avastasin praegu, et olen endale järgmiseks nädalaks igasugu sotsiaalseid kohustusi möllinud, täielikult arvestamata asjaoluga, et sel nädalavahetusel algab ju rõõmus kahenädalane periood, kus ma rohkem või vähem teleka külge kleebitud olen. tugitoolisportlase märg unenägu, kas pole? aga vanade sõpradega peab ikka kohtuma aegajalt, muidu pärast mõtled, et kus nad said ja kahetsed.


ja seda avastasin ka, et peedu on elanud selles majas, kuhu ma septembrist kolin. tüüpiline tartu värk.


h

kosmoses kahekümne krontsa eest 'eternal sunshine of the spotless mind'. hallid ajurakud liikusid, mis on filmi puhul alati positiivne. ja esimest korda elus mulle jim carrey isegi meeldis, varem on alati meganõme tundunud. soovitan.


vestlused on viimasel ajal väga diibid. kellel on ajutine maailmavalu, kellel püsiv. küsimus siis selline, et

Hanna -- tootmiskoondis uku says:

minuarust on kaks nurka -- kas elu on plastiliin või elu on kaabakas, kes üritab sulle keerata

Hanna -- tootmiskoondis uku says:

mina ise usun rohkem sellesse plastiliini asja


give me strength to change the things i can't accept and accept the things i can't change. päike tõuseb homme kõigest sellest sõltumata.


h

ärge küsige, millega ma kell pool neli öösel tegelen, aga igatahes sattusin ma sinna ja sain peatäie naerda (võimalik, et öiselt võimendunud absurditunnetus).


igatahes meenus mulle kohe, kuidas ükskevad uppsalas kevadballil olles hakkasid meie rootsi sõbrad meile demonstreerima oma soome keele oskust, loetledes fraase, mida nad teavad. "kaakaojuomajauhe", "ei saa peittää" (arvasime, et ehk kuskilt soojapuhuri pealt) ja, minu vaieldamatu lemmik -- "paljon lunta, ei taskulamppua". niimõnigi tugrik sellele, kes suudab tuvastada, kust rootslased sellise väljendi omandada võisid.


h

niisiis veetsime mina, siim, juhan, indrek, veel lugematul arvul inimesi ja iga inimese kohta umbes sada sääske õhtu viinistu maalilises kalurikülas, vaadates näitemängu nimega "külmetava kunstniku portree". kuigi asja tempo oli pehmelt öeldes hüplik (võimalik, et kunstiline taotlus) ja minu istekohalt oli visuaalne side laval toimuvaga pehmelt öeldes nõrk, oli siiski täitsa tore. sest omamoodi irooniapisik oli kivastiku tektsis ilmselgelt olemas. ja näitlejad, noh, nende puhul on ju teada, et mingit jama ei ole oodata. suurepärases statistirollis astus üles ka meri (lääne), mis suutis taevaga täiesti ühte sulandudes ühel hetkel lihtsalt haihtuda.


eile öösel, pärast tõlketööga võiduka lõpuni jõudmist, vaatasin veel romantilist komöödiat nimega "laws of attraction", mis jättis üsna mageda mulje. olen näinud romantilisi komöödiaid, kus kohustuslikud elemendid on täpselt samal tasemel esitatud, kuid on siiski palju parema mulje jätnud. tükk aega ei suutnud selle põhjusele näppu peale panna, aga siis sain aru, milles probleem -- pierce brosnani ja julianne moore'i vahel puudus küll igasugune keemia. sellepeale pöördusin kohe hea sõbra kazaa poole ja asusin "thomas crown affairi" tõmbama. üks vähestest filmidest, kus toosama keemia lausa pulbitseb.


h

langetasin koorma oma seljast, lõpetades metsamaterjali müügilepingu tüüptingimuste tõlkimise. oli rõve küll. muu värgiga on nagu on.


eile veerenni poole vändates, kusagil pärnu maantee ja juurdeveo tänava ristumiskohal lahkus sandra jalgratta küljest sadul tükkis oma varrega. võimalik, et jäädavalt. tolle tuunikaga tüübi väide, et piisavalt pika pulgaga saab maakera paigast nihutada, sai jälle kinnitust. pidin järjekordselt saateauto järgi tellima. boonuseks oli see, et kui veerennis herned söödud said, jõudis täiesti turvaliselt koju tcm-i pealt "high societyt" vaatama. originaali ("the philadelphia story") boonuseks on muidugi cary grant, aga "high society" soundtrack on vist küll kõige stiilsem, mida ma tean.


täna viisin ratta veloplusi meestele pusida. mehaanikuonu vaatas asja, torkas oma õlise näpu erinevatesse rattapragudesse ja teatas mõtlikult, et võimalik, et ratta raam on lõplikult pees. see, eriti arvestades, et tegemist ei ole minu enda rattaga, oli küll võpatamapanev uudis. tal oli siiski olukorrale, kui asi peaks tõesti nii kaugele jõudma, loomingulisi lahendusi välja pakkuda.


homme õhtul jällegi viinistu, seekord külmetava kunstniku tõttu. ausalt öeldes on mul sellest viinistust endast juba üsna kopp ees. mitu korda võib ühe aasta jooksul sattuda kohta, millega sind mitte miski ei seo?


h

jah, eks ma ise leian ka, et see on suht häbitu, et ma juba päev otsa arvuti küljes istun ja siin ikka vaikus valitseb. tänan, maris, et minusse karmilt suhtusid. aga see on ilmselt lihtsalt töölaiskus, mis muudesse valdkondadesse üle kandub. kas keegi palun ei tahaks mulle raha lihtsalt anda nii et ma ei peaks selle nimel vaeva nägema?



hiiumaal olid seened (marineerisin iseseisvalt 6 purki, jõudsin järeldusele, et koduperenaiseks ma saada ei taha -- liiga tüütu ja kohustav) ja mustikad ja raamatud ja linnud ja loomad. inimesed ka, aga neid õnneks seekord röögatult palju vähem. ema sünnipäev oli. kärdlas spottisin ükspäev vahurit.



eile läks ilm ilusaks ja mina tulin hiiumaalt ära. üsna loogiline, kas pole? buss oli rõvedalt palav ja paksult täis. sellesmõttes on vaba graafikuga hiiumaalt tulek ikkagi parem variant, fleksibiilsem. laevas sain pool tundi rahulikult istuda, siis vallutas minu aknaaluse laua saksa perekond, kahe väikse hüperaktiivse murjanist lapsega (väiksema nimi oli igatahes jascha, sest seda röögiti pidevalt). loomulikult tulid nad ka bussi, kus jascha kuni tallinnani ühtlase detsibelliga pasundas. ma ei tea, mis värk selle lastekasvatusega tänapäeval on. nädala alguses saabus värssu isa pinginaabri perekond, kaasaarvatud 7ne teele ja 4ne jaan, kes vallutasid maja nagu tuulispask ja kukkusid meeletult laamendama. sõnagi lausumata. mina igatahes olen veendunud, et kui ma kunagi peaks lapsi saama, siis kavatsen ma kindlasti saada distsiplineeritumad väljalasked. ma olen selliseid ka näinud, nii et nad on olemas. vähe sellest, et endal on kergem, niimoodi ei pea ka iga natukese aja tagant häbi pärast maa alla vajuma.



nii ma siis needsin kurja saatust seal põrgubussis, aga kui me tallinnasse sisse sõitsime, sain ma millestki rõõmsa äratundmisega aru. nimelt, et ma üsna armastan seda linna, eriti suvel. mitte seda ülerahvastatud ja heitgaasistatud kesklinna, vaid minu oma tallinnat. nõmmet ja mustaka nõmmepoolset otsa. kõrged männid, nende vahelt immitsev päike ja tshill. ja ometi on kõik käeulatuses. ja täna lähen veerenni vaarikaid ja herneid sööma. tallinn on see, mis sa temast teed.



muide, kas keegi ei tea mõnda mõistliku hinnaga mõistlike tingimustega tuba, mida tartus saaks üürida? hädasti oleks tarvis.



New York Voices -- 'Traffic Jam'





h

ebaiseloomulikult (või siiski?) räägin hoopis sellest, mis selle kõige juures valesti on. lausa viriseksin.


see on lihtsalt üsna suur mull. liiga suur. sest see muusika, mida seal mängitakse, on ju heal juhul huvitav. ilmselt see ongi tema peamine eesmärk. ainult, et mulle meeldib rohkem, kui muusika on hea. maitse küsimus. aga see elurõõmsuse element esitatavas muusikas, see missioonitunne, mis seda elurõõmsust õigustab, on ilmselt part of the experience.


paar krõbedat sõna oleks öelda ka elamistingimuste kohta. suhtumine vihastab mind kohati pimedaks, aga see on ilmselt ka part of the experience. iseenesest saan ma ju aru, millise kullaauguga on tegemist kõigi nende rõõmsate karvaste näol, aga see ülespuhutus ja ülbus asja juures, see et kempsupõrandad hakkavad juba esimese õhtu jooksul ujuma ja keegi selles suhtes midagi ette ei võta, et sooja vett ei ole, et sulle näidatakse kätte pool meetrit kriibitud parketti ja sealjuures tehakse nägu, et sulle tehakse tohutu teene... ja tõesti, lugu ongi nii, et ega mul suurt kusagile mujale minna ei ole ja seal on ka üsna turvaline, aga no siiski -- selle eest, et ma saan pea kuskil pingivahes radiaatori alla toetada, maksan ma neile 40 krooni. öö. mis tore idee kõigi nende ideeinimeste jaoks.


nii et kui ma sinna lähen, siis on see ilmselgelt ikkagi inimeste pärast. klassikaline "ole oma soovidega ettevaatlik" juhtum. sest inimesi on seal tõesti karvaseid ja sulelisi, iga kuju ja suurusega. enamik neist teeb mind mõneti nukraks ja suurt hulka ei tahaks pulgaga ka surkida. seekordne välilaatsaret/magamissaal oli vähemalt üsna steriilne, ei midagi sellist nagu kahe aasta tagune perekond folk. nurgas siiski oli üks onu, kelle dressipükste otsad olid kingade sisse topitud, magamistarveteks olid päevinäinud tekk ja padi ning kogu ürituseaegse toidu oli ta ka ilmselt pooleliitristes purkides kaasa võtnud. muidu olid ruumis üldiselt noored, sorakil juustega pliksid, kes hommikupoolikutel oma lahtris väga iseloomulikult kerouaci lugesid. või seinaäärsest riiulist haaratud "tervishoiu käsiraamatut". kõige parem koht inimvaatlusteks on ilmselt ikkagi rohelise lava esine. kõige ekstreemsemaks näiteks see tohutu vesinikblondi poisipea ja poolemeetriste roosade kunstripsmetega naisterahvas, kelle põhiliseks riietusesemeks oli napp pesu, läbi tema õhulise valge kleidi (puhas formaalsus) oli selgesti näha, et tegemist oli roosa rinnahoidja ja valgete stringidega. jagan kõige selle juures üha rohkem üritust ilmselt seestpoolt õõnestama saabunud kodanik m.k. arvamust, et enamik folgipeere on tõesti päris ebasümpaatsed. omaenda sõpru (ei loe neid peerude hulka, isegi kui nad on kuid varem passi ostnud -- see ei ju ei läheks) näeb ka vaid jooksu pealt, sest enamikul on mingi selge missioon -- purju jääda, võimalikult paljudele kontsertidele jõuda, võimalikult palju inimesi teretada, võimalikult palju olukorrast üle olla või siis sellesse sisse elada... sinust ei saa ma aru. ja sinust ammugi mitte. "mehed," ütles ta ja ohkas. (kui te ise aru ei saa, kes te olete, siis mina ka teile ei ütle)


ja kui iga roju oma urgu magama ronib, jääb sellest kõigest järgi lihtsalt meeletu, meeletu laga, kogu linnas pole ühtegi prügikasti, mis üle ei ajaks ja maast võib leida kõige loomingulisemat saasta. part of the experience?


see asi lihtsalt ei ole see, mis ta kujutab, et ta on. minuarvates ei ole see asi isegi selle asja sümbol. täitsa võimalik, et ta kunagi oli see. nüüd on ta lihtsalt väsitav ja kurnav ja meeletult kallis. ja fake.


ja ikkagi olin ma seal juba kolmandat aastat järjest. laupäeva hommikuks oli küll täitsa kõrini. istusin rõõmuga bussi peale ja tulin koju. tasakaalustamiseks kuulasin kohe natuke carpentersi ja break'n'bossat.


aga tore oli teid kõiki näha, siiski.


h