundi mööda internetti ei surfa ja endale ei kinnita, et see on nüüd viimane blog, mida ma enne kirjutama asumist loen.

igatahes, nüüdsest edasi vist natuke planeeritud vaikust, sest ma ei tea, kuidas see internetisituatsioon kadril malmös on. aga ma arvan, et ma ei ole endale tükk aega nii head sünnipäevakingitust teinud kui see rootsireis.

kui ma nüüd selle kadri ema kaasapandud paki jõuaks kohale ka vedada... mind juba hoiatati, et see olla üsna raske...

h

head kevade algust. mina sumpasin täna põlvini lumes ja palju ei puudunud, et väljend froze my ass off oleks saanud reaalsuseks. muidu oli meenikunno raba muidugi meeliülendav. aga nii kui sellelt kitsalt lume alla mattunud laudrajalt kõrvale kaldusid, nii oli ka lumi põlvini.

aga see, et põlvamaale (mis on ju teatavasti eesti kepikõnni meka) minnes tuleb sulle metsa vahel vastu kepikõndi tegev põlva maavanem, on küll juba täitsa klishee. või ongi see lihtsalt nüüd osa põlva maakonna tervituskampaaniast, osav marketinginipp, millega teistelt kohtadelt turiste üle meelitada.

h