nädalavahetus raputas veidi segi tavapärast vedelemiserezhiimi. reedehommikune tallinn-tartu bussiots läheb järjekordselt kullavaramusse, courtesy of viis elluastuvat noormeest, kelle keskele ma istuma sattusin. 75 kilomeetrit pärast sõidu algust olid nad suutnud ühele poole saada kahe pudeli konjakiga (kell oli 9 hommikul, mind you) ja juttu jätkus kauemaks. kui ma poleks pidanud pingeliselt õppima, siis oleksin ma hea meelega lihtsalt seda mula pealt kuulanud (elu ise on parem absurdihuumor kui miski muu), aga kuna ma pidin, siis osutus see pigem segavaks.


eksamiküsimusi silmitsedes jõudsin järeldusele, et minu akadeemiline õnn on mind hüljanud. õnneks polnud mind siiski hüljanud üks olulisemaid politoloogiaõpingute käigus omandatud oskusi -- bluffimisoskus.


väsimus vajus mu peale nagu tonn telliskivisid, aga päev oli alles poisike. selleks ajaks kui ma jõhvi sõitva bussi peale istusin, olin tiksunud niimõneski tartu tiksumisasutuses, tarbinud seespidiselt tarbitavaid asju aj arutanud elulisi küsimusi. tartu on väikestes kogustes väga hea -- jääb mulje, et sisaldab palju toredaid inimesi. suurtes kogustes kipuvad need inimesed kuidagi ära hajuma, jättes mulle ainult kool-kodu trajektoori.


järjekordne ida-nädalavahetus oli tänuväärne. palju kohti, kus ma polnud varem käinud ja kuhu ma kavatsen hiljem tagasi tulla. sillamäe linn, mis oli teisugune kui ükskõik muu, mida ma kunagi näinud olin -- ilus ja ehmatav korraga, oru tondilinn, paarikilomeetrine jalutuskäik mööda mereäärset teed, millel tsaar haapsallu puhkama sõitis, toila park ja spa resto, kus oli hea toit ja halb teenindus. ja arvestades, et ma veetsin seal 2/3 möödunud nädalast, hakkab jõhvi linn mulle päris kodeseks saama.


h

mõtlen siin, et ükskord peaks proovima ka seda nippi, kus hakatakse eksamiks õppima varem kui päev enne. kuuldavasti pidi see päris efektiivne olema, ka minu pealiskaudsed vaatlusandmed ütlevad seda. sest peale selle, et aega on alati vähem kui teda tundub olevat ja kõik võtab alati kauem kui see tundub võtvat, on ka moodsal tehnoloogial murphyseaduslik komme olulisel hetkel, olgem nüüd otsekohesed, persse minna. läptop tõestas seda täna uuesti, tehes sama triki, mis baktöö kirjutamise otsustavatel hetkedel -- keeldudes käivitumast. ja see kohalik printer siin, seda peab printimise ajal valvama nagu sõimelast ja isegi siis on üsna tõenäoline, et ta saab hakkama mingi ootamatult loomingulise käkiga. aga noh, kell on kolm ja meeleolu helge. homme kell 9 bussis jätkame.


muudes uudistes. kompenseerimaks meie kõigi ja jonstewarti meelehärmi selle üle, et brad ja jen leivad kapist välja tõstnud on, teatas dennisquaid eileõhtuses daily shows, et tema on juba suvel abiellunud äärmiselt toreda kinnisvaramaakleriga texasest (kimberly buffington nimeks). kohtusid loomulikult kohalikus stake-houseis, oli armastus esimesest silmapilgust ja nüüd hakkab quaid ka kohe texasesse kolima. vot kui tore. ilmselt on quaid hoolimata oma mickeymouse naeratusest südames siiski kõige suurem romantik. megryaniga abiellus ka 1991. aasta valentinipäeval. mis pärast sai, sellest me enam ei räägi. quaid ka ei räägi ja miks ta peakski, näeb hoopis välja nagu elluastuja, kellel mingisugust mineviku taaka ei olegi. peab siiski tunnistama, et suuremat asja huumorisoont dennisel ei ole. seeeest on tal niimõndagi muud.


h

aastavahetus tallinn-mudiste-viljandi-tallinn jahipüssiga külapoiss uusaastakontsert viinist kui tsirkuseetendus blahblahblah marion kakskendviis ja eesti ver. 1.5 ("hiinalsed on aasia neegrid") blahblahblah mina versus eesti tervishoiusüsteem 2:1 väliskõrvapõletik ja elu troppidega kõrvas blahblahblah. see oli siis lühiku kokkuvõte neile, kes on vahepeal tundnud ennast minu elust kõrvale jäänuna ja selle pärast kurvastanud on.


viimased paar päeva on sisustanud luureretk ida-virumaale. oli küll natuke nagu välismaale minek ja tegelikult kõik ikkagi minu eelarvamused ja väärastunud üleolekutunne. kontingent sebe bussis oli küll natuke teistsugune kui tartu-tallinn liinil. minu isiklikud lemmikud oli need kenad noored inimesed, kes tallinna bussijaamas teineteisele hüvastijätuks suitsu suhu puhusid, vaheldumisi sigaretti imedes ja kirgliselt suudeldes. aga ka see kurt või kohe kurdistuv noormees üle vahekäigu ei jäänud kaugele maha. samas olen ma muidugi valmis tunnistama, et meie demokraatlikus ühiskonnas on ka kurtidel õigus kõrvaklappidest teknomuusikat kuulata, isegi kui selleks peab volüümi nii kõvaks keerama, et rütm ajusagaratelt tagasi põrkuks.


jõhvi bussijaamas (ja see on selle õnnetu soojaku kohta ikka väga elegantselt öeldud) piiat oodates tekkis küll hetkeks huvitav de javu seoses paari suve taguse ööhakuga üksinda panevezhise kottapimedas bussijaamas, pärast seda kui kaunase inimesed olid mulle selgeks teinud, et panevezhis on see leedu põhiline maffialinn. aga tegelikult ei ole muidugi õige omaenda isikule sellist tähtsust omistada -- mina ei huvotanud seal siiski suurt kedagi. ülejäänud aeg möödus peaasjalikult piia kooli tänava apartemendis, aga loodetavasti sain vähemalt oma olemasolu küdeva kodukolde (piltlikult öeldes, arvstades, et majas on keskküte) ja sooja õhtusöögiga õigustada.


kultuuriprogrammi jätsin nädalavahetuseks. nagu ka oma magamiskoti ja käteräti. hüvastijätuks oleks võinud piiale öelda, et kui mitte varem siis ülehomme näeme kindlasti taas. aga ka selle kuldlause on keegi juba varem kirja pannud ja enda omaks kuulutanud.


h

ilmselt tuleneb unetus nördimusest (ei ole kurb ega maniakaal-depressiivne ja ei nõustu ka sellega, et seda peegeldan -- ei suuda vaimustuda jõuludest, aga ei leia ka, et see oleks suurem õnnetus; muidu kõik balansis) ja unistusest normaalsest päevarütmist. läksin siis uitama.


selle tulemusel tahtsin mitmel pool sõna sekka öelda, aga seda nii triviaalsetes küsimustes, et ei hakanud risustama. tahtsin öelda, et james stewart ja cary grant mängisid koos "philadelphia storys" ja kui cole porter sellele muusika tegi, siis sai sellest "high society", kus neidsamu osi mängisid vastavalt frank sinatra ja bing crosby. ja teises kohas tahtsin öelda, et jasper pääkonen on sellisel juhul soome rahvast juba ammu alatult petnud, sest aastaid tagasi selle alguspäevil "salatut elämät" seriaalis mängides oli ta ka täitsa blond, mis blond.


enda poolt viimasel ajal vaadatud teatava pretensiooniga filmid on jätnud õlgu kehitama -- jääb mulje nagu oleks neil eesmärk, sulle millegagi näkku lajatada, suur hoog on sisse võetud ja sa kuuled seda nina eest mööda vihisemise häält, aga mis jääb tulemata on mats. võimalik muidugi, et ise olen süüdi, et asjad kohale ei jõua. tänaõhtuse "garden state'iga" oli täpselt niimoodi. võib-olla peaksingi vaatama selliseid asju nagu eileõhtune "the day after tomorrow", mis oma grandioossuses on täiesti pretensioonivabad (kuigi tsunamitemaatikasse läks see küll ilusti sisse) või tänane "super size me", mis kogu mõtlemisainese ilusti taldrikul ette tõstis ja mõneti ka suhu toppis. mis siin ikka ennast asja eest teist taga üle liiga kõrge lati upitama hakata.


aga ei, kõige praktilisem kingitus oli ikkagi see viiesajakroonine, mis võimaldas mul kergejalgselt ühest raamatupoest teise joosta ja trükiteoseid kokku krabada. surusin eemale selle "kui-ma-nüüd-selle-ostan-siis-ma-seda-enam-osta-ei-saa" mõtte ja võtsin rõõmsalt seda ja teist. ükspäev ehk sellest pikemalt.


ja kui euroopa liit peaks seda siin lugema, siis sulle on mul ainult üks palve (seda ja teist tsiteerides): "showmethemoney!"


h

miks kaotavad bussides mikrofonidesse rääkivad inimesed täielikult igasuguse diktsiooni ja kostuvad enamasti nagu raske insuldi läbi teinud? olen seda tihtipeale täheldanud nendes reisisaatjatega sebe bussides, kus ukse peal viisakalt inimesi tervitanud erinevas vanuses tütarlapsed suudavad kogu mikrofoni pasiatava teksti välja öelda ühe sõnana ja väha pianissimo. täna teadustas bussijuht bussis nr 36 peatusi nii, et isegi kui ma teadsin peatuse nime, ei suutnud ma bussijuhi öeldut deshifreerida. ja kuna ma olin temalt enne sõidu algust kõigi kombekuste (tere, palun, tänan jne.) saatel bussipileti ostnud, siis ma tean, et tal ei olnud kõnedefekti. ilmselt tegi ta vahetult enne nõmmet erilise pingutuse, sest ma sain peaaegu aru, et ta soovis reisijatele meeldivat aastalõppu. aga edasi läks kõik jälle allamäge (jah, ma tulin linna poolt).


mis neist jõuludest ikka rääkida. kõik said oma osadega päris hästi hakkama. ei oska isegi kergendust tunda, et nad läbi on. kõige märkimisväärsem kingitus ilmselt pühapäeval ilmnenud kõrvapõletik.


h

B; B-; B; B+ -- kokku siis B ja B. natuke uskumatu, aga tõsi. ma olen tubli. ülejäänud päeva tegelen enda premeerimisega. ja kõik olid nii toredad mu vastu. ei saanud üldse oma lolluste pärast sõimata ja kuigi ruumis istus ja passis mind seitse silmapaari, siis ei läinud üle mõistuse närvi ka. ja ma arvan, et ma olen jayde'i armunud (üldse tundub kontingent jagunevat inimesteks, kes on jayde'i armunud ja nendeks, kes seda veel ei ole). jayde on meie ameeriklane, kes räägib üsna vabalt eesti keelt. üldiselt vist elab leedus, aga käib iga natukese aja tagant meid aitamas. ja igatahes oli ta mõlemal eksamipäeval hädavajalik sõbralik nägu, naeratas säravalt, kui ma meeleheites kapiaknast välja vaatasin. ja täna oli öelnud, et mu inglise keel on suurepärane (hahaa! <- võidukas hüüatus, mitte sarkastiline naer). ainult, kui jutuks tuli see, et mu tukk oli häirivalt silma peal olnud, siis ütles naljatamisi, et "it's not just interpreting, it's also fashion and style." ja siis tuli mulle tänaval vastu ja nägi välja nagu vaesunud vene talupoeg ca 1930ndad -- kulunud hall kittelmantel, mille ülemine nööp oli puudu ja teised vaevalt ees rippusid ja suurte koledate aukudega hallid labakud. fashion and style my ass.


kõigepealt premeerisin ennast sellega, et võtsin riiulist varda nr.4 ja tühjendasin ära oma postkasti. liina pakkus koolis küll head nippi, et pliiatsi otsa tuleb panna kleeplint ja siis sellega postkasti kalale minna, aga varras nr.4 töötas sama hästi. saagiks oli kumminaali arve, uus vanity fair (kaane peal arnold ja maria -- tohutut mehelikkust õhkav foto) ja tohutult, meeletul hulgal pahna. ilmselt päris mitme paksu raamatu jagu paberimassi.


järgmiseks üritan ennast premeerida sellega, et sõidan ära koju, aga see ei taha kuidagi õnnestuda, sest ma olen lihtsalt meeletult laisk ja mugav. nüüd oleks vaja ainult köök ära koristada ja ma võiksin tartu selleks aastaks seljataha jätta, aga ei, ma pean siin ikka mula ajama. igatahes,


h

nonii. olles hommikupoolikul tõestanud oma fluentsust wannabe-ameerika aktsendiga pudikeeles, läksin kinno. iga hetkega, mis ma selle eksami peale mõtlen, tulevad meelde järjekordsed bläkid, nii et ma parem ei tee seda. üritan kasutada homset järeltõlke eksamit, et tõestada, et ma tegelikult siiski oskan inglise keelt. hmm, vähemalt ei jäänud ma vait ega jätnud lauseid vahele. aga "stblshmnt of higher eduction"? ikka juhtub?


igatahes, kino oli bueno. üle tüki aja väga jälgitav ja otsast lõpuni köitev film. 'ocean's twelve' siis. kuigi pigem juba 'ryan's twelve' seekord. mõned otsad muidugi narmendasid, aga üldiselt läks nagu rusikas silmaauku.


reede öösel saime lõpuks kokku ka gängi ja vaatasime ära vana 'thomas crowni' (tänks, sk!). ilmselt pean ma teda ühe korra veel vaatama, värskemas konditsioonis. rõhuasetused olid igatahes uuest versioonist mõneti erinevad (ilmselt ei töötanud see asja kasuks, et ma uut näinud olin -- neid filme ei peaks tõesti omavahel võrdlema). aga oli asju, millest ka mina oma väsinud peaga vaieldamatult aru sain -- saudträkk, nagu juba kusagil varem mainitud, väga hea ja kaameratöö ja montaazh samuti meistriklass.


kõige eelnevaga seoses kuulutan tagaotsitavaks järgmised shedöövrid:


an affair to remember (1957)

breakfast at tiffany's (1961)

charade (1963)

the italian job (1969)

the hot rock (1972)


ega ma väga palju ei looda, aga nii igaks juhuks...


h