midagi nende kadunud tükkide jaoks.


sellest kõigest muust ehk homme.


h

ma ei tea, kas mul on ainult tunne, et see pidev ringirallimine pole enam päris minu tass teed või ongi see tegelikult nii. tahaks lihtsalt olla kodus. ükskõik, kas siin või hiiumaal, mõlemad on nagu päris omad -- seal on boonuseks see ukse all loksuv mereraas, siin jällegi pidev ligipääs internetile. aga suvel pigem vist ikkagi seal.


sest tegelikult polegi ju vahet, kas sajab vihma ja saab selle hüpnotiseerivat rabinat vastu katust kuulates käina raamatukogust tähtajatult ja ausõna peale laenatud raamatuid lugeda (et muudkui võtad ühest virnast, loed läbi ja paned teise virna ja kui kõik läbi saavad, siis võtad rampsist uue satsi) või paistab päike ja saab raamatut lugeda terassil lamamistoolis või hoopis rannas. ja oma lahes on meri ka juba niipalju soe, et ei raatsi mitte ujuma minna, kuigi see hetk, kui püksid märjaks saavad, on ikka parajalt shokeeriv ja see hetk kui laine üle kõhu käib veelgi enam. või siis võib minna sõprade juurde kõppu maasikale ja korjata väikse vaevaga kaks liitrit metsmaasikaid, pärast tulla koju ja soojaksköetud saunas kõik puugid maha pesta.


ainuke zeni kõigutav moment oli peretuttava sünnipäevale minnes leida sealt eest oma baktöö retsensent (dzhiisus küll, kui kaugele see kõik minust vaevalt kuu ajaga on jäänud -- seljataha), kes südaöö saabudes, siis kui ennast juba minema asutasime, küsib, et kas ma tahtsin midagi oma kaitsmisest rääkida ja kui ma pingsalt naeratades teatan, et ei tahtnud mitte, ütleb lihtsalt nojah ja räägib ikka. ja mul on tunne, nagu räägitaks hoopiski kellegi teise elus aset leidnud sündmustest. ja ikkagi on kuidagi paha -- ma ei tahtnud ju midagi muud kui rahulikult ühest eluetapist välja loksuda.


aga täna hommikul oma sauna pööningule püstitatud telgis (muidu tulevad ööliblikad katuselainete alt sisse ja hakkavad vastu nägu viskuma, sääskedest rääkimata) üles ärgates nägin oma pea kohal  sisaliku varju -- oli teine ennast telgi katusele peesitama sättinud. votnii.


neljapäeval lähen ma folgile, aga ega ma sinna kauaks ei jää. esmaspäeval tagasi saarele...


h

järgmine kontrollpunkt käina raamatukogu. kaks viimast päeva on läinud kui unenägu. oleksin äärepealt kirjutanud, et märg unenägu, sest kuna vihma on lakkamatult sadanud, siis oleks see õigupoolest sulatõsi, aga räpasema mõtlemisega inimesed võiksid seda valesti mõista.


igatahes, uus saar, uus elu. õnneks on orgunn olnud niipalju tasemel, et viimastel öödel ei ole pidanud telgis magama. ja nüüd olen ma muidugi ka juba täitsa omas kodus, väikeses rookatusega majas värssu sadama juures. kus on saun ja muusika ja puhtad, kuivad riided.


ka mustjala-leisi ja leisi-värssu etapi värvikaid momente tutvustan lähemalt, kui olen tsivilisatsioonis püsivamalt tagasi. vahepeal jätkub meelelahutus- ja kultuuriprogramm. tulge reedel kõpu tuletorni juurde tafenau kontserdile!


h

kiire vahelepõige mustjala raamatukogust. vilsandi oli super, kaks päeva läks kui linnutiivul. koidulast, jaanist ja muust pajatan teile hiljem.


siis kaarin külmetas ja plaanides toimus korrektuur. mille tagajärjel asjad on kõvasti paremini kui nad oleksid võinud olla. resideerime siin mustjalas tubastes tingimustes ja õhtul läheme vähemalt ühele, võimalik ka, et kahele kontserdile.


hetkel oleme teel avastama matkarada, mille ääres on ka paul saagpaku sünnipaik.


pühapäeval loodetavasti leisi ja sealt edasi juba hiiumaa.


suvi on ilus.


h

see, et ma praegu veel üleval olen, on täiesti lubamatu. arvestades, et umbes kolme tunni pärast tuleb üles tõusta ja minna bussijaama lunima, et saaremaa buss meid koos ratastega peale võtaks.


sellest tulenevalt ka mõningane planeeritud paus blogimises. ehk nädala pärast hiiumaalt jälle paar sõna.


aga pärast on lubada veel üht ametlikku reisikirja.


adjöö,


h

ma ei saa sinna midagi parata -- mulle tundub, et viimase paari päeva jooksul on käinud hoogne matka peaproov. eriti muidugi eile.


botaanikaaiani oli bueno ja botaanikaaias endas oli ka peaaegu lõpuni bueno, kuigi läbisime selle täiesti seadusevastaselt jalgrataste seljas. aga pärast seda demonstreeris ilm järjekordselt oma väikelapse tagumiku iseloomu. natuke aega hiljem olime juba metsakalmistu bussipeatuses ja üritasime sinna pitsat tellida. kui piial lõpuks õnnestus veenda tütarlast, et surnuaeda pitsa tellimine ei ole mingi eriti peen practical joke, tuli meil hetke pärast siiski tagasi helistada ja tellimus tühistada. tegime hoopis meeleheitliku sööstu järgmisse vaheajapunkti, milleks sedakorda pirita selver. seal õnnestus meil laadapäevaliste vahelt endale söök välja võidelda ja järjekordne pooltunnike ilma eest peidus olla.


kaarin hankis mulle ja endale vihmakeebid, mis suutsid täita murdosa kaitsevajadustest, aga oli siiski stiilne vaadata, kuidas kaarin mere taustal kihutas nagu lendav hollandlane, punane keep purjena tagant püsti paisumas.


järgmine vaheetapp kalamaja, kus oli elav tuli ja melissitee ja meesaiad. arvasin, et mul ei tasu oma märgi pükse jalast ära võtta, sest pärast neid jälle jalga panna on veel vastikum. kahjuks ei olnud ma sandaalide puhul selle variandiga arvestanud. brrr.


rongi peale sõites tuli kalamajas vett trotsides vastu alex lepajõe (noh, nüüd saab siis näha, kui palju teda guugeldatakse...), kalamehemüts sügavale silmile tõmmatud. ja siis rongi ja nõmmel maha ja jäigi ainult mäest alla kimada.


aga piia astus täna hommikul kuuldavasti koos rattaga trolli, kutsudes inimestes sellega esile erinevaid reaktsioone. jällegi üks kasulik õppetund teisipäeva jaoks.


aga homme laulupeole. keep ja vihmavari kaasa. samas ei loo mingeid illusioone, et need mind kõigevägevama raevu eest kaitsta suudavad...


h

palun esile astuda kõigil neil, kes tundsid, et selle esimene lisamärkus nende kohta käis. ma võin kohe öelda, et enamikel on tegemist eksiarvamusega.


see on ilmselt nagu jerome'il selle haigusteleksikoni lugemisega "kolm meest paadis" raamatus...


h