kroonika osutus pettumuseks. seal ei olnud seekord midagi juttu lauri pihlapist ja tema tüdruksõpradest, sellest, kuidas marju länik ei ole kunagi (mitte kunagi) tundnud kiusatust shokolaadi, saiakeste või kookide järele ega sellest, kuidas raivo e. tamm kosmilise kiirusega 20 kilo kaotas, sest hakkas makaroni asemel riisi sööma. kõigest sellest oli juttu eelmises kroonikas.


pärl leidus hoopis polaarkaru vahendusel sealt. esiteks on tudengiromantika vastu toime pandud repressioonid minuarvates eriti alatud ja põlastusväärilised. peahoone esise peaks kuulutama oluliseks tudengiromantika turvatsooniks, vähemalt gaudeamust võiks seal küll iga kell laulda. just laupäeva öösel tegid mulle rõõmu kaks akadeemiliselt organiseerunud noort, kes seal kirgliselt suudlesid (so 30's). teiseks ma muidugi kujutan ette neid smokingites kultuurimärtreid, kes dramaatilise liigutusega käed ette sirutasid, et need raudu löödaks ja neid kongi taritaks (see paneb, nohust tulenevalt, kurguhäälega naeru kõhistama). kolmandaks (see seisukohtade nummerdamine on ilmselt raskest teadustööst külge jäänud) järgnes sellele artiklile muidugi kümnete kaupa täiesti irrelevantseid, lausa idiootlikke kommentaare. nii, et ma enam ei kurvasta kui minu jutte keegi kommenteerinud ei ole -- ma arvestan sellega, et te tahtsite mingi ülima jobususega maha saada, aga viimasel hetkel, austusest minu vastu, siiski loobusite sellest.


h

kitsaskoht selle vaikselt suremise päeva juures on söögivajadused. nüüd vaatan lahkunud kadri mälestuseks "sabrinat". ilmselt saate siit täna veel kõvasti telekommentaare lugeda. hiljem tsiteerin teile paremaid palu värskest "kroonikast".
h

vaatasin just etvst tuhande üheksasaja tollendamast aastast venekeelset arne oidi saadet ja tuli natuke kurb meel, et ma homme kontserdile minna ei saa. aga ülejäänud tähelepanekud -- et bruno oja ei laula "minu südames sa elad" pooltki nii ilusti kui uno loop. ja georg otsa venekeelse "tallinn" laulu taustaks tulnud videoklipist võis näha, et tol ajal oli raekoja platsis taksopeatus ja seal vurasid ka bussid...


h

arvan, et haiguse praeguses faasis on kõige õigem võtta üks vaikselt suremise päev.


h

ma tean, et te ei viitsi enam minu tervisehädadest lugeda, aga, riskides mõne tulihingelise fänni kaotusega, kasutan siiski oma eesõigust oma blogis viriseda nii palju kui süda lustib (pean muidugi tunnistama, et tulenevalt haigusest süda eriti palju praegu ei lusti).


esiteks, ma tõesti arvasin, et mul on täna juba parem. kuni ma tulin koju ja ennast kraadisin. nüüd ma jälle tunnen, et ma olen väga haige. teiseks, on väga paha koosolekut protokollida, kui peab kogu aeg nina nuuskama. pidevalt on vaja asjaga jälle järje peale saada. ega ma rohkem kui ühte koosolekut poleks jaksanud ka. kolmandaks, ma juba vihkan seda, et mul on valus naeratada, sest ninaalune on kivistunud. ma üldse ei teadnud, et ma nii palju naeratan, kuni see raskendatuks osutus. ja ma ju panen küll seda helsinki ülikooli apteegi imetabast kreemseerumit endale näkku, aga just siis kui ma olen ennast põhjalikult sisse kreemitanud, tekib täiesti vältimatu vajadus mitu korda järjest kõvasti aevastada. ja kogu töö on luhta läinud.


vahepalana nendin (kõrvaljooksvale op-ile kõrvalpilke heites), et on olemas mingi spetsiifiline eesti rezhissöörisoeng. mait laasil on ja marko raatil on ja kadri vennal jaagul on ka. ja nüüd ilmus ekraanile jaanus rohumaa, kellel on ka täpselt samasugune soeng.


eileöise ajurünnaku tulemusel saime maha kahe projektiideega. üks nendest on äärmiselt konspiratiivne, grandioosne, viib meid ilmselt maailmakaardile ja vajab seetõttu salastatust. aga teine plaan on, et kui me suureks saame, siis kirjutame avaliku halduse teemalise muusikali. et üks peategelasi on Peaspetsialist ja massistseenides esineb palju väikseid tavalisi Spetsialiste jne. täpsem konseptsioon vajab veel paikapanemist. aga ma arvan, me oleme politoloogidena piisavalt objektiivsed, et sellega vajalikul tasemel hakkama saada.


h

ei tunne ennast eriti seksikana praegu. võib tuleneda sellest punetavast ninast ja pea-on-paistes tundest. aga...


...kuna mul on suurepärane, ohvrimeelne ja kannatlik ema, siis lähen jaanuaris ikkagi amsterdami. tunnetan lääne demokraatia- ja vabadusetuuli juba oma kuklakarvadel. ja seda horvaadist ungari tüdrukut, kellega ma ameerikas tuttavaks sain ja kelle juures ma hollandis elada saan, ei ole ma ka juba oma viis aastat näinud.


...rongkäik oli vinge nagu ikka. kuigi on mõned laulud, mis oleksid võinud laulmata jääda. "tulen tagasi sealt võitjana või langen ma-a-a" külmas murduvate naisterahvahäältega ei ole just kõige veenvam. et mitte öelda, see kostus kohatu. suutsime seekord hoida pikivahet ja ehk vältida ekslikku muljet nagu oleks tegemist sakala naistega. aga sellest ma ei saa aru, miks kõik need inimesed, kes ei ole jaak aaviksoo, ennast enne ülikooli ees kõnet pidama hakkamist tutvustada ei suuda. mäletan kui üksvolber keegi enesekindlalt lambukeste poole pöörduv üliõpilasesinduse noormees sellise käitumise eest maa alla mõnitati. seekord esines meile siis keegi musta tekliga tütarlaps, kes ilmus stseenile vasakult. põnev.


...avasin hoolimata kehvast tervislikust seisundist pöffihooaja. sest mis sa ütled kui kell pool üheksa sulle helistatakse ja öeldakse, et nüüd sa küll pead tulema, sest sulle on tasuta pilet hangitud. film kandis nime "le divorce" ja oli ütlemata nunnu. ja tõi tagasi mitmeid mälestusi kahest unustamatust päevast pariisis, louvre'is ööbimisest ja metroo petmisest ja kõigest muust.


ja evaldmikkel kirjutas mulle ja andis töö kirjutamiseks pikendust. dämmit!


h

kui ma tavaliselt lihtsalt tean, et ma ei võta igasugustest maailmaparimatepakkumiste kampaaniatest osa, siis nüüd tean ma ka erilise valususega, miks. ma arvan, et estonian air peab kinni maksma minu hullumaja arve (haigekassat mul ei ole, sest ma olen akadeemilisel). see liftimuusika (kahtlustan autorina alan silvestrit, vt. tunnusmuusika filmidele "practical magic" ja "what women want"), mida ma olen tund aega pidanud telefonis kuulama, on ajujäätav. ja mehehääl, mis aegajalt suunab mind infot otsima estonian airi koduleheküljele, tundub lausmõnitamisena.


korteriühistu kappnaised käisid täna veemõõtja näite tshekkimas. tõsiselt, väga suured naised. mina olin sel ajal parajasti telefoni otsas muusikat kuulamas ja näiduvaatamise operatsiooni ei näinud. aga ma ei ole ikka päris kindel, kuidas nad füüsiliselt sellega hakkama said. sest mõõtja on keerukas kohas vetsupoti taga ja see eeldab vannitoas manööverdamist. igatahes, see on juba niimõneski kord selle meie siinelamise kolme kuu jooksul kui nad saabunud on, teatades, et nad teevad üks kord aastas kontrolli. tunnetan usaldamatuse õhkkonda siin majas. ainult vastaskorteri sällispektraga saame rahulikult läbi, tõlgime talle aegajalt pensioniametist tulnud väljakutseid. aga isegi tema kahtlustas ükskord, et kadri tahab tiigrit jalaga lüüa.


nüüd rongkäiku. muide, kes luges nädalavahetusel süstemaatiliselt läbi kogu mu arhiivi? ja kes on k!b! palun esile astuda, mingeid repressioone ei järgne...


h