al frankeni raamat on üsna kole. vaesest al gore'ist hakkas vahepeal nii kahju, et pidin nutma hakkama. osad asjad olid naljakad. ülejäänud asjad olid lihtslt hirmuäratavad. igatahes parem kui michaelmoore. ei hakanud käibetõdesid korrutama ja ei kasutanud nii blatantly populistlikke võtteid. aga demokraatlidele soovitaks billclintonit kuulda võtta ja oma kõrge hobuse seljast maha ronida. kui äsatakse, siis vähemalt sama valusalt vastu äsada, rõhk võiks siiski olla pigem asjadel, mis vastavad tõele. muidu siit ilmselt head nahka ei tule.


h

alustame tagantpoolt ja vaatame, kaugele jõuame. mõningad põhipunktid jne.



minust on lõpuks saanud politoloog. sees- ja välispidiselt. täna näiteks tehti loengus konverentsi saksamaa hariduse teemadel ja malltamm turtsus saksamaa valitsuse poolt välja antud ametlikus saksamaa-raamatus kasutatud termini "basic law" peale, väites, et see on ju tühipaljas "constitution". ja siis ma pidin seletama, miks see on justnimelt basic law ja mitte constitution. pärast kõik vaatasid mind imetlevalt, kuna ma sellist asja tean. ilmseöt oligi vaja mingit teist asja õppima minna, kus tekib vajadus ennast kõigist filolodest ja teistesteristavalt defineerida.



minu apteeker ei kattu tavapärase ettekujutusega apteekrist. sest apteekrid ei ole tavaliselt noored jutukad poisid. esimene kord ma täitsa ehamatasin ära sellise ebakonventsionaalsuse peale. eile teatas ta, silmitsedes mu koti külge kinnitatud rmk "mine metsa" märki, et kolmapäeval ta võib minna, siis on tal vaba päev. huvitav vestlus nohusprei ostmise kõrvale.



aga miks ma seal apteegis üldse käisin, oli järjekordne haigestumine, tulenevalt laupäevastest otepää looduspargis toimunud talgutest ja teatavast külmetusest, mille ma sealt hankisin.



muidu olid talgud vahvad, toredad jällenägemised ja metsas müttamine, pärast soustikastet ja veel pärast pühajärve-äärses alpimajas "gurmaanide öö" ja muu fann. tuvastasime, et lauamängudel on masse hüpnotiseeriv ja mobiliseeriv toime. kui teised sauna läksid, avastasime riiulist doomino. selleks ajaks, kui meil lõplikult üle viskas, oli doominot mängima kogunenud selline seltskond, et kõigile soovijatele ei jagunudki enam nuppe. enamvähem sama juhtus, kui me kamina pealt leitud kaardipakki sihtotstarbelielt rakendasime.



Raivo Tafenau -- '(I Watched Her) Walk Away'

h

põhiline õppejõud on haige ja see teine kasutab võimalust, et meile igasugu segaseid vanamehi loengusse vedada ja meid siis nende segast juttu tõlkima panna. (vähe sellest, ta ajab meid ka kappi -- mis on, nagu ma teiste õppejõudude jutust aru olen saanud, nagu varsaga enne õiget aega ratsutamine, rikub ära ja pärast ei saagi enam asja). ei, see ei ole minu arusaamine heast ajaveetmisest. jah, aju on küll pärast täitsa krussis.



ükspäev ta tõi meile tundi mingi vana pensionil arsti, kelle ta oli maja pealt uitamast leidnud. dr. enno kross oli tema nimi. nagu vanematele inimestele kombeks, ajas ta täiesti seosetut juttu ja kasutas miljonit erinevat meditsiiniterminit. kui me seal tema tõlkimise kallal pusisime, meeleheitlikult järge ajades, kuidas ta ühelt mõttelt teisele jõudis, tõdes ta et me oleme suurepärased tõlgid, kellel on hea tõlkijaaura. ja muidu oli ka nunnu. aga natuke seniilne.



tänane pirn oli mõneti võimsam. nimelt tiris malltamm kohale lord carlyle'i, kes, nagu teada, näeb välja nagu vaimse häirega asotsiaal ja räägib vabalt eesti keelt, ainult keegi ei saa sõnagi aru, mida ta räägib. tema tõlkimine on rohkem selline tunnetuslik protsess. inglise keelest eesti keelde oli natuke parem. rääkis meile oma sõjaväelisest karjäärist ja muust toredast. ja tundub, et tegemist on väga hea inimesega, võimalik ka, et üsna intelligentse. ainult natuke hulluga. ja loomulikult, kuna ta on etoni ja oxfordi lõpetanud, siis ei suutnud ta jätta porisemata meie ameerika aktsendi üle. kui ära läks, jättis endast maha väikeste taskurätinutsakute rea.



loodetavasti saab angeelika ikka järgmiseks nädalaks terveks. ma ei oska ettegi kujutada, keda malltamm meile veel muidu leiab.



h

selliseid õhtuid nagu tänane on vaja, et ma ei unustaks elu võimalikkust tartu linnas. või vanu häid aegu. muidugi on meid nüüd palju vähem, me oleme palju rahulikumad ja mõneti targemad, aga me oleme ikka veel sama toredad.


mul on viimasel ajal olnud tunne, et ma olen omaenda elus kõrvaltvaataja. et ma ootan midagi, teadmata isegi, mis see on. elu on saavutanud staadiumi, kus liikumine toimub põhimõtteliselt ainult punktide 'paabel' ja 'mõisavahe' vahel. midagi ei ole halvasti, aga midagi ei toimu ka,. vaikne rahutus kriibib nagu liivapaberiga sisemust. aga vanasti...


ma loodan, et neid üritusi tuleb veel. me olime selleks liiga head, et sellel lihtsalt minna lasta. või vähemalt enamik meist oli.


h

peab tunnistama, et valju homeeriline naer kajab tühjas korteris päris hirmuäratavalt vastu. õnneks ma ei ole eriti üksi homeeriliselt naerja tüüpi, aga täna tuli seda mõned korrad ette. ma arvan, et kui miski suudab mulle niimoodi mõjuda, peab see tähendama tõelist armastust.



see, millest ma räägin, on daily show. sattusin selle global editionile peale üks öö cnnis, aga seda oli natuke tüütu vaadata, sest iga paari minuti tagant oli viis minutit reklaami. armastus puhkes meie vahel siis, kui ma terveid reklaamivabu osasid internetist noppima hakkasin. ma arvan, et asi on selles iroonias, mis daily showst ameerikas ilmselgelt nishikauba teeb. kui iseenda üle nalja heitmisega saavad ameeriklased veel kuidagi vaevaliselt hakkama, siis, eriti 9/11 järgses ameerikas on teatud teemad, mille üle naljatamine on paras julgustükk.



sest iroonia ja sarkasm ei ole miskit, mis ameeriklastele tegelikult iseloomulikud oleks. see torkab eriti valusalt silma, kui võrrelda neid niiöelda sit-come niiöelda brit-comidega. sest ka parimad ameerika komöödiad on siiski suurejooneline "tort-näkku" spektaakel. võtke või 'friends', kus ainuke iroonia- ja sarkasmihaardega tegelane oli chandler ja temagi puhul keerati vint kohati üle. ülejäänud tegelased olid lihtsalt rohkem või vähem idiootlikud. ma ei ütle, et see pole naljakas, aga see suudab väga harva minust valju homeerilise naeru välja meelitada. aga noh, need, kes tahtsid, said sealt oma musta huumori pisku ja ülejäänud oma slapsticki.



kui michael moore või isegi al franken üritavad oma publikut igal sammul õpetada ja harida, kasutades huumorit lihtsalt ühe ligipääsuvõimalusena mõneti piiratud auditooriumile (tõsi, al frankeni ootused oma publiku suhtes on ehk veidi kõrgemad kui moore'il enda oma suhtes), siis jon stewartil tunduvad sellised ambitsioonid täiesti puuduvat. stewart lihtsalt kommenteerib, balansseerides skriptitud huumori ja valusa ühiskonnakriitika piiril. ja samas ei jäta ta mingil juhul muljet, et tegemist on veel ühe inimesega, kes teab palju paremini kui kõik teised või kes on tunduvalt objektiivsem. (pluss, stewart in ka tunduvalt ilusam kui kumbki teine eelpoolmainituist. ja vasakukäeline).



aga, vastupidiselt sarkasmile, ameeriklastele äärmiselt iseloomulik statistika ja avaliku arvamuse nuumamine räägib midagi nende ameeriklaste kohta, kes eelistavad stewartit lenole või lettermanile või isegi suurtele uudistekanalitele.



nüüd on daily show seltskond välja andnud raamatu 'america (the book)'. ma arvan, et ma väga tahan seda.



ja ikka on poliitiline huumor see, mis mu südame kiiremini põksuma paneb. ma arvan, et need politoloogiaõpingud on mind kogu ülejäänud eluks ära rikkunud. you can take the girl out of political science, but you can't take political science out of the girl.



h

ennevanasti, siis kui väike maja mere ääres värssus oli ainult säde minu isa silmis, suvitasime me üldiselt ikka vasalemmas. see väike männisalude ja paekivikarjääridega pikitud liivane asula oli enne teist maailmasõda tallinna kultuuriinimeste populaarne kuurort. minu vanaema majas oleva suur, mingist riigistatud mõisast päästetud tiibklavergi on niimõndagi jämmi näinud. tänapäeval tuntakse vasalemmat ilmselt rohkem valla territooriumile jäävate rummu ja murru vanglate poolest.


aga täna seenemetsas mütates meenusid mulle hoopis need suved, kui ilusast vasalemma marmor-paekivist nõuka ajal killustikku tehti. nii, et lõhati suuri paekiviplaate. paar korda päevas voogas üle asula hoiatussignaal ja siis käis kõmakas, mis pani maja aknad värisema. mingil hetkel ostsid rootslased killustikutööstuse ära ja lõppes see ilusa paekivi tohutu raiskamine. killustikku teevad edasi, aga tunduvalt väiksemas koguses ja tunduvalt väiksemate kadudega. ja paugutamine lõppes ka ära. nüüd on ainult suur tuhamägi, mille otsa hakkavad juba puud kasvama.


aga seda peab tunnistama, et hoolimata muutunud aastaajast, pole puugioht eestimaa metsadest kusagile kadunud. oma väikse helepruuni koera pealt korjasin neid pärast metsaskäiku nii nagu sammalhabe habemest jõhvikaid. inimese jaoks on lisandunud põdrakärbsed. siiamaani nopin neid enda küljest. kusjuures, nagu tavaliselt, on meelisobjektiks pea.


h

avastasin, kuidas shoppamine võib teraapia olla. üldiselt on see pige masendav -- raha ei ole, õigeid asju ei ole jne. aga kui sa suudad leida midagi, mis sobib vajadustega täiuslikult ja siis veel sada krooni hinda alla ka kaubelda, siis on see igatahes raviv/lohutav.


järve selveris velloandrespettai. jälle. ma ei saa aru, mis värk sellega on -- viimasel ajal on ta igal pool. oleks ma temaga selle aasta jooksul, kui ta mu juhendaja oli, pooltki nii palju kohtunud... aga igatahes ladus ta oma ostud riidest kotti. nii et vähemalt keskkonnateadlik.


kõige selle peale pean siiski tunnistama, et mu uued saapad on kõige kallimad riietusesemed, mis mul kunagi olnud on. ei tohi lasta elukvaliteedil langeda. vastupidi, anname elukvaliteedile tiivad!


h