jõulueelne koostlagunemine, võiks selle kohta öelda. aga kuna ma pole suurem asi jõuluinimene (piparkoogid mulle ei maitse ja jõulukuusk on minuarust mõttetu jurakas, mille okkaid veel jaanipäeva ajal vaiba seest endale jalga saab astuda), siis oleks see minust veidi silmakirjalik. ilmselt on kuskil lihtsalt jälle mingi ring täis saanud.


eile tundsin ennast päev läbi kuidagi kummaliselt, õhtul otsustasin ennast lihtsalt hasardist kraadida. tulemus oli arvestatav, eriti pidades silmas, et ühtegi käegakatsutavat tervisehäda ei paistnud. 37.9C.


täna hommikul keeldus käivitumast sõber lauaarvuti. andis mulle ainult mingeid krüptilisi teateid. õnneks olid lapsevanemad parajasti tartus käimas ja ma sain masina neile jooksvalt kaasa anda. ja õnneks oli baasvajadusi rahuldav läptop ka parajasti siin. täna olen juba tutvunud msn web messengeri võimalustega


aga homme eksamid. ja ülehomme. et tegemist on nii suure õnnemänguga on ühel ajal nii rahustav kui närvesööv. rahustav, sest õppida selleks ei saa. närvesööv, sest olukord ei ole absoluutselt minu kontrolli all. ratsionaalselt võttes peaksin ma sellega muidugi hakkama saama. kui tõlgitav tekst ei ole ainult mikromolekulidest või hulkuvatest ööpilvedest.


h

ostsin endale eile printeri, sest see pidev teksti arvutiekraanilt vihikusse ümber kirjutamine hakkas juba ära tüütama. aga mis ma tahtsin selle kohta öelda, oli, et täiesti obsöönne on, et nii palju raha on võimalik nii lihtsalt kulutada (ja ma saan aru, et tegelikult on võimalik veel rohkem raha sama lihtsalt kulutada, aga...). üks hetk on sul 3000 raha arve peal, siis ulatad kellelegi plastiktüki ja järgmine hetk on see sealt läinud. ilma et sa kogu protsessi jooksul oleks selle rahaga füüsiliselt kokku puutunudki.


ja kui te peaks olema muusik ja teil tekib millegipärast kihk teha jõululugudega plaat (mis, let's face it, muusikutel, kes on tabanud ära omaenda isiku tähtsuse, ikka tihtipeale tekib), siis soovitaksin ma teil eeskuju võtta brian setzerist (kui oleks umbes aasta 1965, siis soovitaksin ma siikohal frank sinatrast eeskuju võtta, aga kahjuks ei ole ja seda on juba liiiiiiga palju tehtud). pähklipureja igatahes ruulib -- tshaikovski bigbandile, iga kell.


h

hoolimata sellest, et miski (tõenäoliselt kool, sest see ongi ju ainuke asi, mis mu elus praegu on) oli mind suutnud täiesti soodastada, nii et ma ei jaksanud koju jõudes "daily showd" vaadata, hoolimata sellest, et ma lõhkusin oma fööni ja jäin seetõttu hiljaks ja jõudsin siis peaaegu bussipeatusesse, kui avastasin, et olin koju unustanud rahakoti ja jäin seetõttu veel rohkem hiljaks ja jõudsin siis peaaegu ristmikuni, kui avastasin, et olin maha jätnud koogivormi ja jäin seetõttu veel rohkem hiljaks, oli tegelikult siiski äärmiselt, äärmiselt tore.


sest isegi kui kursavennad on mõnikord natuke jobud, räägivad rumalusi, jäävad laua äärde magama ja norskavad, lähevad ja saavad lapsi, isegi siis on nad ikkagi kursavennad, omad ja armsad, kellega seob nii palju ühiseid mälestusi, sündmusi ja inimesi, mis paratamatult iga kord jälle jutuks võetakse ja jälle naerma ajavad. ja mõnikord teevad nad valmis salati ja küpsetavad vorste, katavad laua ja teevad kaminasse tule ja me räägime, naerame, aasime ja klatshime.


nii et kuigi see periood elust on möödas ja ei tule tagasi, on lohutav teada, et need inimesed ei ole läinud kaotsi.


häid jõule, pol99!


h

pealiskaudne pilk prügikonteinerisse annab tunnistust sellest, et peale minu varustab kohalik tirsi tasuta prügikottidega kogu siinset kontingenti. kasutud õhukesed krabisevad kotid, mis nagu möödaminnes ostuga kaasa pannakse ja mida on oht lihtsalt inertsist ka kotti pakkida.


laupäevaõhtusest paugust on närvid läbi. õhtusel ajal vaatan kahtlustavalt iga vastutulevat inimest -- mitte sellepärast, et ma kardan, et nad võivad mu rahakoti pihta panna või mind ära vägistada, vaid sellepärast, et ma kardan, et nad arvavad, et on lahe pomme loopida.


h

eile õhtul poest tulles pandi mulle pomm alla. autoaknast visati minu suunas midagi, mis nägi välja nagu kustutamata sigarett. hetk hiljem käis minust vähem kui kahe meetri kaugusel meeletu kärakas. kui selle triki teinud objekt oleks kusagil haardeulatuses olnud, oleksin vist esimese reaktsioonina, ilma tagajärgedele mõtlemata, talle lihtsalt lõuksi andnud. selline asi raputab ikka päris korralikult.


minuarust tuleks nende asjade müük üldse ära keelata. siin ei tööta ka nende lastele mittemüümise variant, sest mitte ühelgi eagrupil ei ole võimalik neid vastutustundlikult kasutada. milline vastutustundlik inimene käib ringi ja loobib asju, mille ainus eesmärk on tekitada meeletu ilmkärakas?


h

tänane päev on selge näide sellest, kuidas miski, mis on üsna hästi peale hakanud ikkagi täiesti käest ära läheb. hoolimata öisest filmist jõudisn hommikul peaaegu õigeks ajaks kooli ja ei saanudki lõuksi. eilset fiaskot lausa ei mainitudki. klassi ees oli õppejõude kui murdu, peale nende ka keegi keeleoskaja meesterahvas, kes nägi välja nagu see näitleja, kes hellboyd mängib. nad korraldasid meiega sotsiaalseid eksperimente. prantsuse-eesti-inglise-eesti-prantsuse tõlkeahelas juhtus niimõndagi põnevat. see, et aastaarvud muutusid, oli väike viga. ütleme nii, et kui päriselu situatsioonis oleks tekst niimoodi läbi tulnud, käiks praegu ilmselt juba kolmas maailmasõda. või vähemalt oleks konverentsilaua taga suur hulk äärmiselt ärritunud hiinlasi. aga minu osa selles käkis oli siiski marginaalne.


pärast kooli oleksin pidanud magama minema, aga ei läinud. oleksin pidanud lepingut tõlkima, aga ei tõlkinud. kui olin asjad tädi juurde ära viinud, oleksin pidanud koju tulema, aga ei tulnud. creppis ei oleks pidanud seda kuuma shokolaadi jooma, aga jõin. toredad inimesed ei peaks elu käest kogu soppa korraga kätte saama, aga saavad.


ja kõige lõpuks, viimase bussiga koju sõites oleksin pidanud oma peatuses maha tulema, aga ei tulnud. tulin järgmises. hea, et niigi läks. seda võib ka kogu kompoti kohta öelda.


h

olukorra drastilisust joonib alla (ja ma ei tahaks mingil juhul näidata välja mingit negatiivset ellusuhtumist, aga...) asjaolu, et koolis oli täna kuuldavasti ainult üks inimene. ja te vist juba mõistsite, et see inimene ei olnud mina. nii et homme ilmselt saame kõik lõuksi. mängisin hetkeks juba võimalusega ka homme mitte kohale minna, et anda teistele võimalus lõuksi saada, aga ilmselt võtan ikkagi vastu, mis minu suunas tulemas on.


ka on kadunud postkasti võti ja see situatsioon hakkab samuti juba kriitiliseks muutuma (jällegi, mitte et ma vinguks või midagi). kuigi praeguseks on juba üsna selge, et väikese punase võtmehoidjaga väike võti on ilmselt laia maailma õnne otsima läinud, võiks võtmete asukoha tuvastamiseks olla ikkagi ka sama variant nagu mobiiltelefonil -- võtmetele võiks saada helistada. ja kui juba laristamiseks läks, siis ma võtaks sama teenuse ka telekapuldile.


aga nüüd läjen ma kinno, seanss algab kell 23.59 nii et pean vist sättima hakkama.


h