täna leidis ootamatu lõpu üks pikk ja piinlik saaga. nimelt tuli minu ellu tagasi postkasti võti. järjekordsel kalastusretkel postkasti nägin selle tagaosas midagi läikivat, mis kindlasti ei olnud järjekordne kriitpaberil reklaamleht. keegi hea inimene oli võtme leidnud, ilmselt siis juba kunagi detsembris kui see kaotsi läks ja abivalmilt postkasti asetanud. tekitades teatava ilmse nõiaringi, mida kõik, kes on oma autovõtmed aitosse lukustanud, kindlasti mõistavad. niigi piinlikule olukorrale lisab nööget asjaolu, et võtmed on nähtaval, aga kättesaamatul kohal.

esimesena ohverdas ennast varras number 4, mis kaelamurdva päästeoperatsiooni käigus ise postkastis lõpetas. nii pidin kodust vahendeid juurde tooma. lõplik lahendus, pärast seda kui olin kaks korda võtme juba peaaegu kätte saanud ja siis siiski maha pillanud, saabus hiina söögipulga ja päikseprillide sanga edukas koostöös.

niisiis olen jälle selle tsivilisatsiooni osa, mille eest vaprad pony expressi mehed oma eluga riskides võitlesid. võite mulle kirjutada, joonistada ja postipakke saata.

h

seda, et on asju, mida peab ettevaatlikult tarbima õppisin ma juba siis, kui olin umbes 12 või 13 ja lugesin "tuulest viidud" esimese raamatu ühe ööga läbi. pärast oli paha olla. kogu see emotsioon nii suures koguses oli liig. see koht, kus kõik need nooblid lõuna poisid, kes olid väga täkku täis ja veendunud, et kodusõja võitmiseks on vaja lihtsalt jänkide suunas natuke kõvemini hingata, läksid esimesse lahingusse ja siis enamikus sealt tagasi ei tulnud, varjutas veel tükk aega mõtlemisvõimet.
---jejeje HACKERpoWeR---
mulle tundub, et samamoodi ettevaatlikult tuleb ümber käia ka "band of brothers" nimelise miniseriaaliga. mõjub emotsionaalsele stabiilsusele kõigutavalt. esiteks on tütarlastel (ja vastavate huvidega noormeestel) oht lootusetult ära armuda richard wintersisse, mis on mõttetu, sest ühest küljest on tegemist ainult ühe äärmiselt võimeka vanamehenässiga ja teisest küljest omistub talle damian lewise heapoisivälimus, mis, arvestades seda pilti seal imdb-s, on väga petlik. et siis inimene, kes on reaalne ja samas pole seda mitte. (ja üks põhjuseid, miks ma selle seriaali lõpuks käsile võtsin, oli ju hoopiski eion bailey).

ja teiseks... see taktikamäng on väga efektne ja kaasahaarav (not to mention päriselt juhtunud), rullub silmade ees lahti nii kiiresti, et polegi aega selle üle mõelda, tuleb lihtsalt toolist kinni hoida ja üritada sabas püsida. ja siis ühel hetkel tabab mind nagu tonn telliseid teadmine, et nii palju inimesi (ja asjaolu, et seriaal jälgib ühetde konkreetsete päriselt elanud inimeste saatust, rõhutab asjaolu, et kõigi nimede ja numbrite taga on tõesti päris inimesed, ilma selle kaoseta, kodus naise, laste, isade-emade juures, mitte oluliselt silmapaistvamad, tähtsamad või vähemtähtsamad inimesed kui sina või mina) sai surma nii mõttetult, et inimelu väärtus muutub sõjas nii väikseks. ja siis kui sa oled seda juba viis tundi vaadanud, tunned, kuidas see hakkab vaikselt kurku pitsitama.

pluss muidugi tavaline poole ööni üleval olemine ja hommikul mitte üles saamine ja kooli hiljaks jäämine jne. ühesõnaga, viis osa vaadatud, viis veel vaadata.

h

tänases rahvakuntsniku (ja ma keeldun järele andmast kiusatusele teha siinkohal 'the artist formally known as' nalju, sest ma olen kuulnud, et inimesed, kelle nimede üle nõmedaid sõnamängu-nalju tehakse arvavad, et see on nõme. i can see their point) olin kaks korda päris lähedal pildi tasku panemisele. ja kuigi rahvakunstnik rääkis lohutavalt, kuidas lavakas oli selles tunnis rahvast nagu loogu langenud, siis oli see ikkagi üsna ebameeldiv. tuleb välja, et tõlgiameti juurde ei kuulu mitte ainult mood ja stiil, vaid ka rasked kehalised pingutused.


olen nüüd saanud ka ametlikult ühele poole oma oscarite programmiga ja võin teha mõningaid üldistusi. minu lemmik on 'million dollar baby'. minu kõige vähem lemmik on 'ray' ja ma isiklikult arvan, et sellel on ka snowball's chance in hell oscarit võita. 'million dollar baby' oli intensiivne, aga samas rahulik ja lõpuks murdis mu südame ja seda kõike hoolimata sellest, et tegemist oli poksifilmiga. mida muud ühelt filmilt tahta võikski. 'ray' oli laialivalguv ja liiga pikk. tundus nagu oleks neid tohutult olulisi asju, mida sinna kahe ja poole tunni sisse peab toppima nii palju, et lõppkokkuvõttes jäi järgi ainult ühelt asjalt teisele hüppamine. kõige rohkem oscarifilm on 'the aviator'. mis oli suur ja võimas ja ausalt öeldes üsna köitev. aga mina valin üheksal juhul kümnest pigem lihtsa loo kui pompöösse. 'finding neverland' on tore muinasjutt. ja 'sideways' on nagu lugu meist enestest, ainult vindiga. kui teised filmid on meile pajatanud suurtest, silmapaistvatest inimestest, siis 'sidaways' kirjeldab meile elu, kust me põhimõtteliselt kõik ennast ükspäev leida võime, kui me ettevaatlikud ei ole. kokkuvõttes on ritta pandud viis täiesti erinevat filmi, nii et akadeemia on valiku endale kas väga lihtsaks või väga raskeks teinud. ja üldiselt kiidan kandidaadid heaks. kõik, peale 'ray', aga ilmselt on muid ajaloolis-kultuurilisi põhjuseid, miks see film seal nimistus on.


mis puutub näitlejatöödesse, siis selle hindamisel olen ma erapoolik ja asjatundmatu. igal suvalisel hetkel olen ma üsna ebavõimeline vahet tegema heal ja tavalisel sooritusel. sellest, kui keegi on halb, saan ma üldiselt ikka aru (aga ka siin on mul olnud asjatundjatega eriarvamusi, vt. diane keatoni golden globe'i võit eelmisel aastal osa eest 'something's gotta give' filmis). aga minuarust on kaks täiesti eri asja mängida veenvalt/veatult mingit päriselt eksisteerinud inimest ja luua päris oma tegelaskuju, kelles on sügavust ja usutavust. ühtepidi saab näitlejast tema roll ja teistpidi saab rollist antud näitleja. mina annan oma hääle teise variandi poolt. mulle tundub, et midagi täiesti uut luua, lõpuni välja mõelda on suurem kunst kui kedagi järele aimata. nii et kuigi jamie foxx oli ray charlesina nii usutav, et on üsna tõsine pretendent auhinnale, olen ma ka siin clint eastwoodi poolt. mis siis, et ta on viimaste aastatega ehmatavalt vanaks jäänud, oli tema etteastes pauerit.


ja noh, thomas haden church on lihtsalt liiga kursavend thori moodi (mitmete sõltumatute allikate arvates), et tema osatäitmist 'sidewaysis' ilma eelarvamusteta vaadata saaks.


votnii. sellest võiks kindlasti veel pikemalt rääkida, aga mitte praegu ja siin. ja lõppkokkuvõttes on ju teada, et selle, kes tegelikult selle või teise auhinna võidab, tõmbab austatud filmiakadeemia tihtipeale oma väärikast tagumikust välja. eks 27. veerbruaril selgub, mis ja kuidas.


h

täna andis meile esimese avaliku esinemise loengu värske vanemuise näitleja, nimetame teda tinglikult j.p. kes küll ei omanud mingit selget arusaama sellest, keda ta õpetama on tulnud ja peale selle ei ole veel päris üle saanud sellest, et ta enam koolis ei käi (kuigi peab tunnistama, et mitte igal pool ei ole seda politoloogia osakonna head üliõpilaste ühiskonda tagasi integreerimise strateegiat -- ennast neile võimalikult vastikuks teha. ehk on see midagi, mille peale ema lavakunsti kateeder peaks mõtlema), aga muidu oli üsna nunnu. selle loenguga hakkan ilmselt ainult vett ja vilet nägema. esiteks on väga tõenäoline, et ta hakkab toimuma kõige magusamal uneajal. teiseks... hmm, kogu see hirmutav bonding oma füüsisega samalajal kui kõik hindavalt vaatavad... brrr.


h

eile, pärast seda, kui "million dollar baby" meie kõigi südamed murdnud oli (sellest lähemalt siis kui ma ka "ray" ära vaadanud olen) vaatasime peaparanduseks otsa ka "shall we dance" nimelise shedöövri, kus richardgere nägi smokingus hea välja ja jlo oli väga zen. loomulikult käis sinna juurde ka tavapärane arutelu jlo kehakumeruste üle, sest helle väitis surmkindlalt, et tema allapoole vööd jääv maailmakuulus figuur välistaks tegelikult tema jaoks peotantsija karjääri. ja meie kaariniga jälle arvasime vastupidist.


igatahes sain täna selle peale parajalt naerda. hetk võttis aega, et meelde tuletada, kes on rue mclanahan, aga siis hakkas kuskilt ajusoppidest välja pressima "thank you for being a friend..."


h

meie võit!

aastatepikkune hea koostöö (mina siinpool, safin sealpool teleekraani) on vilja kandnud.





uskumatu, et see ongi läbi. tagasi normaalse elu juurde, i guess...

h

"eesti spordileht" on ikka üks kummaline loom. mina teda vähemasti ei mõista. mitte just kõige paremini tasakaalus segu vingumisest ja õlalepatsutamisest, toon on kohati äravahetamiseni sarnane kolhoosi seinalehele. sellest ma ka aru ei saa, kellele see leht mõeldud on. kuigi kord nädalas ilmuv leht võiks olla piisavalt operatiivne kanal, kus uudiseid avaldada, siis neid sealt ei leia. ka ei ole seal mingit sisulist analüüsi. tundub, et spordiinimesed ise on teinud endale mingi koha, kus namedroppingut teha. pluss muidugi arutul määral spordipoliitikat -- vingumist selle üle ja õigustusi sellele.


kui praegused australian openit vaadates unetult mööda saadetud ööd on mulle midagi meelde tuletanud, siis seda, et tippsport on oma olemuselt dünaamiline, spontaanne, väljakutseid esitav ja emotsionaalne. "eesti spordilehte" lugedes sellest küll aru ei saaks.


h