vau. see ei saa ju olla päris täiskasvanud inimeste elu. kus asjad, mis globaalses mõttes tunduvad nii tühised, kriibivad hinge veel nii kaua aega hiljem, vajavad selgitust, vajavad silumist. nii et sa leiad ennast varasel öötunnil rääkimas pikalt asjadest, millest sa nii kaua enam mõelnudki ei ole. asjadest, mida sa kunagi varem polegi tahtnud enda jaoks selgeks mõelda, sest alati on olnud oht, et sa saad liiga palju teada iseenda kohta.


see ei saa olla päris täiskasvanud inimeste elu, kui selles on nii palju hirme ja foobiaid ja välja ütlemata jäänud asju. nii palju pingutust ja juhust igas hetkes, mis on kasvõi natuke imeline. ja nii palju valehäbi ja ebamugavust. sest päris täiskasvanud inimesed on ju sellest kõigest üle, päris täiskasvanud inimesed ju teavad paremini.


aga ilmselgelt on see minu elu. siin, arvuti taga, tagantjärgi, üle riigipiiride ja ajavööndite.


h

võiksin ju rääkida oma piiratud elust ja mõnikord lausa hirmutavatest kinnismõtetest, aga vahet pole. kõik see tuleb lihtsalt üle ja läbi elada. vaevalt, et minust selle tagajärjel paremat inimest saab, aga muretsemine asjade pärast, mida ma ma muuta ei saa või, veelgi enam, asjade pärast, mis mind ennast hästi tundma panevad, ei ole ehk ka mõistlik. mis siis, et jälle on üks kevad käes ja nädala pärast saan oma vanust jälle ühe numbri võrra suuremana kirjutada ja tegelikult on muutunud niiväheniivähe. nii et, tunnistagem ausalt, on hetki, kus ma hirmuga mõtlen, et näe, sellest on juba aasta ja sellest teisest viis ja sellest kolmandast, sellest on juba kümme aastat möödas.


hoopis parem on rääkida sellest, et ma täna üsna õnnetusti sellel hooajal teist korda tänaval külje maha panin, vallikraavi mööda alla kiirustades, ise juba emaga kokku saamisele hiljaks jäänud. nii, et üks püksisäär rõõmsalt tilkus ja mantli saba oli liivakarva. ja ma ei hoolinud sellest suuremat.


ja isegi sellest on parem rääkida, et ma homme jälle ilmselt ühe ameti võrra rikkamaks saan. ju siis on ikkagi tähtedes kirjas, et mulle peab andma võimaluse teiste üle kohut mõista.


j,

kas me laseme ennast kurjast saatusest heidutada või võitleme selle vastu? mitte et asjade füüsiline seis mulle tegelikult nii elutähtis oleks, aga ikkagi...


h

mõttemõlgutusi kanal2 'uutest uudistest' inspireerituna. huvitav, kes valib jaanus rohumägi garderoobi? sest nii puuduva huumorisoonega mees nagu rahumägi seda on (ja see on ikka tõesti puuduv, nägin teda ükskord teletaibus ja mulje jäi masendav) ei saanud mingil juhul ise tulla nii röögaturoosa lipsu ja nii joonelise särgi peale.


h

ootasin viimase hetkeni, et eilne naistepäev endaga midagi sihtotstarbelist kaasa tooks. südaöösel lõin käega ja kuulutasin selle nõukogudeaegseks igandiks ja kommertspühaks. ja üldse, milleks mulle see, eksole. üldiselt olen ju kogu ülejäänud aasta ka naisterahvas.


nunnud tüdrukud pakkusid veini ja juustu, seltsi saagiks langes üks kollektiivne roos galantsetelt noormeestelt, kes ilmselt oleks eelistanud ka salapäraseks jääda, kui neilt poleks välja pressitud, et nad sealt on. koju jõudes leidsime ukse tagant jalge alla trambitud roosi lehed -- otsustasime, et edaspidiste möödalaskmiste vältimiseks peab kodus sisse seadma valvekorrad. mis see siis olgu, et poisid tahavad lilli tuua ja meil pole kedagi kodus. ja, on a romantic note, tualetis, kus seinad õhukesed, kuulis kaarin naabrite kirglikku vestlust teemal: "täna-on-naistepäev-raisk-keri-minema!"


aga siin see, mis palutud ja lubatud:

Herbie Mann -- 'Memphis Underground'


h

tegelikult muidugi ei ole ikkagi neid õigeid sõnu, õigeid sõnade kombinatsioone. et kirjeldada kõike seda, mida ma olen kaotanud või kaotamas. asju, mida ma enda ümber näen, aga nagu enam haarata ei suuda (minu minevik ei ole vabatahtlikult minu selja taha jäänud). ja samas seda kõikehaaravat omamisetahet (ka armastuse peab ära teenima).


ei ole sõnu, et kirjeldada seda kergendust, mis saabub siis, kui valikuvabadus ära võetakse või seda pettumust iseendas selle kergenduse pärast. otsesammumise rõõmu, saatjaks loojuv triibuline päike ja need pehme häälega lauldud laulud.


sõnu, et kirjeldada seda, mis haarab ja raputab, võtab enda sisse. üksinduse rõõmu ja üksilduse valu. unetute öötundide ahistavat paanikat. kõike seda, mis oma okkalisel viisil on parim, halvim ja olulisim osa minust endast.


tegelikult tahaksin ma olla palju rohkem nagu see tüdruk:

Billy Joel -- 'She's Always a Woman'

ja mitte ainult sellepärast, et on keegi, kes teda niimoodi näeb.


Aga, ma arvan, ma ei anna veel alla.


h

olen nüüdseks taibanud, et parim koht, kus väike inimene saab näidata oma piiramatut võimu teiste väikeste inimeste üle, on korteriühistu. sest 'korteriühistu esimees' on siiski tiitel, mis sümboliseerib üsna selget ülimust. annab sulle õiguse hüpata suvalisel hetkel suvalisse korterisse sisse ja esitada suvalisi nõudmisi. riia tänaval oleme sattunud lausa korteriühistu võimumängude keskmesse.


aga eile avastasin, kui hea on mõnikord mõni oma plaat muude asjade vahele ära kaotada, et see siis paar kuud hiljem üles leida. sest mul on komme oma plaadid esmatutvusel oksendamiseni läbi kuulata. aga kui tori amose 'under the pink' oli natuke hingata saanud, kostus see jälle täitsa hea.


aga mhg esisel uisuplatsil on koolipoolses osas asfalt väljas. nii et homme peaks vist mingi muu lähedase platsi otsima. täna oli päris naljakas vaadata, kuidas kaarin tegi seal kauneid jooksu-libisemise kombinatsioone. ise kogemata salakavalale asfaltile uisutades muidugi nii lõbus ei olnud.


h

täna hommikul, teine teisel pool riidenagi piineldes, kaardistasime sellise asja nagu SI faktor. bakalaureusetööks vajalikel artiklitel on SIF vähemalt minu puhul keskmiselt 3-4. praegu loen mingit raamatut, millel SIF praktiliselt puudub. samas olen lugenud niimõndagi raamatut, mille SIF on negatiivne. olete juba aru saanud, millega on tegu?


h