ohhjeebus, jälle uued kõrgused. või noh, igaüks ikka oma tasemele vastavalt...


h

blondi patsi ja valgete sandaalidega tädi ronis aknalauale ja kukkus aknaid pesema. kuklakarvu kergitav krigin. ja siin on kaheksa pooleteise inimese kõrgust akent. pärastlõunane vaheldus, ma pakuks. nii, nüüd tuli veel kaks poissi ja asus nühkima. seda oligi vaja -- et õueilma selgemini näha oleks. aga noh, mulle laulab jazz.fm, see mind siin veel hoiabki.


h

kas kellelgi on häid ideid, kust võiks leida suurbritannia ja hollandi haldusjaotustega kaarte? kas keegi siis ei oska mulle öelda, kuidas neid arhiive ühekordistada? kas keegi teab, kuidas baktööd kodustes tingimustes kasvatada? või häid mooduseid, kuidas investeerida kihlveo käigus sülle sadanud kahte krooni?


eksistentsiaalsed küsimused. andsin täna nõu kohustuste eest nelja tuule poole uttu tõmmata. arvake ära kui ahvatlev see variant mulle endale tundub? aga see oleks siiski liiga tavaline.


h

kunagi ei tohi kahelda selles, et inimesed, kellest sa oma blogis kirjutad, seda ka loevad.

viimasemad tähelepanekud: ilm on teil seal väljas vist kummaliseks läinud. õhus on elektrit? (pistsin vetsu minnes pea koridori aknast välja, et asjas selgust saada); gmail hakkab mulle aina rohkem meeldima, hoolimata sellest, et inimesed mulle millegipärast enam üldse ei kirjuta; midagi oli veel, aga däämn, tundub, et toimub vaimne regressioon...


h

peab tunnistama, et kell 5.15 hommikul pole siiski mingi kellaaeg. minu keha arvas ka nii, oli sellisel ajal üles ärkamisest nii shokis, et ei osanudki sellele kuidagi reageerida. nii olingi üsna ergas, kui ma veidi enne kuute mööda tartu inimtühje (meenutas äravahetamiseni seda lasteraamatut pallest, kes ühel hommikul üles ärgates avastas, et on ainuke inimene maailmas), kuid äärmiselt räpaseid tänavaid kaarsilla poole jalutasin ja olin seda ka enamiku teed raadi mõisa. kella poole kaheksa ajal hakkas olukord kehale kohale jõudma. aga kuna ma olen oma akadeemilise perekonna fänn (mõiste, mille on taaspopulariseerinud seesama orkut), siis oli kõik väga bueno. jalutuskäik, linnulaul, kakao ja pannkook, hilisem vähendatud koosseis pargimurul. välihooaja ametlikku algust märkis see, et sipelgas hammustas mind jalast. ainult, et kogu ülejäänud päevaks sai minu kaaslaseks see vatt ümber mu pea.


õhtul kadri tähtpäeva puhul vaateplatvorm ja pargipink, koju jõudes ei olnudki päris kindel, kas minu tappev väsimus oli tingitud ebakorrapärasest elurütmist või kolmest klaasist shampast, võimalik muidugi, et mõlemast. igasuguste mõtestatud kingituste hankimine läheb kogu aeg aina raskemaks, kusjuures mida rohkem hoolid, seda võimatum see on.


fakt on muidugi see, et tänasest, nagu tavaliselt, hakkab uus elu. minust vasakul avaneb vaade euroopa liidu infokeskusele, mille seinal on täiesti solvavalt vananenud vastava liidu kaart. muidu ikka samad vanad näod. masendav. ja siis ma vaatan seda oma tööd ja oma juhendaja kommentaare sellele ja näen, kui lihtne see tegelikult on. kui ainult, kui ainult suudaks ennast natukenegi kokku võtta.


h

nii. möödas. peaks vist muljetama. siuke tunne, on, et kell on umbes kaks, võimalik, et pool kolm. tegelt on muidugi... nojah, kõvasti rohkem. täpselt see viis tundi on vahelt ära, mis kella kümnest kolmeni magatud sai. selts näeb hetkel välja õrnalt katasrofaalne, külalisteraamatut hoitakse piimapuki peal ja piimapuki all on lehma laip. aga see on ilmselt tavaline. teises toas laulab dionne ja sureb kaarin, kes jõi ära kaks liitrit jäätisekokteili ja tegi endale liiga.


nendel öödel on kombeks minna seda veidramaks, mida rohkem kell saab ja seekordne polnud kindlasti mitte erand. sest iseenesest oli kõik ju üsna tavaline, kuni umbes kella poole kuueni. siis hakkasin nägema ja osa saama asjadest, mida enne arvasin ainult filmistsenaristide vilka kujutlusvõime tasemel olevat. eüsis oli see huvitav, raimlas oli see naljakas ja esticas oli see juba downright sürreaalne. koju jõudsin pool kümme.


kursavendi loetlesin neli. üks luksus õnnetult, ühega ei saavutanud mingit kontakti, üks rääkis kole palju ja, nagu ma asjast aru sain, kurtis, et kursaõed ei armasta teda piisavalt, üks, see kellel oli minuga märkimisväärselt sarnane soeng, oli tuntud tasemel.


ausalt öeldes, ma ei teadnudki, et seal nii palju poisse on. ja veel milliseid. üks neist, kes ilmselt enam ei mäleta, et ta minuga kunagi kohtunud on, vähe sellest, mulle väga sugestiivselt külge löönud, võlgneb mulle nüüd kaks krooni. olin valmis temaga kahekümne sendi peale kihla vedama, et ma ei ole kell 11 vironia kruiisil, aga tema teatas, et tal ei ole nii väikest raha.


jajah, oli jällegi kiiksuga öö. järgmine aasta... no vaatame.


h