olles nüüd juba peaaegu viis kuud jälle oma perekonnaga koos elanud, olen ma valmis tunnistama, et varsti on saabumas kriitiline piir. sest kuigi tegemist ei ole eriti sellise in-your-face tüüpi perekonnaga, on see viietoaline mustamäe korter kõigi nende egode jaoks siiski liiga kitsas. eriti muidugi minu oma jaoks, mis ütleb kindlasti niimõndagi minu ego kohta. siin on küll äärmiselt mugav ja odav elada, aga see kommuunivärk on siiski natuke ahistav. kui veerenni residents elamiskõlbulikuks saab, on perega koos elamine muidugi jälle hoopis teine tera. aga augusti lõpuni peab vastu küll, puhtalt selle teadmise peal, et siis on jälle minek.


teine kana on mul kitkuda nende putukatega, kes tuppa ronivad. lahtise rõduukse vahelt kui toas tuli põleb. kõige kummalisemad kujud. juba minu lagi on hommikuti iga entümoloogi unistus ja just praegu üritab üks graatsiline liblikas vastu arvuti ekraani enesetappu teha. eile olin sunnitud õue transportima ühe sellise tohutu isendi, kes katki minnes hingematvat lutikahaisu ajab. tõesti, nagu ei elakski magala kortermajas, vaid kusagil looduse rüpes. mingid eelised peavad sellel linnaelul ju ka olema!


h

avastasin praegu, et olen endale järgmiseks nädalaks igasugu sotsiaalseid kohustusi möllinud, täielikult arvestamata asjaoluga, et sel nädalavahetusel algab ju rõõmus kahenädalane periood, kus ma rohkem või vähem teleka külge kleebitud olen. tugitoolisportlase märg unenägu, kas pole? aga vanade sõpradega peab ikka kohtuma aegajalt, muidu pärast mõtled, et kus nad said ja kahetsed.


ja seda avastasin ka, et peedu on elanud selles majas, kuhu ma septembrist kolin. tüüpiline tartu värk.


h

kosmoses kahekümne krontsa eest 'eternal sunshine of the spotless mind'. hallid ajurakud liikusid, mis on filmi puhul alati positiivne. ja esimest korda elus mulle jim carrey isegi meeldis, varem on alati meganõme tundunud. soovitan.


vestlused on viimasel ajal väga diibid. kellel on ajutine maailmavalu, kellel püsiv. küsimus siis selline, et

Hanna -- tootmiskoondis uku says:

minuarust on kaks nurka -- kas elu on plastiliin või elu on kaabakas, kes üritab sulle keerata

Hanna -- tootmiskoondis uku says:

mina ise usun rohkem sellesse plastiliini asja


give me strength to change the things i can't accept and accept the things i can't change. päike tõuseb homme kõigest sellest sõltumata.


h

ärge küsige, millega ma kell pool neli öösel tegelen, aga igatahes sattusin ma sinna ja sain peatäie naerda (võimalik, et öiselt võimendunud absurditunnetus).


igatahes meenus mulle kohe, kuidas ükskevad uppsalas kevadballil olles hakkasid meie rootsi sõbrad meile demonstreerima oma soome keele oskust, loetledes fraase, mida nad teavad. "kaakaojuomajauhe", "ei saa peittää" (arvasime, et ehk kuskilt soojapuhuri pealt) ja, minu vaieldamatu lemmik -- "paljon lunta, ei taskulamppua". niimõnigi tugrik sellele, kes suudab tuvastada, kust rootslased sellise väljendi omandada võisid.


h

niisiis veetsime mina, siim, juhan, indrek, veel lugematul arvul inimesi ja iga inimese kohta umbes sada sääske õhtu viinistu maalilises kalurikülas, vaadates näitemängu nimega "külmetava kunstniku portree". kuigi asja tempo oli pehmelt öeldes hüplik (võimalik, et kunstiline taotlus) ja minu istekohalt oli visuaalne side laval toimuvaga pehmelt öeldes nõrk, oli siiski täitsa tore. sest omamoodi irooniapisik oli kivastiku tektsis ilmselgelt olemas. ja näitlejad, noh, nende puhul on ju teada, et mingit jama ei ole oodata. suurepärases statistirollis astus üles ka meri (lääne), mis suutis taevaga täiesti ühte sulandudes ühel hetkel lihtsalt haihtuda.


eile öösel, pärast tõlketööga võiduka lõpuni jõudmist, vaatasin veel romantilist komöödiat nimega "laws of attraction", mis jättis üsna mageda mulje. olen näinud romantilisi komöödiaid, kus kohustuslikud elemendid on täpselt samal tasemel esitatud, kuid on siiski palju parema mulje jätnud. tükk aega ei suutnud selle põhjusele näppu peale panna, aga siis sain aru, milles probleem -- pierce brosnani ja julianne moore'i vahel puudus küll igasugune keemia. sellepeale pöördusin kohe hea sõbra kazaa poole ja asusin "thomas crown affairi" tõmbama. üks vähestest filmidest, kus toosama keemia lausa pulbitseb.


h

langetasin koorma oma seljast, lõpetades metsamaterjali müügilepingu tüüptingimuste tõlkimise. oli rõve küll. muu värgiga on nagu on.


eile veerenni poole vändates, kusagil pärnu maantee ja juurdeveo tänava ristumiskohal lahkus sandra jalgratta küljest sadul tükkis oma varrega. võimalik, et jäädavalt. tolle tuunikaga tüübi väide, et piisavalt pika pulgaga saab maakera paigast nihutada, sai jälle kinnitust. pidin järjekordselt saateauto järgi tellima. boonuseks oli see, et kui veerennis herned söödud said, jõudis täiesti turvaliselt koju tcm-i pealt "high societyt" vaatama. originaali ("the philadelphia story") boonuseks on muidugi cary grant, aga "high society" soundtrack on vist küll kõige stiilsem, mida ma tean.


täna viisin ratta veloplusi meestele pusida. mehaanikuonu vaatas asja, torkas oma õlise näpu erinevatesse rattapragudesse ja teatas mõtlikult, et võimalik, et ratta raam on lõplikult pees. see, eriti arvestades, et tegemist ei ole minu enda rattaga, oli küll võpatamapanev uudis. tal oli siiski olukorrale, kui asi peaks tõesti nii kaugele jõudma, loomingulisi lahendusi välja pakkuda.


homme õhtul jällegi viinistu, seekord külmetava kunstniku tõttu. ausalt öeldes on mul sellest viinistust endast juba üsna kopp ees. mitu korda võib ühe aasta jooksul sattuda kohta, millega sind mitte miski ei seo?


h

jah, eks ma ise leian ka, et see on suht häbitu, et ma juba päev otsa arvuti küljes istun ja siin ikka vaikus valitseb. tänan, maris, et minusse karmilt suhtusid. aga see on ilmselt lihtsalt töölaiskus, mis muudesse valdkondadesse üle kandub. kas keegi palun ei tahaks mulle raha lihtsalt anda nii et ma ei peaks selle nimel vaeva nägema?



hiiumaal olid seened (marineerisin iseseisvalt 6 purki, jõudsin järeldusele, et koduperenaiseks ma saada ei taha -- liiga tüütu ja kohustav) ja mustikad ja raamatud ja linnud ja loomad. inimesed ka, aga neid õnneks seekord röögatult palju vähem. ema sünnipäev oli. kärdlas spottisin ükspäev vahurit.



eile läks ilm ilusaks ja mina tulin hiiumaalt ära. üsna loogiline, kas pole? buss oli rõvedalt palav ja paksult täis. sellesmõttes on vaba graafikuga hiiumaalt tulek ikkagi parem variant, fleksibiilsem. laevas sain pool tundi rahulikult istuda, siis vallutas minu aknaaluse laua saksa perekond, kahe väikse hüperaktiivse murjanist lapsega (väiksema nimi oli igatahes jascha, sest seda röögiti pidevalt). loomulikult tulid nad ka bussi, kus jascha kuni tallinnani ühtlase detsibelliga pasundas. ma ei tea, mis värk selle lastekasvatusega tänapäeval on. nädala alguses saabus värssu isa pinginaabri perekond, kaasaarvatud 7ne teele ja 4ne jaan, kes vallutasid maja nagu tuulispask ja kukkusid meeletult laamendama. sõnagi lausumata. mina igatahes olen veendunud, et kui ma kunagi peaks lapsi saama, siis kavatsen ma kindlasti saada distsiplineeritumad väljalasked. ma olen selliseid ka näinud, nii et nad on olemas. vähe sellest, et endal on kergem, niimoodi ei pea ka iga natukese aja tagant häbi pärast maa alla vajuma.



nii ma siis needsin kurja saatust seal põrgubussis, aga kui me tallinnasse sisse sõitsime, sain ma millestki rõõmsa äratundmisega aru. nimelt, et ma üsna armastan seda linna, eriti suvel. mitte seda ülerahvastatud ja heitgaasistatud kesklinna, vaid minu oma tallinnat. nõmmet ja mustaka nõmmepoolset otsa. kõrged männid, nende vahelt immitsev päike ja tshill. ja ometi on kõik käeulatuses. ja täna lähen veerenni vaarikaid ja herneid sööma. tallinn on see, mis sa temast teed.



muide, kas keegi ei tea mõnda mõistliku hinnaga mõistlike tingimustega tuba, mida tartus saaks üürida? hädasti oleks tarvis.



New York Voices -- 'Traffic Jam'





h